laupäev, 30. detsember 2017

Väiksed lapsed väiksed mured...

Hei,


Pealkiri sai kuulsa lause järgi pandud, aga ma tahtsin kohe alguses öelda, et ei, ma ei ole selle lausega nõus, et väiksed lapsed väiksed mured ja suured lapsed suured mured. Vähemalt mitte veel. Võib-olla 18 aasta pärast arvan teisiti :D

Ma ei kirjuta seda postitust, sest mul oleks mingid suured mured. Ei. Vastupidi. Ma kirjutan, sest mõtlesin paar rida kirjutada sellest, mis selle lapsesaamisega kaasneb. Või noh, minu puhul vähemalt.




Rudolf


Kuigi meil on kõik ok, siis ma leian ühe päeva jooksul vähemalt 44 erinevat võimalust, et veidike muretseda lapse pärast. Täitsa naljakas kohe. Enamasti pole selleks absoluutselt põhjust. Ja kui kohe üldse pole, siis teate mis: Dr.Google aitab! Alati saab surfata netis ja tekitada muret sinna, kus seda pole.




Always be Yourself, unless You can be an unicorn :D


Heh. Ma lohutan ennast, et need on hormoonid ja läheb üle, aga ei. Ma kahtlustan, et see on see emasüdame fenomen, millest raamatud kirjutavad ja laulud räägivad.


Aga miks ma selle lausega nõus pole, et väiksed lapsed väiksed mured? Sest ei ole nii. Värske vanemana ei ole sellist asja nagu väike mure. Isegi beebi luksumine tuleb üle kontrollida. Rääkimata sellest kui pisikesel peaks olema nohu või gaasivalud. Värske vanem ei ole harjunud lapse pärast murtesema ja on selles asjas koba. Seega see on esialgu suur mure. :D Saate aru? Kui laps suureks kasvab ja algaja vanem muutub kogemusega lapsevanemaks, siis muidugi tundub imiku nohu naeruväärse murena.




Üks Roosi neljast jõulu-outfitist :P


Minu eluke kulgeb tegelikult kenasti. Aitäh küsimast. Me magame kenasti ja rohkem kui siis kui ma tööl käisin. Rosanal on gaasivalud, ja me elame talle nende osas kaasa ja aitame igati kuidas saab. Kui ma muidu foorumeid ei loe, siis otsustasin ükskord siiski end kurssi viia gaasivalude osas ka teiste inimeste kogemustega. 5 minutit foorumites ja mõistsin, et Rosanal pole üldse hullud need gaasivalud. Aga MULLE tundusid need hullud. Lugedes teiste inimeste lugusid sain võrrelda ja tuli välja, et meil väga rahulikud ja viisakad gaasivalud.




Meie Rosana oma edevas kleidis, mis talle jälle kingiti...


Samuti ei andnud mulle rahu mu ülikoolis õpitu ja tundsin, et pean juurde hankima veel teadmisi. Olen kokku kühveldanud erinevaid raamatuid, aakirju, flaiereid ja artikleid jm lapse arengu ja kasvatamise jms kohta. Paar äppi tõmbasin ka... et nädalate lõikes ikka kõik õige oleks ja oskaksin teda tema arengus veel suunata vajadusel kui saab.  (maniakaalselt ebanormaalne lapsevanem-I know!) Ma saan aru, et overachiever, aga ma ei saa sinna parata. Ma ju tahan Roosile parimat.


Vot, aga seekord tahtsingi teha lühikese postituse, et ei ole nii, et väikesed lapsed väikesed mured. Väiksed lapsed ja algajad vanemad, kes ei oska veel õigete asjade pärast muretseda ja muretsevad iga asja pärast. Siinkohal räägin vaid enda eest :D


Kuidas Teiga on? Mis Te sellest asjast arvate? :)

neljapäev, 21. detsember 2017

Jõulustress või heategevus ja jõulurahu?

Hei,


Alustan sellest, et jõulud mulle meeldivad. Ausalt!

Ja mõtlesingi,et teen ühe postituse jõuludest enne jõule.



Ja kui veel lumi on, siis on eriti pro.

Alustuseks tahaksin teha statementi, et jõulud ei pea olema stressirohke aeg, ega mingisugune shoppingu-hullus. Mul pole vist kunagi olnud. Vahel on erinevates kohtades jõulupeod veidi kattunud, aga see on ka kogu stress. Jõulud on tore aeg ja kui valmistuda aegsasti, ehk teha varakult kingid ja kaardid ja ostud ära, siis detsembris mingit stressi ei ole.




Jõulutuled muudavad mu meelest linna eriti ilusaks.

Minul on kombeks juba kuskil suve teisest poolest hakata jõulukinke kokku ostma. Sügisel teen suure tabeli sugulaste ja sõpradega, et kes, mis ja kuidas. Novembris kindlasti on mul juba kingid pakitud ja enamasti süsteemselt (perede kaupa) suurematesse kottidesse pandud. Sel aastal olen veidi lohakam olnud, sest olen ju kodus koguaeg :) Ja saan veel neid sättida siia-sinna.


Kaarte armastan ise teha. Ostan enamasti seda Eesti enda ökokartongi ja siis leiutan sealt edasi. Kiire ja ilus on see kleeplint, mis on nagu pits. Sellega jäävad kaardid stiilsed ja kenad. Minu moto on ju alati less is more.


Ma armastan kinkide tegemist, planeerimist, pakkimist ja kogu seda majandust. Mulle hullult meeldib kinke teha. Saada meeldib mulle neid tunduvalt vähem. Ma lapsena alati imestasin, kui keegi nii ütles, aga nüüd olen samasugune. Kinki saades tekib selline tunne, et oi aitäh, poleks pidanud... aga tehes sellist tunnet ei ole. Siis teed ju kogu südamest :)


Aga kinkidest endast: mulle meeldib saada praktilisi kinke, mis ei jää kapi servale seisma. Seepärast teen ka tihtipeale praktilisi kinke. Ja minu meelest ei ole sokid või tee või karp kommi üldse paha kingitus. Seetõttu püüan ise ka teha enamasti praktilisi kinke. Võib-olla see ei meeldi mõnele, aga kinki tehes lähtun ju heast tahtest ja sellest, mis mulle sobilik tundub. Kuidas Teile meeldib? Kas pigem sokid ja küünal või miski lauamäng, mida Te ei mängi? Mina olen alati esimese poolt.




Minu tehtud piparkoogid

Mina arvan, et inimesed ise tekitavad endale jõulustressi sellega, et nad jätavad kõik viimasele minutile. Ma ei kavatse isegi toidupoodi minna 23/24 detsember. Jõulud on tegelikult just mõnus aeg, kus ollakse perega, tehakse head süüa ja puhatakse veid tööst ja kohustustest. Rõhk peaks olema ju sellele, mitte asjadel ja kinkidel ja shoppingul. Ja ärge saage must valesti aru, ma pole päris tarbimisvastane, aga ma leian, et sellest ei tasu endale ise stressiallikat tekitada. Jõuluaega peaks nautima.




Mina teen ka trühvleid lisaks piparkookidele.

Minule on jõulud alati meeldinud ja sel aastal, lapsega kodune olles, saan seda veel rohkem teha. Jõulutuled, küünlad, kaunis linn, vahel lumi. Piparkookide küpsetamine ja kaunistamine ja kuusk. Oh ja see kuuselõhn toas...



Roosil on ka väga palju jõuluriideid. Me kanname neid kõiki vapralt :)

Ja üks asi veel, millest ma rääkida tahtsin: kuigi me võiksime olla aastaringselt lahked ja teha head, siis mina ei näe selles midagi halba, et jõulude ajal on heategevus forseeritud. Osad pahandavad, et oh, mis mõttega annetada, kui terve aasta ei anneta, siis miks jõulude ajal. Aga miks ka mitte, küsin mina. Minu meelest on head teha tore. Eriti kui Sul on selleks aega või raha.


Olen ka mitut kampaaniat sel hooajal toetanud ja siin on mõned, kus saate ka kohe kaasa lüüa.. . (ärge võtke seda kui reklaami, aga kui südames tunnete, et tahate ka head teha, siis laske käia):



Valuta algus


Kingitud elu


Tartu Koduta Loomade Varjupaik


Olerex



Ja heategevus ei pea olema raha. Sa võid ju teisiti ka head teha. Võimalusi on palju. Leia enda jaoks sobiv ja ole olemas. Alati ei pea olema heategevus suure kampaania raames. Mõnikord on hea tegu ka naabriproua abistamine või helkuri kinkimine jalakäijale.


Olge siis kõik lahked ja olge rahulikud. Soovin Teile kõigile, armsad lugejaid, siiralt toredaid jõule ja säravat uut aastat! Palju kauneid hetki, mida nautida ja palju häid inimesi ning õigeid otsuseid.


XOXOXO

teisipäev, 19. detsember 2017

Avastusi värske emana

Hei,


Sain Teilt nii palju postiivset tagasisidet, et julgen taaskord beebiteemalise postituse teha :)
Seekord mõtlesin kirjutada asjadest, mis ma alles nüüd teada sain või avastasin või teisiti arvasin olevat.


Minu uus ja ilus LoLo imetamispusa (LoLo riided leiad instast ja FBst)

Alustuseks külalised. Räägiks sellest teemast. Kui ma kuskil tagapool mainisin, et väsisin veidi külalistest, siis nüüd olen juba harjunud veidi ja meil on ka mingi rutiin Roosiga tekkinud (pluss miinus 6 tundi, aga siiski - HAHA). Seega kallid sõbrad, tuttavad. Nüüd olen valmis Teid eriti rõõmsasti vastu võtma. Loomulikult, mitte sissekolimisplaaniga. Ehk siis ideaalis tunnike, poolteist. Edasi juba hakkab tavaliselt Rosana endast teada andma ja siis on mul jubekeeruline külalistega ja Rosanaga tegeleda. Mulle tekitab see stressi, sest tahan mõlemat asja hästi teha, aga kumbki ei õnnestu sedasi. Seda enam, et ikka veel ei ole ma avaliku imetamisega sinapeal. Nii et jah.


Mis on ideaalne külakost? Mähkmed :) Jah, mähkmed. Neid läheb vaja ja nende üle rõõmustame me kõige enam, isegi kui see tundub Teile igava kingina. Mitte, et ma teaks midagi mähkmete ostmisest. Olen kõigile, kes on küsinud, sama öelnud ja siiani pole me pidanud mähkmeid ostma. Eks näis kaua me nii vastu peame, aga praegu peaks meil veel poole kuu jagu vähemalt varu olema, kui mitte rohkem. Mõnus ju! Enne kui neid kingiks viite, siis uurige enne mis suurust tita kannab ja äkki on tal eelistused. Mina olin raseduse ajal juba eeltöö ära teinud ja statistikat võrrelnud. Enamuse lemmikuteks olid Huggies Elite ja Pampers Gold vms. Muumid pidid olema kõige ökomad mitte-ökodest (ma ise ei ole uurinud, seega ärge maha lööge kui valesti ütlesin). Meie elu on näidanud, et Huggiesid on kõige paremad. Muumidega oli meil üks kakaõnnetus teise otsa (sorry sõbrannad, kellel veel lapsi pole :D).

 Riided on armsad, aga palju me neid ikka kanname ja neid kingitakse meile ka. Samuti ei tee paha kui haarad kaasa midagi kohvikõrvast, mida Sa ise soovid. Nii ei pea mina muretsema, et Sulle minu ostetud koogike ei meeldi vms :) Me ikka päris stabiilselt võtame Roosiga külalisi vastu iga nädal vast 4-5 külalist. Mõnikord ühekaupa, mõnikord kahekaupa. Mõnikord käime külalistega jalutamas.


Ärge saage mu jutust valesti aru ja ärge võtke seda isiklikult. Eriti need, kes on juba käinud ja teinud kõike risti vastupidi kui ma kirjutasin. Ma olen juberõõmus, et Te leiate aega meid külastada ja kinke pole üldse vaja. Ja see, et Te olete vaeva näinud ja poes sobilku pükskostüümi või kleidikese otsinud ja leidnud. Aitäh aitäh aitäh. Ma pigem kirjutan seda üldselt ja arvan, et ma pole ainuke ema, kes nii mõtleb. Võibolla on sellest abi kui veel oma pisibeebidega sõbrannasid külastate.


Teate, ma olen ise oma lapsele saanud valida ühe body (Täht on sündinud) ja koos Taaviga kolm body ja kõik. Rohkem oleks patt olnud osta, sest meile on neid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju kingitud, et me ei jaksa neid ära kanda. Võibolla on see hea... ma ei tea.

Minu ostetud body :)


Aga kui nüüd igapäevaelu juurde naasta, siis olen teinud selle kuu ja kolme päeva jooksul mõned avastused, millele ma enne ei mõelnud:


1. litritega riided ei sobi enam kanda, kuna need on teravad lapse nahale

2.käevõrusid ei saa ma ka enam kanda. Pulsikell vaid on ümarate servadega.

3.hobusesaba on no-no. Kas krunn või punupats.

4.kohvi võib rohkem kui 1 tass päevas juua ka imetamise ajal (best avastus ever)

5.gaasivalude korral aitab kõige paremini ergobaby kott (infant sisuga) ja siis saan mina kokata või blogida vms.- kergelt pean liigutama end ja Roosi magab nagu inglike.

Roosi ErgoBabysse ja kokkama!

6.geelküüned ei sega lapse eest hoolitsemisel

7. ma jõuan 1 kuu peale sünnitust trenni teha :D

8.imetamiseks on ka vaja läbimõeldud riietust või veel parem imetamisriideid, sest muidu: näiteks jõulupeole tavalise kleidiga minnes... tuleb imetamiseks terve kleit üles kiskuda ja poolpaljalt last imetada :D

9.lõhnaõlisid ma peaaegu ei kasuta ja kui kasutan, siis turjal ja seljal, sest siin ees kaela ja rinna juures viibib ju minu Roosike nii palju. 

10.deodoranti kasutan ka minimaalselt ja naturaalset mäekristalli või muud ökomöko värki.jne.


Neid on kindlasti veel, ja oleksin väga rõõmus, kui Te neid minuga jälle jagaksite. Kas siis kommentaarides või otse.

Siin pildil ongi Roosi oma uue megakena kleidiga ja uue uhke kiisuga, kellel Roosi nimeline lips. Aitäh armsatele tädidele, kes nii uhked kingid tegid.


Oma keha kohta avastustest niipalju, et sünnitusest olen taastunud ning kehakaal on paar kilo raskem kui enne. Loodan, et rinnad (mida mul ikka ei ole) kaaluvad vähemalt 1 kilo sellest, kui mitte rohkem :D Optimist nagu ma olen. Haha. Aga ega välimus funktsiooni muuda, sest Roosi on kenasti üle kilo ühe kuuga juurde võtnud, nii et naised- ärge muretsege. Rinnaga saab ikka toita :)


Figuur aga ei ole mul enam sama. Ma ei ole veel absoluutselt rahul endaga enamus oma garderoobis leiduvates riietes. Praegu olen rahul kui kannan raseduse ajal kantud riideid. Vöökoht on see, mis mulle ei meeldi. Midagi ei ole teha. Elame ja treenime edasi. Eks füsioloogiliselt loksub ka kõik paika umbes 60 päeva peale sünnitust, seega vaatame mis kuu pärast toimub.


Mind kimbutavad mõned tobedad pisiprobleemid, mis on justkui vanainimesehaigused, aga usun, et need mööduvad ruttu. Vast on see hormoonide möllust :)


Komenteerige ja kritiseerige julgelt. See on elu. Ja mõnusat jõuluaega.


Ps. loodan enne jõule veel ühe postituse teha kui Roosi võimaldab. Olge mõnusad!


reede, 15. detsember 2017

Beebikino, kas sihuke asi on olemas?

Hei,


No ei ole midagi teha. Osad postitused lihtsalt tulevad titeteemalised. See on paraku mu elu sisu praeguses eluetapis 24/7 :D






Käisin eile esimest korda elus, nagu Rosanagi, beebikinos.


Valituks sai Apollo beebikino ja miski täiskasvanute film. Muidu sai beebikino raames valida kahe filmi vahel. Üks oli multikas ja teine täiskasvanute oma. Kuna Roosi on veel nii väike, siis otsustasin selle filmi kasuks.


Kuigi mu sõbranna kutsus mind sinna ja julgustas tulema, ei riskinud ma ainult Roosiga kahekesi tulla. Olin omale ema Tallinnast appi tellinud, et seltsis segasem. Täitsa vajalik oli. Sõbrannal on laps suurem ja ta oli üldse teisel seansil-multikat vaatamas. Kogu see majandamine ja turvahällivärk ja riiete värk ja siis kui tahad veel midagi näksi osta. Üksi oleks see ikka suht ulme mu meelest. Või olen mina selles multitasking-mom asjas veel väga võhik. Kahekesi oli hea. Üks käis vetsus või asju ostmas, teine istus kogu varandusega diivanil ja ootas.


Nagu ka naistekal nii ka beebikinos oli juba kell 10.00 toodete tutvustus. Seanss ise algas 11.15. Meiegi jõudsime 10.15 ajal kohale ja uudistasime neid paari letti, mis seal väljas olid. Jällegi mu meelest vähe. Oli Oriflame ja Avon, Good Gout, SebaMed ja miski mähkmetefirma. Ja oligi vist kõik. eeskujulikult peatusime iga leti juures ja osalesime loosides ja ostsime beebitoitu (mulle, sest Roosi on veel liiga väike) ja ühe lasteraamatu ja tutvusime Sebamedi ja uue mähkufirmaga. See kõik võttis max 10min :D Rahvast oli päris palju ja teate mis vä? Seal on olemas käruparkla :O Mugav, loogiline, aga mind ajavad veel need asjad itsitama. Ma pole nii pikalt praktiseerinud seda emavärki, et need mulle normaalsed tunduks.




Ostsime Roosile raamatu

Ma ostsin meile emaga need paaristooli istmed. Nagu diivanid. Ma ju ei teadnud, kuidas see kohavärk on ja mõtlesin, et seal rohkem ruumi. Piletit ostes sain teada, et beebikinno müüakse kohti üle ühe. Päris mõistlik, sest lisatooli ongi vaja kas asjadele, või lapsele, kui ta juba suurem.


Muretsesin küll, et ei tea mis saab ja äkki me saame üldse vaid 15 min olla ja Roosi hakkab jaurama, aga ei. Roosi magas nagu ingel. Filmi keskel sõi kõhu täis ja magas edasi. Väga hästi läks selle asjaga. Mina sain aga oma esimese avalikus kohas imetamise kogemuse kätte. Mässasin salliga nii- ja naapidi ja sain asjad aetud, aga no ütleme nii, et see pole minu teema. Vist ei hakka kunagi olema. Kuigi pimedat kinosaali ei saa vist avalikuks kohaks ka nimetada, seda enam, et seal ainult emmed beebidega olidki, kes ka imetasid, kui selleks vajadust oli :D Nojah.


Kinoistmel ootas igat külastajat üks ajakiri ka ( vist Apotheka oma, sest Apotheka pakkus ka miskit soodukat kinokülastajatele). Enne filmi loositi ka auhindu. Meie küll ei võitnud, aga vahva ikka.


Olles kodune emme, arvan, et see on tore, et kinod selliseid asju korraldavad. Aga mingi hetk filmi keskel ikka kõik lapsed jaurasid ja kisasid ja lidusid ja oioioioi. Seega vaikusearmastajatel ja short-tempered inimestel ma sinna minna ei soovita. Paar üksikut issit oli ka kaasas, aga enamasti oli näha emmesid, kes olid omavahel sõbrannad.





Kõrva taha panin ka selle, et osad olid mitte kärude ja turvahällidega, vaid lapsed olid kas kandelinas või kõhu peal kotis. Päris mugav variant kinos (Y). Meil on ka ErgoBaby, aga peame sellega veel harjutama, enne kui kinno saame minna. Ps. Ma muide tellisin endale internetist sellise uhke pusa, millel on kõhu peal lisaosa, et laps koos kandelina või kotiga ka ära mahuks. Ootan seda põnevusega :P


Nii, sellega mu beebikino arvustus lõpeb. Saaks paremini, aga oli ka nii täitsa tore ja kindlasti on see parem, kui niisama kodus passimine. 

Peabki end sättima hakkama, et õue jalutama/kärutama minna kui Roosi ärkab. ei mingit niisama kodus istumist! :D Ehk Teie ka: marss trenni või õue! 

Olge mõnusad ja andke teada, kui titeteemad liiga intensiivseks ja igavaks lähevad. Mul on ausõna muid asju ka millest kirjutada :D

 Ja muide, filmi nimi, mis me vaatasime oli: ´See on alles algus´. Hehe. Nii paljulubav ja mitmemõtteline :D Lahe!

reede, 8. detsember 2017

Mis tunne on olla värske ema?

Hei,


Paljud sõbrannad uurivad mu käest, et noh, mis tunne siis on?
Siiamaani täitsa tore. Ma ütlen ausalt, et arvasin, et on hullem. Valmistusin spartakiaadiks, aga tegelikult on lihtsalt nii, et päevad ei ole vennad. Mõni päev on kõik väga mõnus ja aega palju ja laps rahulik ja mõni päev vaevavad pisikest rohkem beebimured ja kisa on rohkem ja meil und vähem.








Ja nagu inimese psühholoogia ikka: kui olen rohkem kui 4h magada saanud, siis on elu lill ja kui vähem, siis on endal ka veidi väsinud ja närtsinud olla. Näiteks täna, kui preili kasutas oma häälepaelu kuni kella 5.30ni hommikul. Üldiselt on meil õhtuti aktiivne periood 22-02 ja siis edasi oleme maganud kuskil 2-3 tunni kaupa ja vahepeal Rosana sööb ja saab kuiva mähkme. Aga nagu ma mainisin, siis päevad ei ole vennad ja meil on hunnik erandeid, mis kinnitavad reeglit.




Jalutamise ajal Roosi magab. Isegi kui alguses jonnib, siis loksumise peale tuleb kiire uni.


Laps ise on tubli ja häält teeb vaid siis, kui teda midagi vaevab. Muidugi, nii väikesed lapsed ei jonnigi veel, aga endale tundub, et meie laps on kohe väga tubli :D Tema vajadused on lihtsad: süüa, mähkmevahetus, gaasivalud ehk loksuta ja hoia mind käes. Muid eritellimusi ta ei esita meile. Vot selline tagasihoidlik preili. Meie omalt poolt jalutame temaga vahel õues ja vannitame õhtuti.





Sel kolmapäeval läksime Roosiga vaid kahekesi jalutama ja hakkama saime! (see käru komplekteerimine tundub hirmutav)


Seda, et tolmurullid mööda kodu ringi veereks ja mina pidzaamas ja sassis peaga kuskil diivanil vedeleks. Seda ka väga nagu pole. Ses suhtes, eks ma hommikuti olen sassis peaga ja meie hommikud on 11-12 vahel, aga siis leian need 5 minutit, kus teen ikkagi kerge meigi ja patsi pähe. Puhtalt enesetunde pärast. Ma leian, et see on oluline. Kui ma olen ise pestud ja kammitud, siis olen ka rõõmsam ja peeglist mööda minnes tunnen end paremini ja kui mina tunnen end paremini, suudan ka kõigi teiste jaoks olla rõõmsam ja parem. Ehk siis Roosi ja Taavi jaoks näiteks.






Kodu koristamiseks leian ka aega. Küll aga olen ma avastanud, et kodu on vaja rohkem koristada nüüd, kus ma ise koguaeg kodus olen. Samuti olen leidnud aega, et kokata asju, mida ma muidu väga harva tegin. Nagu näiteks trühvlid, makaronisalatid ja lavašid ja kartulisalatid ja igasugused muud asjad, mis vajavad kokkamist või hakkmist või muudmoodi aega :D


Uus kohanemiskoht on minu jaoks see, et plaanida ei saa midagi. See on minu jaoks raske. Sest kõiki asju saan teha siis, kui Roosi lubab ja kui tema leiab, et nüüd on sobiv aeg. Ehk minu arvamine ei loe :D Nagu täna näiteks, kui pidin kella 11se sõbrannade visiidi tühistama, sest me polnud absoluutselt magada saanud. Bad luck. Teine kord paremini.




Pildiallkirja lisamine


Minu sisemaailma osas. Ma ei teagi. Midagi väga palju muutunud pole. Kõik tundub kuidagi normaalne ja tavaline. Roosi on väga armas, ja öösiti kui ta järjest kisab, siis on pigem tast kahju kui see, et me ärrituks vms. Ja siis kui ta jälle kogemata naeratab või magab megaarmsalt- ohh, siis on kõik muu ununenud. Ta on lihtsalt niiiiii armas, et see kompenseeribki kõik ta kisa- ja kakasaagad :D


Ja neid hetki on ikka ka väga palju, kui imetlen Roosit ja mõtlen, et see sündimise ja lapse tekkimise värk on ikka miski magic. Kuidas ta niimoodi mittemillestki tekib? (no ma tean tegelikult kust lapsed tulevad) Ja nii armas ja oeh. Need on vist need rasedusjärgsed hormoonid. :D


Vot, aga siis kokkuvõtteks ütleksingi, et mingit erilist tunnet ei ole. Kõik on kuidagi nii nagu olema peab. Midagi väga uudset ma enda sisemaailmas ei ole avastanud, kuigi ise ma ootasin, et äkki midagi toimub või kuidagi midagi mu sees muutub... Roosi on täisõiguslik pereliige ja vahel on selline tunne, et ta on meil koguaeg olnud, kuigi me oleme koos kuival maal veetnud vaid 22 päeva :)


Ma arvan, et lapsevanemaks kasvatakse koos lapsega, mitte et saadakse kohe lapse sündides. Seega loodan kasvada ja areneda veel tubliks emmeks koos Rosanaga.


Või mis Teie arvate?


esmaspäev, 4. detsember 2017

1 aasta sai täis ja Jõululaat ikkagi ei üllata!

Hei,


Plaanisin eile blogida Tartus toimunud Jõululaada kohta, aga preili Rosana seda plaani ei soosinud. Seega jäi see vahva ettevõtmine tänasesse päeva. 




Täna saime ka ise Ergobabyga hakkama ja nii ma blogisin, et Roosi oli mul kõhu peal :)


Hommikul meenutas FB mulle, et täpselt aasta tagasi tegin ma oma esimese blogipostituse. Hehe. Aeg on mööda lennanud ja aasta tagasi ei olnud mul veel õrna aimugi, et täna, 04.12.17 istume ja blogime siin juba mitmekesi, ehk Roosikesega. Elu on huvitav. Mitte, et Roosi oleks meid üllatanud, me ikka ootasime ja plaanisime teda, aga ta ei lasknud end sugugi oodata, ehk suhtkoht esimesel päeval, kui ta tohtis tulla( ehk esimene päev, kui andsime loodusele vabad käed), ta kohe tuligi :D 


Aga tagasi Jõululaada juurde. Olen iga aasta seda väisanud, ja kuigi ma ei ole sinna kunagi eriti kõrgete ootustega läinud, siis pettun siiski.


Selgi aastal sain reede õhtu vabaks ja põrutasin Jõululaadale. Vot üksi pole ma seal küll enne käinud, aga uus kogemus seegi. Alustuseks oli parkla tehtud nagu ikka, sinna põllu peale. Kuna läksin õhtul, oli pime ja parklas-kottpime ja megaporine. Juba see oli bad start. Midagi ei näe kuhu astuda ja põlvini porist läbi sumbates jõudsin laadale. Väga ilus oli sel aastal silt Jõululaat, mis oli õues maja ees ja õhtul helendas tulukestesäras. Mõnus. 




See silt oli pimedas väga ilus :)


Sissepääs oli 2 euri. Okei. See on mõistetav summa. Maksin ja pääsesin sisse. Laat nagu alati. Mõlemas saalis ja vahepeal ka. Alustasin algusest. Nagu ikka seesama kingaviks, needsamad veinimüüjad, söögid, joogid, Victoria Secrets. Vahepealses alas oli seekord rohkem laste asju ja kangad (mis on põnev, mitte küll mulle, aga vähemalt eraldi nišš)ja miskid elekrikellad ja jõulutuled. No okei. Tundus siiski, et selles keskmises osas oli palju kasutamata ruumi. 

Tagumises saalis (ma nende tähti ja nimesid ei tea) oli taaskord megakogus ehteid ( igasusgused isetegijad) ja jällegi needsamad küünlad, needsamad raamatumüüjad jne.


Idee on hea, aga minu meelest peaks veel rohkem variatiivsust olema. Ja ehtelette on liiga palju. Nad kõik on sarnased ja ostjaid on neile vähe.


Minu silmis saavad suured pluspunktid asjad, mis on niššikaup või mida niisama võibolla muidu ei osta: näiteks erinevad keraamikafirmad, seesama kangalett, Loomade Varjupaiga lett, käsitöö mütsid ja kõik need vürtside ja toidulisandite letid. Samuti peab mu meelest jõululaadal olema nagu must be see singi-suitsuvorsti lett ja käsitöö vahvlid ja muu tore, mida poest ei saa.


Ja mis mina siis laadalt ostsin? No kui ma juba seal olin, siis shoppama ma ju pidin! Ja oi ma seda tegin. Miski poole tunniga suutsin nii palju asju kokku osta, et vaevu jõudsin tassida. Läksin sinna eos juba suure Adidase spordikotiga (mis näeb välja nagu käekott) :D




Minu laadasaak.


Toidukraamist ostsin: astelpaju siirupi (selle üle on mul siiralt hea meel, mulle väga maitseb), kaks pakki mingeid tervislikumaid krõpse, udupeene pasta basiilikuga, mis oli väga maitsev, sõõrikud Taavile ja käsitöövahvlid sõbranna vastuvõtuks. Veel ostsin chia seemneid ja toorkakao krõpse (nibs), mida lisan maitsestama jogurtile õhtuti. Mittesöödavatest asjadest ostsin Liivi keraamikast ühe kausikese samast sarjast, millest mul juba on tassid ja suurem kauss. Ostsin endale ka lillelise käsitöömütsi ja mõned Kallose kreemid ja shampoonid-palsamid. Ostsin ka mineraal-lauvärvi, mis sädeles hirmus hästi ja Dermosili deodorandi. Viimane on mu lemmik, see lõhna ja värvivaba...






Veel ostsin mingit tumedaid shokolaadinööpe, et teha trühvleid. This time of the year! Ahjaa. Ja välja minnes, vaatasin, et oo, lehmakommid. Olid kenades pakkides. Valisin ühe kotikese ja ütlesin müüjaneiule, et seda ma soovin. Vastuseks sain laia naeratuse ja 10 eurot palun. Vaatasin üllatunult talle otsa, aga ei hakanud midagi ütlema ka. Otsisin oma kümme eurot ja läksin oma 14 kommiga koju. Hämming. Nende lehmakommidega oli mingi teema vist küll vahepeal uudistes, aga minust oli see mööda läinud ja üllatusin, et kui kallid nad ikka olid. Aga head olid ka. 5 kommi on veel alles :D







Vot, selline laadaline ma sel aastal olin. Ja kuna Tartus muud põnevat ei ole, siis ilmselt rahvas ikka käib seal laadal ja see toimub ikka aastast aastasse... Eks siis 2018 uuesti! Siis juba terve perega :)




Mu mütsike :)


Ilusat jõuluaega ja järgmise kirjutamiseni! 

pühapäev, 26. november 2017

Minu keha raseduse ajal ja peale sünnitust PILTIDEGA

Hei,


Tundub, et see on selline teema, mis pakub huvi. Ma ise olen ka alati põnevusega lugenud artikleid ja blogisid jms, et kuidas naised oma rasedusest ja sünnitusest taastuvad.




Pilt: Mariko Passel/ Umbes selline oli mu kõht enne. Paremat pilti ei leidnud. Ju mul polnud kombeks oma kõhtu niisama pildistada :D


Nüüd on mul siis enda kogemus ka olemas. Küll alles 11 päeva sünnitusest möödas, aga juba tundub asi päris lootustandev.


Kogu rasedusega võtsin ma uurde 13,5 kilo või nii. Kodus näitas kaal vahel 14, aga kliinikumis 13,5. Polegi nii oluline.




Mina oma rasedakõhtu kasvatamas...


Terve raseduse vältel ma oma elus suurt ei muutnud. Kolmandal rasdeuskuul ei treeninud ma olude sunnil üldse. Tegin vaid füsioteraapiat ja terpeutilise võimlemise tunde Arcticus. Ja viimased kaks nädalat ja 2 päeva ei teinud ma ka enam mingit trenni. Kaheksandal raseduskuul tegin vaid mõne aktiivse trenni ja muidu andsin venitustreeningut kaks korda nädalas.


Peale sünnitust kaotasin kohe 7 kilo ning nädalaga 10. Seega hetkel olengi oma algkaalust kuskil 3,4/4 kilo raskem. Optimistlikult loodan, et pool on pekk ja pool on piim :D Haha. Kuigi väga vahet pole.




Ja peale sünnitust näeb mu kõht välja selline...


Kohe peale sünnitust oli minu kõht eriti naljakas. Enamusele jääb lihtsalt väike kõhuke igale poole, mul aga tõmbasid kõhupõikilihased kiiresti keha ligi ja ette (kõhusirglihase piirkonda) jäi väike vedel kõht :D Ma kahjuks haiglas olin nii uimas, et ei taibanud pilti teha oma kõhust. Seal läks kogu tähelepanu lapsele ja valutamisele.


Raseduse jooksul mul venitusarme ei tekkinud. Mul oli ka mingi Palmersi kreem, mida ma väga pisteliselt kasutasin. Kõige rohkem kreemitasin kõhtu raseduse alguses, kui kõik oli uus ja põnev. Lõpupoole ma ei viitsinud ja ei mäletanud. Küll aga kreemitasin ma end niikuinii iga päev peale pesu mingi kreemiga (enamasti apteegikreemid, kuna mul nahk kuiv).




Natuke enne sünnitust olin ikka täitsa pallike.


Toitusin ma tavaliselt. Ehk siis püüdsin süüa tervislikult, aga ei keelanud vahel ka head ehk ebatervislikku. Ehk siis ei midagi uut siin ilmas.


Kuskil neljandal-viiendal päeval peale sünnitust tundsin, et mu kõhusriglihas hakkab oma funktsiooni taastama. Kuigi haiglas öeldi, et nädal aega ei tohi otse voodist tõusta jne jne. Eks see ole õige ka. Parem inimesi manitseda etevaatlikusele. Aga ma tunnen oma keha ja tean, kui palju ma saan end liigutada.


Nii kui nädal möödas oli, siis saan juba vaikselt istuda. Küll veidi ettevaatlikumalt ja serviti :D Aga siiski juba on parem. Seega usun, et kui kaks nädalat mööda saab, siis on juba päris hea.
Füüsiliselt (peale verekaotust) oli mul kops nii koos, kui koju neljandale korrusele tulin. Reedel, ehk kaheksa päeva peale sünnitust, trepp enam raske ei tundunud. Tundub, et veremaht on veidi taastunud. Eile oli juba päris hea trepist käia. Unustasin rahakoti ja käisin lausa kaks korda. 

Paljud on varem öelnud, et OI, Sul on tätoveeringud kõhu peal, kujutad Sa ette mis sellest saab, kui Sa rasedaks jääd... Lubage Teid rabada: mitte midagi. Raseduse ajal ei juhtunud minu tätoveeringutega absoluutselt mitte midagi. Nad venisid suuremaks, aga kuna tegu oli kvaliteetsete ja suurte tätoveeringutega (hehe, reklaam minu musile), ei muutunud ei naha, ega tekstuuriga, ega värviga midagi. Peale sünnitust muutusid nad koos nahaga väiksemaks ja nende värv isegi selgemaks. Seega null probleemi ja kõik sama, mis varem. 


Kokkuvõttes olin ma valmis, et ma ei näe oma endist keha enam kunagi ja tundub, et siiski on see mul juba enamvähem tagasi. Olen ise ka üllatunud. Esiteks arvasin, et võtan rohkem kaalust juurde, sest trenni osas ju tegin koormuse mõttes veidi kärpeid ja teiseks arvestasin venitusarmide ja suure kõhuga. Ma olen ikka ses suhtes alati valmis kõige halvemaks ja siis kui paremini läheb, siis on topelt rõõm (enamasti läheb kõik palju paremini kui minu must-scenario on).




Täna, ehk 11 päeva peale sünnitust.


Vot. Aga olge siis tublid ja ma püüan oma blogi mitte väga titablogiks muuta, kuid ma ei garanteeri midagi. Istudes siin palju kodus meie Roosiga, millest muust mul ikka niiväga kirjutada on :)


Ciao!






teisipäev, 21. november 2017

Kuidas me härra Undiga sünnitamas käisime :D

Hei,


Jep. Olen elus.


Kirjutan lühidalt siis sellest, kuidas preili Unt siia ilma tuli, kuna minu messenger on pidevat punane. Ehk leevendab see olukorda :D




Tere, mina olen Rosana Jasmine Unt.


Ostsin esmaspäeva õhtul kinopiletid Batmani uuele filmile- eellinastus, mis pidi olema Apollos, staariistmed nagu ikka,ja plaan oli minna siis kolmapäeva õhtul. Hehee.


Teisipäeval käsin siis veel nagu te nägite Kadriga öökulle õmblemas ja siis koju magama. Terve öö kõhus väänas. Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 ämmaemanda aeg. Käisin ära ja saadeti masina alla kohe. Jep , 1,5cm avatus, lootust on, et varsti sünnitate. Aga ärge vast kohe sünnitusmajja veel minge, kui kannatab. Heh. Ma ei saanudki kohe minna, mul oli veel tegemist.


Vahepeal olid küll miskid valud, aga sain veel Arcticus käia ja Kadrile töö juurde trühvleid viia ja auto Maarjamõisa juurde viia ja sealt jala tagasi koju tulla. Tervelt 1,8km. (googlemaps)
Kodus käisin veel vannis, mõtlesin läbi, mis veel kaasa võtta ja tegin veekindla meigi :D Süüa ma ei tahtnud. Juba kolmapäeva hommikul ma süüa ei tahtnud. See oli kahtlane. Ma tahan alati süüa :D




Kui laupäeval autole parkalsse järgi läksin... Tundub, et sünnitamine ei ole popp :D


Kella poole kolme ajal niitsid juba tuhud jalust sõna otseses mõttes ja helistasin Taavile, et tulgu nüüd koju ja minek. Nii oligi. Sinna läksime taksoga.

Õnneks sain vanniga palati.


Esiti läksime rahulikult sinna, et me vist tulime nüüd sünnitama. Pandi masinad külge ja tuhud olid vahelduvad juba 5/4/3 minutised. Siis oli veel lõbus, kui masin mõõtis emaka kontraktsioone ja värki.




Siin on veel lõbus, isegi kui 100/100st see masin näitas. Seda valuvärki...


Peale mõõtmist küsis ämmakas, et kas tahame jääda või veel korraks koju minna. Korraks küll ei taha. Eiei. Tahtsime jääda. Küsisime vanniga tuba ja saime ka.




Umbes nii ma seal igalpool põrandal olin.

Haigla särk selga ja tegudele! Kella kuue ajal käisin vannis ja vahepeal püüdsin duši all ka käia valu leevendamas. No ma ei tea. Seda ei saa leevendamiseks nimetada.




Haha, ma olin nii paks ja jalas Taavi dressid.


Ainuke asi, mis aitas tuhkude ajal hullule seljavalule, oli Taavi massaaž. Vaeseke masseeris nii tublisti, et sõrmed olid järgmine päev verised, aga see reaalselt aitas. Korraks mõtlesin naerugaasi proovida, aga kuna mul iiveldas koguaeg, siis see mask oli nii vastiku haisuga, et ühest sissehingamisest ma kaugemale ei jõudnudki. Haha.




Siin tõmbas juba näo krimpsu ära ja Taavi ei mänginud telefoniga, vaid mõõtis tuhkusid.


Miski 9 ajal ütles ämmaemand, et nii Krista, nüüd hakkame siis sünnitama. Mina jube rõõmus, et oh, lootust on sellel raskel ajal. Hah! Preili nägi ilmavalgust öösel kell 1:26, ehk sain veel tükk aega tuhutada ja pressida.


Valuvaigisteid me ei kasutanud, küll aga Taavi abi nii füüsiliselt, ehk ta andis pidevalt juua ja kõike muud mida ma seal nõudsin ja masseeris ja lidus oma valgete sokkidega vereudus minu järgi (ma pidevalt liikusin palatis ringi sünnitamise ajal, sest nii oli kergem...). Hehe. Tagant järgi lõbus mõelda, aga siis nii lõbus polnud. Mul vähemalt. Taavi tegi küll vahepeal nalja ja ämmakatel ja personalil oli ka päris lõbus.


Preili siis otsustas meiega liituda, nagu ma mainisin, öösel, kell 1:26 ja kella 4 ajal saime kogu sünnitamisega mäele. Kuna neil kohe perepalatit polnud, ja meie tahtsime seda väga ja sünnitajaid polnud, siis ööbisime sünnitustoas. Taavi pidi magasklema miskis toolis ja mina sellel sünnitusvoodil. Meil oli sellest täitsa suva, sest kell oli niikuinii peaaegu hommik ja meie vässud.




Ma püüdsin kohe peale lapse sünnitamist (kell 1:26) selfit teha. Käsi NATS värises :D


Jubetore personal oli seal, kõik olid väga abivalmid ja vahvad. Öösel toodi meile isegi kaks kohupiimakreemi ja miski mahlake. Meil oli omal ka mingi söök. Seda me ka öösel 4-5 vahel sõime. Õigemini Taavi söötis mind, sest ma olin voodis ja tilgutitega. Mul läks natuke liiga palju verd kaduma, aga elame üle. Hommikupoole koperdasin juba ise vetsu, mis tundus küll nagu 1 BodyCombati trenn- nagu 4 real (et just need 12 sammu olid rasked :D), aga hakkama sain!




Esimesed udused kaadrid meie väikesest daamist.


Terve öö oli pisike preili juba meiega. Nii vahva. Aga temagi oli sündimisest väss ja magas imearmsasti.


Uuel päeval saime pärastlõunal juba perepalatisse ja siis juba läks kõik nii, nagu seal peab. Esimene päev olin väsinud ja kedagi näha ei tahtnud. Minu ema käis ja oli abiks seal vahepeal.





Kui isa voodisse ei mahu, võib ta ju üle serva rippuda ka :D


Teine haiglapäev käis meil juba mõni külalilne , aga mul oli ikka suht hõre olla. Seda just verekaotuse pärast. Muus osas vist polnudki häda. Keha või noh nagu lihased ega midagi muud mul valusaks ei jäänud, peale selle põhikoha, kust laps välja tuli :D




Külalised pisipreilit uudistamas meie perepalatis, Maarjamõisas.



Kolmandal päeval lasti meid koju. Ma optimist plaanisin ise sõita- ja sõitsin ka! Sain küll arstidelt riielda, et mul sihuke plaan aga ikkagi. Koju me saime ja ellu me jäime.



Viimane hommikusöök haiglas.

Kassid võtsid pisipreili vastu ettevaatlikult ja hoiavad pigem eemale, kui talle ligi pressivad. See on hea.

Kodus on meil ka juba külalisi käinud, mis on küll tore ja vahva, aga ausõna, vist vara veel.
Tegu ei ole füüsilise väsimusega, vaid sellega, et elus on toimunud suur muutus ja iga päev ( mida on alles nii vähe, et saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda) püüame me pisipreiliga üksteist mõista ja üksteisega kohaneda. Samas püüab ka keha tagasi kohaneda raseduseelsesse seisundisse. Ja füüsis püüab ka taastuda, ehk süda ja verevarustus jms. Ehk teoksil on palju asju, millega ma pole kunagi varem kokku puutunud. Ma tunnen, et vajan veidi aega ja loodan, et kõik lähedased mõistavad, et ka nädala või kahe pärast saab külla tulla, aga siis olen ma ka selleks valmis.




Hommikune idüll.


Kokkuvõte: sünnitada oli valus, aga ellu jäin. Ilma Taavita ma sünnitust ette ei kujuta, ehk ma ei tea kuidas saaks sellega ilma kaaslaseta hakkama. Ta oli 100% kohal ja olemas ja sõna tugiisik, sai minu peas uue tähenduse ämmaemandate keeles :D Pealegi, see oli seda väärt, sest pisipreili on väga armas.




Arturo loeb Lapse tervis ajakirja ja harjutab lastehoidu.


Täna käisime juba esimest korda koos kodust väljas ja meie preili sai nime: Rosana Jasmine Unt. Nüüd täitsa ametlik preili. Turvahäll tundub suur ja hirmus, aga eks me harjutame veel selle kasutamist.




Tänane kaunis hommik, kus preili omale ametlikult nime sai.


Jällekirjutamiseni!


Võite julgelt kommenteerida ja küsida, lihtsalt arvestage minu vastuste puhul praegu seda: kes kannatab see kaua elab :D


Olge mõnusad ja ma tänan tähelepanu eest.


Ps. Härra Unt näeb nüüd täna õhtul oma Batmani ka ikkagi ära. Nii et korras sellega! :D

teisipäev, 14. november 2017

Misasja? Õmblema vä?

Hei,


Täna oli selline vahva üritus meil plaanis, mis tänu kõhubeebi lahkele loale ka toimuda sai, nagu Säästva eluviisi töötuba-Teeme ise mänguasju. Me plaanisime küll esiti minna kolmekesi Sigridi ja Kadriga, aga tervislikel põhjustel sai kolmest kaks ja me Kadriga jäime oma plaani juurde.



Meie ja meie öökullid.


Alustasime Aparaaditehasest, kus kõigepealt sõime hilist lõunat Aparaadis. Ma valisin koha(kala), aga noh, ma ei tea. Ootasin midagi enamat. Lihtsalt okei oli. Ja kõht väga täis ei saanud. No mida giganes. Ilus oli vähemalt. Peale seda astusime paarist poest läbi ja ma ei saanud ostmata jätta Taavile Tuule habemeõli ja endale NOOSi poest käevõru ja päevakreemi, mis oli nii armsa sõnumiga. Jah, sõnumiga. Koosnes ka miskitest ökoasjadest ja lõhn polnud tal suuremat sorti asi :D Aga no las ta olla. Katsetame ära.




Kiired latted Circle K-st ja töötuppa. Feil vol 1. Läksime oma papptopsidega sinna säästva eluviisi töötuppa ja siis ise ka itsistasime, et pole just kõige parem koht, kus ühekordsest papptassist kohvi libistada.


Me polnud kumbki enne Loodusmajas käinud. Tegu on väga vinge ja põneva hoonega. Meie üritus toimus teisel korrusel, väga kenas ruumis, kus meid ootasid lauad ja toolid, tee ja küpsised. 



Selline elukas ootab inimesi, kes Loodusmajja sisse astuvad.


Kogu ettevõtmine algas umbes tunnise loenguga. Seal räägiti mänguasjade massitootmisest ja keemiast nende sees ja märgistustest ja paljust muust, millest mina ei teadnud. Põnev oli.Samuti tegime tutvumisringi, kus igaüks rääkis ka oma lapsepõlve lemmikmänguasjadest. Minu kõige eredam mälestus on ema õmmeldud suur riidest nukk, kelle nimi oli Titi. Nostalgialaks.





Ja siis hakkas see põnev praktiline osa, kus meile pandi juhend ette ja kõik vajaminevad vahendid olid olemas ja lõikamine-õmblemine algaski. Vaatamata kõigele, õnnestus mul omast arust päris stiilne öökull teha. Sain süsteemile pihta ja kui nüüd kodus rahulikult uus teha, siis ilusamini õmmeldes oleks see päris okei. Lahe idee ja mõnus nokitsemine. Mulle omast arust õmblemine ei meeldi, aga täna täitsa nautisin seda. Tahan veel mõne öku kodus ka teha. Ilusama. 




3,2,1!



Töövahendid



Minu ninaesine



Kadri eputab oma pooliku ökuga.



Mul sai valmis!


Samuti jälgin nüüd Facebookis Eesti Rohelise Liikumise lehte, sest nad jagavad seal igasusguseid huvitavaid asju ja workshope jpm.


Ahjaa, ja miks selline pealkiri? Sest nali naljaks, aga ise olin selle koolituse FBst leidnud ja Kadrile pakkunud ja siis kui täna sinna minema hakkasime, siis Kadri mokaotsast mainis, et noh, täna siis õmbleme... Ja mina: ´Mismõttes õmbleme? Ma lootsin, et teeme käsitööd! Õmblemine mulle ei meeldi! ´ Ma ei lugenud selle workshopi sisu lõpuni läbi. Diagnoaalis vaatasin, et miskit ökot ja mänguasjad ja, et kuna me saame ka lapse, siis igati mõistlik ettevõtmine mulle... See õmblemise osa mulle silma ei hakanud. No, aga lõpp hea kõik hea ja ei olnud see õmblemine nii hull ühti :) Olin juba attendinud peaaegu miskit järgmist koolitust, mis toimub Elvas. Jumal tänatud, et Kadri oskab lugeda, erinevalt minust :D


Järgmisena tuleb 14 detsember miski kosmeetikatoodete valmistamine. Arvan, et see on väga põnev. Ma ise siis vist küll osaleda ei saa, aga tundub megahuvitav.


Olge siis mõnusad!