teisipäev, 16. oktoober 2018

Saka mõis

Hei,


Tavaliselt broneerime kõiki asju booking.com kaudu, aga seekord... Seekord sattusin ei tea kuidas chilli.ee lehele ja leidsin sealt vahva puhkusepaketi Saka mõisas. Ega ma pikalt ei mõelnud. Vaatasin, et lapsesõbralik ja ostsin ära.




Killukesi meie toast ja esimesest jalutuskäigust seal.

Vaatasin kohe, et kehtis vaid paar kuud, aga tundus, et aega nagu oli. Siis kui juba oli parajalt aega möödunud, avastasin, et mul on täitsa broneerimata see värk. Viga kiirelt parandatud ja nii me sel pühapäeval Saka mõisasse sõitsime.




Selfie by the sea.




Eelnevalt broneeringut tehes teatasime, et tuleme lapsega ja soovime voodit talle. Saime ka.
Meie paketis oli ööbimine, kahekäiguline õhtusöök, spakülastus ja hommikusöök. No mida veel tahta. Haha, me küll tahtsime ja sõime seal ka lõunat ja võtsime hommikuspad lisaraha eest... Aga üldiselt oli pakett hea.




Retseptsioonis vedeles selline kass. Roosile väga kassid meeldivad.



Saka mõis on Tartust veidi vähem kui 2h kaugusel ja asub mere ääres. Ilmaga vedas meil tohutult. Päike ja soe ja ilus. Mõnna. Roosi magas osa teest ja kohale saime kenasti. Maja ise oli kena ja korralik. Väljastpoolt vaadates ta küll mõisat ei meenuta, aga kena ikkagi. Tuba oli meil tavaline, ehk meie jaoks natuke väike. Ruutmeetrite osas just. Aga saime hakkama. Oleme harjunud laiutama. Tuba oli hästi puhas ja seal ootas meid pudel jahedat vahuveini. Yay! Ja ka lapsevoodi oli juba tehtud ja ootamas.





Ja meri... seal oli kohe meri ju! 


Viskasime asjad tuppa ja Roosi vankrisse ja läksime jalutuskäigule ja ilma nautima. Seal on kus jalutada (laste mänguväljak, miski kivide väljapanek, mere äärde saab alla treppe mööda ronida, tenniseväljak, lisahooned, park jms). Siis läksime restorani lõunat sööma. 




Meie tutvumisring Saka mõisa pargiga.



Isegi väike laste mänguväljak oli neil olemas. 



Restoran oli minu meelest päris tasemel ja toidud head.


Restoranis oli väga hea teenindus ja meile pakuti kohe söömiseks peretuba. Roosi oli esinemistujus ja jauras ja meid juhatati eraldi restoranituppa, kus ka kaetud lauad ja laste mängunurk. Igal pool olid ka laste söögitoolid. Nii vahva. Teenindajad olid meeldivad ja söök hea. Taavi virises nats pardi kallal, aga tegelikult oli ok.




Restoran ja meie lõuna.



Kella neljaks oli meile spa broneeritud. Arvasime, et spa on nii väike, et rahvast lastakse jupiti sisse. A me olimegi ainult kolmekesi! Mina ja Taavi ja Roosi! Peen värk. Spa oli pisike. Kaks sauna, miski sinkavonka dušš ja bassein. Jalabassein ( no see soe ja külm vesi asi, teate küll!) ja väike soe bassein hetkel ei töötanud. See meid üldse ei häirinud. Roosile meeldis väga ujuda ja möllata. Aurusaunas oli eukalüptiaroom ka, mis mõjus hästi Roosi nohu riismetele.




Toitu oodates ja Roosi huumoritegu vaadates :)


Peale spad proovisime Roosit magama panna, kuna ta oli maru unine. Absoluutselt ebaedukas ettevõtmine. Läksime õhtusöögile. See oli meil paketis sees. Saime valida kahe prae ja kahe magustoidu vahel. Võtsime kõik variandid ja juurde veel oma jooke. Väga mõnus. Seegi kord istusime eraldi peretoas ( ei, see ei ole pisike tuba, see oli ka uhke söögisaal, kaetud laudade ja volditud riidest salvrätikutega plusssssss laste mängunurk). 




Peale spad tegin toas ka maski (alati teen seda kui Roosi magab) ja see oli paras huumor, kuidas Roosi mind uudistas ja natuke kartis alguses :D Kahju, et ei filminud. 




Rosana läks õhtusöögile omal jalal .


Roosi õhtusööki ootamas.


Issil jäi tekiila kõrvalt sidruneid üle ja Roosile need meeldisid, kuigi nägu oli nats hapu :D


Minu fixed menu´s oli creme brulee (paketis) ehk ma valisin selle.


No peale õhtusööki ei olnud meil see-eest mingit probleemi Rosana magamapanekuga. :D Nii väsinud oli teine. Vahtisme ise veits tvd ja oma nutimajandust ja isegi mina läksin juba 11 ajal magama. Tõeline puhkus. Vaikne oli ka.






Hommikuks olime endale 8ks spa bronninud. Taavi vedeles veel ja meie saime Roosiga siis seekord üldse kahekesi terves spas mulistada. Oli uhke küll.




Peale hommikuspad tuli ikka pereselfie ka teha.


Edasi läksime hommikust sööma. Hommikusöögivalik oli väga hea ja suur, arvestades kohta ning mis on hea näitaja nii minu kui Taavi meelest: kohv. Kui termoses on kohv hotellides, siis on see enamasti miski tökat. Aga täna oli seal termoses reaalselt normaalne ja hea kohv. Ma pidin lausa kaks tassi võtma. Ma sõin kõike alates räimest kuni vahvliteni. Jah, neil olid need head rulli keeratud peaaegunaguvanaematehtud vahvlid ka hommiksöögilauas. (pannkooke oli ka ja kõike muud ka).


Kõhud täis, panime asjad autosse ja Roosi kõhukotti ja laskusime alla mere juurde mööda pikki treppe. Vahtisime merd ja korjasime kive. Lõõtsutades ronisime tagasi üles. No alla oli ikka lihtsam tulla! Kojusõit läks ka kenasti. Osa teest Roosi magas ja Mustvees oli meil kohvipeatus. Ilm ikka super ja sinna Saka mõisasse soovitan täitsa minna. Isegi kaalume, aga toa peaks suurema siis organiseerima.




Mere äärde sai mööda treppi. Arvake ära, kas üles oli raske ronida :D


Olge mõnusad.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Unekool ja lapse uni

Hei,


Kirjutan siis seekord Teie poolt antud teema-algatusest.

Olen ma ausalt läbi lugenud enamuse popimast ja vähem popimast eestikeelsest unekirjandusest ning surfanud ka interneti selles vallas. Ja mitte vähe.

Samuti käisin ma viimati ühel unekooli loengul... mis ei andnud mulle eriti midagi. Nagu ausalt. 


Lootsin, et reaalselt saan veidi inspiratsiooni või ideid või näpunäiteid. Pigem sain sealt kinnitust, et ma ikkagi olen teemaga kursis ja võibolla isegi liiga hästi kursis :D, ehk koolitaja ei osanud isegi ühele mu küsimusele vastata... ( mitte, et see mingi näitaja oleks). Kogu koolituse suund oli sellel, et võtke meie juurde konsultatsioon ja siis me läheneme Teie murele personaalselt... Ma oleks isegi selle õnge läinud, kui minu kõrval istuv tuttav poleks mulle rääkinud, et tema olla juba seda ka proovinud ja ei saanud ta sealt midagi. Lõpus kehitati õlgu ja sooviti edu.




Vankris meeldib Roosile magamise ajal jalgu sedasi puhata.


Hah. Eks see nii ole. Olen täitsa kindel, et osade laste peal töötavad kõik meetodid ( et last siis kergemini magama saada ja et ta ise oskaks magama jääda jnejne), osade laste peal vaid osad meetodid ja osade laste peal mitte mingid meetodid :D Seda räägin omast kogemusest.
Kui Roosi oli noorem, tegin talle leebet unekooli selle toolimeetodiga. St iga õhtu panin ta unisena voodisse ja istusin järjest kaugemale tema voodist. Jõudsin juba päris magamistoa ukseni ( ta juba laulis end ise magama ja puha...) ja siis... ja siis tulid hambad ja sellisest asjast võin ma nüüd vaid und näha, et ta ise magama jääks. 


Koolitusel öeldi samuti, et kui oskas ise magada, siis see hammastetulek on faas ja pärast oskab jälle. Khmkhm. Meil on möödas 3 kuud. No mis kus ja kes! Meie põhikampaania on siiski magaisekuitahad ja ööselmaganühetunnikaupa. Vot. 


Jälgides raamatuid olen ju ka mitte päris ohhoo ja meil on omast arust unerutiin ja õhtuti oleme vaiksemad. Päevauned oleme nihutanud ülespoole ning vahed eelmiste unedega on ideaalsed.


Rääkisin veel ühe sõbrannaga ja ta oli ka unekooli loengus käinud. Samuti ei saanud tema sealt abi. Minu meelest on need uneraamatud palju informatiivsemad, kui loeng. Raamatus on faktid, info ja soovitused. Minu koolitus oli nagu mull, kus kõik osalejad kaebasid kui halvasti nende lapsed magavad ja kogu moos. Ps. nojah, sain koolitusel aru, et siiski minu laps ei ole väga halb magaja. On palju palju hullemaid :D Minu Roosu ikka magab öösiti, aga lihtsalt vahepeal vajab iga tunni järel rinda.




Roosi magab meelsasti kärus, aga kärusõltlane ta pole. Võib ka voodis magada. Kõik oleneb tähtede seisust :D ( must emahuumor)


Olen lugenud ka kiindumussuhte ja usalduse osas palju ja põhjalikult, et ehk ei saa laps päeval piisavalt lähedust ja kompenseerib öösel sellega, et küsib end rinnale iga h järel. Ei. Roosi on väga julge ja usaldav. Nt. võõras kohas on ta umbes 5 min minu ligi, skanneerib ümbrust ning seejärel on minek. Vahetevahel harva meenutab tal mind kontrollida, kas ma olevat veel alles. Seda ka muudes aspektides. Pealegi ei ole ma tema usaldust veel reetnud ja siiski ta jaoks alati olemas olnud, kui tal mind vaja.




Üks kord, kui Rosana tõesti kustus peale pikka loomaaias käiku. Ma ei jõudnud talle isegi mähet panna. Jäi nipsust magama :D 


See viimane lause viitab omakorda sellele, et ma ei ole talle ranget unekooli teinud ja nutta lasknud. Ma ei suudaks. Ma ei saaks. Ma ei talu tema nuttu ise absoluutselt.
Eks ma mure olen, kuid hetkel olen leppinud, et praegu on olukord selline. Magan pensionipõlves ja praegu püüan nautida olemasolevat nii kuis vähegi suudan ( jah, vahel ma hoopis valan väsimusest pisaraid, aga siiski enamasti püüan nautida).


Kui Teil on kuldaväärt soovitusi, siis please share!


Seda, et laps hakkab magama kui on teises toas ja kui ei saa rinda enam olen ka kuulnud. Esialgu teise tuppa me Roosit kolida ei plaani ja rinnast ma ka veel ei võõruta jõuga. Kui ta just ise ei loobu. Ilus oleks ju aastake seda last imetada.




Kindla peale minek on Rosana kandelinas või kandekotis. Tiktak ja uni tuleb.

Raamatud mida ma emmedele soovitan: Nututa uni, Hea magaja, Meie lapse uni. Guugeldades saate autorid ka kohe. 


Nututa unes oli väga vahva meetod Pantleyl loodud, kuidas võõrutada last tissi otsa magama jäämast. Ma täiega uskusin sellesse ja proovisin. Meil ei töötanud :D Aga arvan, et see isegi võiks osade lastega toimida. 


Ja unekool ka toimib. Isegi mina sain ju vahepeal hakkama, aga näed, nüüd juba vol 2 ei saa. Laps on muutunud ja mina ka ja süsteem enam ei toimi selliselt. Oehh.


Seega jagage muljeid ja ideid ja olgem vaprad edasi! 

Ps. ja oi mul oli visioon ja plaanid kuidas kõik võiks olla ( noh, siis kui ma raseduse ajal selleteemalisi loenguid kuulasin ja raamatuid lugesin ja kui Roosi pisitillu oli ja koguaeg magas) Hah! Jätkuvalt on elul mulle vaid üks õppetund: ära planeeri, ära genereeri, ära üldse kujuta ettegi. Kõik läheb nii, nagu Sa ei oota :D

teisipäev, 25. september 2018

Rong see sõitis...

Wow!

Hakkama saime!


Me käisime Roosiga nüüd ilma issita elu esimesel seiklusel Tallinnas. Seiklus sellepärast, et me läksime ilma autota.




Ja nii me seiklesime, kogu maine kraam vankri all ja seljakotis.

Kui mõnele teisele tundub, et mis see siis ära ei ole, siis meie jaoks on see suur sündmus. Mina pole mingine pea veerand sajandit rongiga sõitnud. Ma reaalselt sõitsin viimati siis rongiga, kui olid veel need puupingid, millel istuti. Heh. Telliskivis on kuskil söögikohas need disainsisustuselemendina. Ma olen vist vana :O Ja Rosana pole üldse rongiga sõitnud.





Julgustuseks sättisime nii, et minnes oleks kaasas ka minu ema. Plaan oli igati õigustatud, sest juba Tartu rongijaamas avastasime, et saada platvormile 2 on vaja käia maa alt läbi ja suurest suurest trepist üles, kus ei ole mingit lifti ega  kaldteed ega muud. Sinna ma oleks asja ka jätnud vist üksi minnes. Aga eks me siis jõuliselt tassisime Roosi vankri ja kompsudega megakõrgest trepist üles. Olgu. Rongi saades olime soovitustest lähtudest ostnud piletid esimesse klassi ja lauakese ümber. Kaks täiskasvanut ja 1 laps, ehk kolm kohta neljast. Keegi võõras meie juurde ei tulnudki ja saime laiutada. Natukene vahtis Roosi aknast välja ja siis keeras end ergobabysse magama. Mõnus.





Ekspressrong sõidab Tartus Tallinnasse alla 2 tunni. Koos lapse ja lahti riietumise ja pärast jälle riietumisega sai saanud arugi, kui juba Balti jaama turul shoppasime. Ostsime veidi värsket ja uudistasime Telliskivis. Ma shoppasin mõnuga ja Roosi tegi vanaema vapral kärutamisel oma päevaund. Enne vahepeal mõnulesime Balti Jaama Reval cafes, kus oli vahva mängunurk lastele ja ka laste söögitool.





Edasi seiklesime veidi linnas ja läksime Nauticasse, kuna teadsime, et seal mähkimis- ja imetamistuba. Jah. See on seal päris ilus ja mugav. Nautica ise on ka päris vahva shoppamiseks. Veidi teistsugune ja söögikohti on seal palju. Meie peatusime kohas nimega Coffee Kitchen, kus kohvitasime ja jõime värskelt pressitud mahla. Jah, mul sattus nende vahele kogemata üks brownie ka :D Haha.




Seiklemas





Siis sai jaks otsa ja võtsime suuna koju. Pikka päev selja taga. Kodus sai Roosi veidi jalga sirutada ja igaks juhuks veel ühe une kõhukotis teha, sest me ei jaksanud enam kärutada. Õhtul võtsime rahulikult.


Pühapäeva hommik oli väga ilus ja võtsime suuna Maarjamäe Memoriaali juurde. Päike sillerdas ja sinna minnes sattusime mingi filmivõtete platsi keskele. Meid suunati kenasti läbi. Oleks saanud kohvi ja saiakese ka kaasa haarata pioneeriplikade ja nelkide taustal .  













Osade pilte sai läbi piiluaegu vaadata :´(

Memoriaal oli suur ja võimas. Kui tagasi hakkasime kõndima, jäime vihma alla. Tuul ja vihm ja no selline mereäärne värk. Brr. Pole harjunud üldse. Liikusime linna.





Linnas peatusime Viru keskuses. Tahtsime siseneda foorumi poolt uksest. Sees avastasime, et pole taas ei lifti, ei kaldteed, ega muud varianti. Tugevad Eesti naised. Tassisime taaskord vankri koos lapse ja kogu elamisega treppe üles. Shoppasime natuke ja läksime üles Gustav Cafesse. Seal sõime juusturulli ( Roosi ka) ja salatit ja läksime välja kärutama. Roosil oli uneaeg. 




Njah, Gustavi saiad on paremad kui salat . Ütleme nii.

Kärutamiseks oli hea Rotermanni kvartal, sest siis saime kordamööda shoppamas käia ja mina sain külastada oma lemmikpoodi: Agan. Ei lahkunud ma tühjade kätega. Ostsin meile emaga Olla käevõrud ja endale edeva võitoosi (käsitöö).  

Veel veidi kärutamist ja plaan viis meid Nurri kohvikusse. Tellisin endale pannkoogi ja Roosi nautis suurte silmadega meeldivat vaatepilti, kus iga nurga peal olid kassid :D Vahva kohvik. Meie vanker oli samuti kasside seas hitt. Seega lõbu laialt. Rimiring ja koju ära. 


























Bussi ootamas

Õhtul tuli aga veel spontaanne plaan laenata isa autot ja käia sõbrannal külas. See oli küll pai hingele.




 Esmaspäeval startisime varakult linna, jalutasime ja shoppasime veel natuke vanalinnas ja Balti Jaama turul. Lõunat sõime Kniks ja Kraaps kohvikus, mida kiidetakse. Ja oligi hea! Toit oli maitsev, valik suur! Olemas oli mängutuba, imetamistuba ja isegi lastevets. 



Väga maistev toit ( ise sai valida)

montessorilik ja väga vahva mängutuba

Kojusõit oli meil samuti vahva. Esimene klass. Roosi alguses veits jauras, siis magas kõhukotis ja lõpus jälle jauras natuke. Seiklustest nii palju ka veel, et Tallinna viimases peatuses tuli peale mingi kahtlane onu, kes häälitses ja rääkis kogu tee. Piletit keeldus ta ostmast ja Jõgeval kutsuti talle politsei. Action ikkagi :D Tartu rongijaamas ootas meid juba Taavi. See oli tore. Sest jätkuvalt ei olnud seal lifti ega kaldteed ja üldse on hirmus tore, kui keegi Sulle vastu tuleb. Onju? 








Meie seiklus oli edukas, aga nüüd me tükk aega kuskile ei kipu ja naudime oma autot :D 

teisipäev, 18. september 2018

Oh need perereisid!

Hei,



Ma ei tea mis värk nende teiste peredega on, aga mina väsin küll peale perereisi täitsa ära :D Või noh! Ses suhtes, et see on küll hea vaheldus ja vaim puhkab, aga kogu see sebimine ja jebimine väsitab ka ära. Kas teisi peremammasid ka, või viga on minus?




Ja vahepeal oli ka Roosu 10 kuu sünna :D




Issiga peale aknal uudistamist




Vanaema juures oli väga hea! :P


Meil oli siis suur reis pealinna plaanis, kus siis laupäev oli Street Mirrori päralt ja pühapäev ja esmaspäev niisama ilusad. Meil oli suur pluss ka see, et minu ema on Tallinnas ja sai meid koguaeg Roosi hoidmisega aidata.




Street Mirror toimus Kultuurikatlas




Tartoo-Tattoo laud




Taavi oma väikese osa võistlustöödega. Kat: meeste selg.




Mina sain XAOSe käevõru. Olen juba varem ka laatadel neid ehteid piilunud. Seekord läks õnneks ja Taavi shoppas selle mulle :P




Meie Street Mirrori selfie




Yay!



Street Mirror on siis selline elustiili event, nagu ajakirjandus ütles, kus on kokku tulnud erinevad tätoveerijad ning nende tööd ( ja palju muud põnevat) ja nende vahel käib siis võistlus. Ehk valitakse parimatest parimad. Eks see subjektiivne ole, aga siiski. Nagu FB juba kuulutas, siis Taavil läks hästi ja ta sai ühe esimese ja kaks kolmandat kohta. Peen värk. Eks ta ise oleks veel tahtnud võita, aga eks ambitsioonikus ju viibki alati sihile. Laupäeval saabusime Tallinnasse vara. Viisime Taavi Street Mirrorile ja läksime Roosiga mu ema juurde. Seal tegi Roosi õues pika une, nautides merehõngu ning pärast seda läksime oma hotelli check-in tegema. 




Taavi oma esikoha trofeega :D // Üritust pildistas Erlend Štaub


Seekord oli meil fäänsipäänsi nurgatuba ( vist isegi sviit) kaheksandal korrusel Nordic Hotel Forumis. See oli väga mugav, sest see koosnes kahest toast, mida eraldas lükanduks ja oli kaks telekat. Seega, kui Roosi magama panin, sain ise õhtul teises toas veel veidi tvd vaadata ja Taavit oodata :) Esiti mõtlesime ööbida 1 öö, aga reisi käigus otsustasime ümber ja võtsime kaks ööd. 




Tervituskommid :P




Vaade oli suurepärane! Otse Viru ringile ja kaugele ja mulle väga meeldis :)




Tuba koosnes kahest toast, suurest vannitoast vanni ja dušši ja topelt kraanikausiga. Eraldi vets ja pisike esik.




Pühapäeva hommikul, kui Roosi ärkas, ehk 7 ajal, paistis päike NIIIIIIIIIII ilusti üle linna. Pildil pole pooltki nii ilus kui päris elus.


Käisime ka sealses minispas, mis Roosile meelt mööda oli ja pühapäeval, kui Roosi vanaemaga chillis, käisime Taaviga seda eesti filmi vaatamas. Võta või jäta. Sellest on nii palju räägitud ja ma nii tahtsin seda näha ja see oli nii raske film! Eriti mulle, imetavale emale. See laps seal filmis koguaeg ju nuttis ja see mees tegi ühe lolluse teise otsa! Okeiokei, ta oli tegelikult tubli, et lapse endale hooldada võttis, aga no kamoon! Aga siiski, kes seda näinud pole, soovitan vaatama minna. 





Kuna Roosi on varajane ärkaja, siis käisime hommikul temaga tunnikese spas.


Laupäeval tahtsime Taaviga ka käia selles Korsaaris söömas, mis Tallinnas põnev pidi olema. Klapitasime seal aegu ja käike ja värke ja särke ja tuli välja, et see on juba kaks nädalat kinni! Eksole! 



Pilti jõudsime Korsaari juures teha :D enne kui teada saime, et seda pole :D

Sõime hoopis kiiresti mingis pubilaadses Kalle-Kustas vms. Välimuselt oli jubekahtlane. Aga teenindus mega, söök väga hea ja ulme kiiresti sai ka. Julgen isegi soovitada neile, kes väga peened pole (koht ise siiski retro ja keldris :D, lilleturu vastas).




Kalle Kusta :D



Tegime selle tasa esmaspäeval, kui käisime hoopis Noas söömas. Mul oli sünnipäevast veel kinkekaart ja no ja muidugi maksime veel juurdegi, aga oli väga maitsev. Mulle väga meeldis istuda, vaadata tormist merd ja nautida oma lattet ( me ikka sõime praadi ja särkivärki ka, aga kui mul on toit ees, siis ma muu ei näe :D). Tähistasime Taavi võite: ma võtsin alkoholivaba kokteili ja Taavi võttis kuldset tekiilat, mis oli valge :O Kas Te olete sellist asja varem kohanud? Sounds like magic!




Nutiring Noas




Pekoka tervitus, meie praed ja kohvid ja minu alkoholivaba kokteil. Ja see ei olnud veel kõik! :D




Kõht täis, tuju hea.


Vot. Ja siis tagasi Tartusse. 


Niimoodi lugedes tundus jubemuhe, aga asjas sees olles...Klapitada lapse unesid ja reise ja tegemisi. Olla roolis ja sebida ja orgunnida koguaeg kõiki vajalikke asju kaasa (nt.käru, mähkmed, laps :D). Natuke väsitas. Aga vaimule pakkus head vaheldust. 

Rääkige, kuidas on väikeste lastega puhkusel käia Teie arust? Lihtne? Raske? Vajalik? Ebavajalik?


Olge mõnusad !