Rong see sõitis...

Wow!

Hakkama saime!

Me käisime Roosiga nüüd ilma issita elu esimesel seiklusel Tallinnas. Seiklus sellepärast, et me läksime ilma autota.

Ja nii me seiklesime, kogu maine kraam vankri all ja seljakotis.

Kui mõnele teisele tundub, et mis see siis ära ei ole, siis meie jaoks on see suur sündmus. Mina pole mingine pea veerand sajandit rongiga sõitnud. Ma reaalselt sõitsin viimati siis rongiga, kui olid veel need puupingid, millel istuti. Heh. Telliskivis on kuskil söögikohas need disainsisustuselemendina. Ma olen vist vana :O Ja Rosana pole üldse rongiga sõitnud.

Julgustuseks sättisime nii, et minnes oleks kaasas ka minu ema. Plaan oli igati õigustatud, sest juba Tartu rongijaamas avastasime, et saada platvormile 2 on vaja käia maa alt läbi ja suurest suurest trepist üles, kus ei ole mingit lifti ega  kaldteed ega muud. Sinna ma oleks asja ka jätnud vist üksi minnes. Aga eks me siis jõuliselt tassisime Roosi vankri ja kompsudega megakõrgest trepist üles. Olgu. Rongi saades olime soovitustest lähtudest ostnud piletid esimesse klassi ja lauakese ümber. Kaks täiskasvanut ja 1 laps, ehk kolm kohta neljast. Keegi võõras meie juurde ei tulnudki ja saime laiutada. Natukene vahtis Roosi aknast välja ja siis keeras end ergobabysse magama. Mõnus.

Ekspressrong sõidab Tartus Tallinnasse alla 2 tunni. Koos lapse ja lahti riietumise ja pärast jälle riietumisega sai saanud arugi, kui juba Balti jaama turul shoppasime. Ostsime veidi värsket ja uudistasime Telliskivis. Ma shoppasin mõnuga ja Roosi tegi vanaema vapral kärutamisel oma päevaund. Enne vahepeal mõnulesime Balti Jaama Reval cafes, kus oli vahva mängunurk lastele ja ka laste söögitool.

Edasi seiklesime veidi linnas ja läksime Nauticasse, kuna teadsime, et seal mähkimis- ja imetamistuba. Jah. See on seal päris ilus ja mugav. Nautica ise on ka päris vahva shoppamiseks. Veidi teistsugune ja söögikohti on seal palju. Meie peatusime kohas nimega Coffee Kitchen, kus kohvitasime ja jõime värskelt pressitud mahla. Jah, mul sattus nende vahele kogemata üks brownie ka :D Haha.

Seiklemas

Siis sai jaks otsa ja võtsime suuna koju. Pikka päev selja taga. Kodus sai Roosi veidi jalga sirutada ja igaks juhuks veel ühe une kõhukotis teha, sest me ei jaksanud enam kärutada. Õhtul võtsime rahulikult.

Pühapäeva hommik oli väga ilus ja võtsime suuna Maarjamäe Memoriaali juurde. Päike sillerdas ja sinna minnes sattusime mingi filmivõtete platsi keskele. Meid suunati kenasti läbi. Oleks saanud kohvi ja saiakese ka kaasa haarata pioneeriplikade ja nelkide taustal .  

Osade pilte sai läbi piiluaegu vaadata :´(

Memoriaal oli suur ja võimas. Kui tagasi hakkasime kõndima, jäime vihma alla. Tuul ja vihm ja no selline mereäärne värk. Brr. Pole harjunud üldse. Liikusime linna.

Linnas peatusime Viru keskuses. Tahtsime siseneda foorumi poolt uksest. Sees avastasime, et pole taas ei lifti, ei kaldteed, ega muud varianti. Tugevad Eesti naised. Tassisime taaskord vankri koos lapse ja kogu elamisega treppe üles. Shoppasime natuke ja läksime üles Gustav Cafesse. Seal sõime juusturulli ( Roosi ka) ja salatit ja läksime välja kärutama. Roosil oli uneaeg. 

Njah, Gustavi saiad on paremad kui salat . Ütleme nii.

Kärutamiseks oli hea Rotermanni kvartal, sest siis saime kordamööda shoppamas käia ja mina sain külastada oma lemmikpoodi: Agan. Ei lahkunud ma tühjade kätega. Ostsin meile emaga Olla käevõrud ja endale edeva võitoosi (käsitöö).  

Veel veidi kärutamist ja plaan viis meid Nurri kohvikusse. Tellisin endale pannkoogi ja Roosi nautis suurte silmadega meeldivat vaatepilti, kus iga nurga peal olid kassid :D Vahva kohvik. Meie vanker oli samuti kasside seas hitt. Seega lõbu laialt. Rimiring ja koju ära. 

Bussi ootamas

Õhtul tuli aga veel spontaanne plaan laenata isa autot ja käia sõbrannal külas. See oli küll pai hingele.

 Esmaspäeval startisime varakult linna, jalutasime ja shoppasime veel natuke vanalinnas ja Balti Jaama turul. Lõunat sõime Kniks ja Kraaps kohvikus, mida kiidetakse. Ja oligi hea! Toit oli maitsev, valik suur! Olemas oli mängutuba, imetamistuba ja isegi lastevets. 

Väga maistev toit ( ise sai valida)

montessorilik ja väga vahva mängutuba

Kojusõit oli meil samuti vahva. Esimene klass. Roosi alguses veits jauras, siis magas kõhukotis ja lõpus jälle jauras natuke. Seiklustest nii palju ka veel, et Tallinna viimases peatuses tuli peale mingi kahtlane onu, kes häälitses ja rääkis kogu tee. Piletit keeldus ta ostmast ja Jõgeval kutsuti talle politsei. Action ikkagi :D Tartu rongijaamas ootas meid juba Taavi. See oli tore. Sest jätkuvalt ei olnud seal lifti ega kaldteed ja üldse on hirmus tore, kui keegi Sulle vastu tuleb. Onju? 

Meie seiklus oli edukas, aga nüüd me tükk aega kuskile ei kipu ja naudime oma autot :D 

Oh need perereisid!

Hei,

Ma ei tea mis värk nende teiste peredega on, aga mina väsin küll peale perereisi täitsa ära :D Või noh! Ses suhtes, et see on küll hea vaheldus ja vaim puhkab, aga kogu see sebimine ja jebimine väsitab ka ära. Kas teisi peremammasid ka, või viga on minus?

Ja vahepeal oli ka Roosu 10 kuu sünna :D

Issiga peale aknal uudistamist

Vanaema juures oli väga hea! :P

Meil oli siis suur reis pealinna plaanis, kus siis laupäev oli Street Mirrori päralt ja pühapäev ja esmaspäev niisama ilusad. Meil oli suur pluss ka see, et minu ema on Tallinnas ja sai meid koguaeg Roosi hoidmisega aidata.

Street Mirror toimus Kultuurikatlas

Tartoo-Tattoo laud

Taavi oma väikese osa võistlustöödega. Kat: meeste selg.

Mina sain XAOSe käevõru. Olen juba varem ka laatadel neid ehteid piilunud. Seekord läks õnneks ja Taavi shoppas selle mulle :P

Meie Street Mirrori selfie

Yay!

Street Mirror on siis selline elustiili event, nagu ajakirjandus ütles, kus on kokku tulnud erinevad tätoveerijad ning nende tööd ( ja palju muud põnevat) ja nende vahel käib siis võistlus. Ehk valitakse parimatest parimad. Eks see subjektiivne ole, aga siiski. Nagu FB juba kuulutas, siis Taavil läks hästi ja ta sai ühe esimese ja kaks kolmandat kohta. Peen värk. Eks ta ise oleks veel tahtnud võita, aga eks ambitsioonikus ju viibki alati sihile. Laupäeval saabusime Tallinnasse vara. Viisime Taavi Street Mirrorile ja läksime Roosiga mu ema juurde. Seal tegi Roosi õues pika une, nautides merehõngu ning pärast seda läksime oma hotelli check-in tegema. 

Taavi oma esikoha trofeega :D // Üritust pildistas Erlend Štaub

Seekord oli meil fäänsipäänsi nurgatuba ( vist isegi sviit) kaheksandal korrusel Nordic Hotel Forumis. See oli väga mugav, sest see koosnes kahest toast, mida eraldas lükanduks ja oli kaks telekat. Seega, kui Roosi magama panin, sain ise õhtul teises toas veel veidi tvd vaadata ja Taavit oodata :) Esiti mõtlesime ööbida 1 öö, aga reisi käigus otsustasime ümber ja võtsime kaks ööd. 

Tervituskommid :P

Vaade oli suurepärane! Otse Viru ringile ja kaugele ja mulle väga meeldis :)

Tuba koosnes kahest toast, suurest vannitoast vanni ja dušši ja topelt kraanikausiga. Eraldi vets ja pisike esik.

Pühapäeva hommikul, kui Roosi ärkas, ehk 7 ajal, paistis päike NIIIIIIIIIII ilusti üle linna. Pildil pole pooltki nii ilus kui päris elus.

Käisime ka sealses minispas, mis Roosile meelt mööda oli ja pühapäeval, kui Roosi vanaemaga chillis, käisime Taaviga seda eesti filmi vaatamas. Võta või jäta. Sellest on nii palju räägitud ja ma nii tahtsin seda näha ja see oli nii raske film! Eriti mulle, imetavale emale. See laps seal filmis koguaeg ju nuttis ja see mees tegi ühe lolluse teise otsa! Okeiokei, ta oli tegelikult tubli, et lapse endale hooldada võttis, aga no kamoon! Aga siiski, kes seda näinud pole, soovitan vaatama minna. 

Kuna Roosi on varajane ärkaja, siis käisime hommikul temaga tunnikese spas.

Laupäeval tahtsime Taaviga ka käia selles Korsaaris söömas, mis Tallinnas põnev pidi olema. Klapitasime seal aegu ja käike ja värke ja särke ja tuli välja, et see on juba kaks nädalat kinni! Eksole! 

Pilti jõudsime Korsaari juures teha :D enne kui teada saime, et seda pole :D

Sõime hoopis kiiresti mingis pubilaadses Kalle-Kustas vms. Välimuselt oli jubekahtlane. Aga teenindus mega, söök väga hea ja ulme kiiresti sai ka. Julgen isegi soovitada neile, kes väga peened pole (koht ise siiski retro ja keldris :D, lilleturu vastas).

Kalle Kusta :D

Tegime selle tasa esmaspäeval, kui käisime hoopis Noas söömas. Mul oli sünnipäevast veel kinkekaart ja no ja muidugi maksime veel juurdegi, aga oli väga maitsev. Mulle väga meeldis istuda, vaadata tormist merd ja nautida oma lattet ( me ikka sõime praadi ja särkivärki ka, aga kui mul on toit ees, siis ma muu ei näe :D). Tähistasime Taavi võite: ma võtsin alkoholivaba kokteili ja Taavi võttis kuldset tekiilat, mis oli valge :O Kas Te olete sellist asja varem kohanud? Sounds like magic!

Nutiring Noas

Pekoka tervitus, meie praed ja kohvid ja minu alkoholivaba kokteil. Ja see ei olnud veel kõik! :D

Kõht täis, tuju hea.

Vot. Ja siis tagasi Tartusse. 

Niimoodi lugedes tundus jubemuhe, aga asjas sees olles...Klapitada lapse unesid ja reise ja tegemisi. Olla roolis ja sebida ja orgunnida koguaeg kõiki vajalikke asju kaasa (nt.käru, mähkmed, laps :D). Natuke väsitas. Aga vaimule pakkus head vaheldust. 

Rääkige, kuidas on väikeste lastega puhkusel käia Teie arust? Lihtne? Raske? Vajalik? Ebavajalik?

Olge mõnusad !

De Quervain sündroom ja kust ma selle nüüd siis sain!

Hei,

Olen siin viimane kuu aega hädas oma ihuga.

Otsisin siis ka mina, kui keskmine eestlane, lahendusi ja diagnoose Dr.Google´ist. Päris ruttu leidsin. Eks ma natuke teadsin otsida ka. Ses suhtes, et olin teadlik, mis piirkonnaga anatoomilises mõistes tegu ja ei sattunud absoluutselt ajuvabade, kõigehullemalõpuga-foorumite peale :D

Aga minu kaebus: valu paremas randmes. Eriti öösiti. Valu on väga tugev lapse tõstmisel voodisse ja sealt välja. Trennis annab käsi vähe tunda. Igapäeva elus vaid teatud liigutuste puhul.

Nagu harju keskmine patsient, kannatasin ma paar nädalat esiti niisama. Et ehk läheb üle. Ei läinud. Pidi ikka guugeldama ja ravima hakkama.

Aga mis see siis on?

1895 aastal kirjeldas seda esimest korda Fritz de Quervain.

De Quervaini sündroom on kahe kõõluse põletik (nende kõõluste ja kõõlustuppede, mis kontrollivad pöidla liikumist). Tunnuseks on valu randme välimisel küljel, mis suureneb haaramisliigutust tehes, või rannet roteerides ehk pöörates. Samuti võib pöidla liigutamine olla keeruline, eriti kui tahta sujuvat liikumist.

Riskifaktorid: palju korduvaid samalaadseid liigutusi (jep, tõstan seda Rosanat koguaeg plus mu armas postitants), rasedus, sellele järgnev periood (jah, on jah!), trauma või reumaatilised haigused.

Nii ma oma 8+ kilo ILU muudkui tassin :)

Ravi: väldi valu esilekutsuvaid liigutusi (no can do), valu raviks NSAIDid või pöidla lahasesse panek. Steroid-injections ja op on invasiivsemad ravivõimalused :D

See pidi keskealistel rohkem avalduma. Feil! Keskikka jõudsin ma kähku. Kuigi ega ma nüüd ei tea. Äkki 30 ongi juba keskiga? :O Kuna Teie arust keskiga algab?

Nojah. Mina olen optimist ja alustasin ultraheliraviga. Olen praegu 8 korda käinud. 10 on vaja.
Ägenemisfaasi sain ka juba kätte. Kuna ultraheliravi on pika toimega, siis päriselt saan asjast aru alles paari kolme nädala pärast peale ravi lõppu.

Mis on ultraheliravi?

Ultraheliravi puhul kasutatakse kõrgsageduslikku ja väikese intensiivsusega heli. Protseduur annab süvasoojendava efekti ning on valuvaigistava, lõõgastava ja põletikuvastase toimega. Ravi pehmendab ja aitab pehmendada vana armkude ning liiteid. Ultraheli parandab kudede ainevahetust halvasti paranevate haavandite puhul ninh vähendab liiges-ja lihasliikumisulatuse piiratuse tekkimise tõenäosust.

Paar tundi peale ultraheliravi soovitatakse kätt kinniseotuna hoida :O

Ultraheliravi näidustused on näiteks kroonilised ja alaägedad liigeste ja närvide põletikud, kroonilised valusündroomid ja kontraktuurid,degeneratiivsed liigeshaigused, armkude...

Mina peale ultraheliravi Impulsis sadamiljonit vahurulli lahti pakkimas :D 

Vot.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sest kui postitasin oma raviseiklused oma instagrami storysse, siis sain päris mitu vastukaja, et nendel on kaaaa... Ja nad olid kõik enamuses: emmed. Vot säh Sulle! Vaene postitants polegi siis vist süüdi. Kui siis ainult natukene :D

Elagu postitants!