Täna mõtlesin rääkida sellest, kuidas minust treener sai. Eks ma siis alustan algusest. Juba pisikesest peale sai natuke võimlemise- ja tantsuringides käidud. Stardilask käis siis kui olin vist umbes 4 aastane. Kooli kõrvalt sai ka katsetatud nii rahvatantsu, võistlustantsu, võimlemist kui ka showtantsu. Viimane jäi hinge. Kuna sattusin Karin Toomi trenni. Tema on kindlasti üks nendest inimestest, kelle pärast ma tahtsin treeneriks saada. Olin 12, kui sattusin esimest korda Karini trenni. Ta juhendas showtantsulaadset hobiringi minu koolis (Mart Reiniku Gümnaasium tollal siis). Ta oli ise nii lahe ja tema trennid nii huvitavad, püüdsin iga oma keharakuga olla igas trennis 100% kohal. Ja olin ka. Ta kutsus mind sealt kohe ka teise trenni, ehk tantsutüdrukute trenni, mis toimus tollal MV Spordiklubis ja esiti oli see minu jaoks suht hirmutav, aga samas põnev. Kõik teised olid must palju vanemad aga ega asi sellepärast katki jäänud. Andsin endast parima, mis oskasin ja nii saigi minust võrkpalli meeskonna tantsutüdruk. Aeg liikus edasi ja ma sain vanemaks. Vahepeal oli Karinil mingitesse trennidesse asendusi tarvis ja ma hull olingi nõus kohe. Nii see algas.
Loomulikult oli mul käsutamise kogemus juba varastest kooliklassidest, sest Reiniku Gümnaasium korraldas igal kevadel Liikumispidu, ehk siis põhimõtteliselt tantsuetenedust, kus siis kõik klassid ja hobiringid esinesid. Nende tarbeks vorpisin ja juhendasin ma 12 aasta jooksul küll mitmekümneid kavu :D 15-16 aastaselt ostsustasin oma tantsugrupi teha. Nimeks sai Flame ja oli edev küll. See toimis oma mitu-setu aastat ja jäi sorgu kui ma ülikoolis teisele kursusele läksin.
Teine inimene, kes on minu elu ja karjäärivalikut mõjutanud on absoluutselt vaimustav Kaja Hermlin. Kooli ajal tantsisin küll palju, aga kehalist kasvatust ma ei sallinud (no lihtsalt ei meeldi mulle võistelda ja asju aja ja kõrguse ja kaugusele peale sooritada). Päris mitu aastat sain ka ilma kehaliseta, sest küll oli tõendeid ja hädasid ja asju, mis ei lubanud mul kehalises käia. Naeran siiani, et karma- kooli ajal ei tahtnud trenni teha, nüüd terve elu higistan :D Aga, kuna kehalises ei käinud, pidin käima kooli poolt organiseeritud taastusravitunnis, mida juhendas Kaja Hermlin. Sealt sain ma taga tuttavaks ja nägin oma silmaga mis juhtub siis, kui inimene armastab oma tööd ja inimesi enda ümber. Tahtsin ka selline olla. Kajaga olime hiljem spordiklubides kolleegid ja ülikooliski võtsin kõik vabaained, mis mulle lubatud olid, mida ta juhendas. Tema on see, kes suunas mu pilgu füsioteraapia poole ja tekitas huvi selle vastu. Olen talle igati tänulik.
Kui olin gümnaasiumi lõpetamas, siis tuli meie tantsugrupile pakkumine, et ehk keegi meist juhendaks Ülikooli Spordiklubis 1x nädalas miskit põnevat tundi. Guess what kes kohe käe tõstis. No mina ikka. Ise olin kuni 18da eluaastani (mul veebruaris sünnipäev) vaid tantsinud. Ja siis käisin ühe suve Arenas aeroobikatrennides ja siis otsustasin treeneriks hakata. Ja täpselt nii oligi.
Sattusin TÜSKi, kus kohtusin kolmanda inimesega, kes vastutab ainuisikuliselt selle eest, et ma aeroobikamaailma sattusin ja üldse treeneriks hakkasin. See on Ivika Värton. Hakkasin vaikselt juhendama 1 tund nädalas ja koos Ivika poolsete julgustuste, kiidu ja laidusõnadega (vajalike, väga väga vajalike). Paremat mentorit poleks saanud tahta. Olen ise ka püüdnud oma sõpradele, kes alustavad aeroobikatreeneri karjääri abiks olla nõu ja jõuga, aga Ivikat ses osas üle ei trumpa.
Siis sattusin otsekohe ka MV Spordiklubi treenerite konkursile ja osutusin valituks. Sain kohe ka sinna tööle. Peatselt tegin ka EEVLi (www.eevl.ee ) avalduse, et soovin õppida aeroobikatreeneriks ja tegin oma esimese taseme ära (tollal oli tasemetesüsteem veidi teine kui praegu).
Andsin oma tunde ja käisin väga agaralt teisi treenereid muudes klubides asendamas. Ei läinud palju mööda, kui pakuti tööd ka Arena Spordiklubisse. Vahepeal avati Tähtvere tantsukeskus ja ka sinna sattusin ma treenerite nimekirja. Tol hetkel oli parajasti suureks hitiks striptants, mida ma palju palju juhendasin. Ju olid jutud kuuldel ja kutsuti mind Eesti Maaülikooli Spordiklubisse ning veidi aja pärast FitLife spordiklubisse. Tundus, et ülikooli, eraelu ja treeningute ja võrkpalli mängude kõrvalt ei jäänud enam aega. Eksite.
Elasin aktiivset sotsiaalelu, käsin koolitustel (erialased-tants, aeroobika), juhendasin trenne, käisin ise trennis, käisin esinemas võrgumängudel ja paljud ööd veetsin ööklubides tantsides go-god. Sest see oli fun ja käisime enamasti sõbrannadega koos.
Ja siis tuli suvi ja aega jäi üle. Otsustasin minna ise MyFitnessi trenni. Ostsin ühekordse pileti ja puha. Läksin tundi. Rahvas oli kohal, mina ka siis. Pugesin vaikselt taharitta ja üritasin sulanduda massi. Ootasime põnevusega treenerit, kes ei tulnud, ega tulnud. Läksin asja uurima adminnilt, et kus treener ja kas trenn ikka hakkab. Juhtunud oli see, mis on spordiklubi suur hirm, midagi oli sassi läinud ja treenerit ei olnud. Küll aga oli saalitäis rahvast kes trenni ootas ja sealhulgas mina, juba paljude paberitega kogenud treener. Astusin siis tagareast etteritta ja tutvustasin end ja tegin selle trenni ära. Pikk jutt lühidalt: nii saina ma ka kena tööpakkumise MyFitnessi.
Vot nüüd oli päevakava küll tihe, aga mulle meeldis nii. Keskmine treeningute arv nädalas oli 35 kanti, ja kuskil 33 neist olid füüsiliselt väga aktiivset. Paar oli vast lihashoolduse/venituse trenni. Naerdes tutvustasin end: Tere, mina olen Krista ja töötan Tartus kõikides spordiklubides peale Arcticu. Guess what! Karma strikes again :D Ehk: tere, mina olen Krista ja töötan vaid Arctic Spordiklubis ja mitte üheski teises spordiklubis.
Selline elu jätkus kuni 2013 kevadeni, kuna tulidki kõik tööpakkumised ja muutused elus ehk ma läksin justkui pensionile. Aga see sobib ka mulle, sest tänu hullule graafikule olen oma kehale palju liiga teinud. Praegune eluviis on nagu rusikas silmaauku. Kuigi vahel väsin ikka ära. Hehe.
Vahepeal kunagi, kui olin väga ametis aeroobikalitsentside tõstmisega, tegin ka Glucker-Kollegi personaaltreeneri paberid ära ja kõik muud võimalikud koolitused ja paberid. Meenub praegu näiteks selline naljakas asi nagu fitness-poks. Jaja, selline diplom ka. Mingi hetk oli vaja ka vesiaeroobikapabereid, said ka need tehtud (www.eva.ee ). Ja üldse kõikvõimalikud paberid ja koolitused ja workshopid mis üldse võimalik. Neid ei saa loetleda, sest internet saab täis :D Tegelikult ka. Megapalju diplomeid ja tunnistusi vedeleb mul nii kodus kui Arcticus. Ma ei usu, et nad mind targemaks teevad. Pigem juhivad nad mu tähelepanu sellele, mida ma veel ei tea. Ehk neid ei ole kunagi piisavalt. Ehk: kui keegi on kuskile koolitusele minemas, öelge mulle ka! Äkki liitun.
Tundub, et ma sattusin hoogu. Aga nii sai kõike põhilisem välja toodud, mis minu treeneriks saamist puudutab. Vist.
No jah, see ka, et minu ema ja isa olid alati väga toetavad kogu mu treeneriasja suhtes. Kuigi isa ikka ülikooli ajal mainis mitmeid kordi, et ikka peaks ülikoolis käima rohkem ja trennis vähem (tihti panin loengutest poppi ju, et juhendada tunde spordiklubides). Iga kord vastasin, et mina olengi treener ja käin ülikoolis selleks, et parem treener olla, mitte ei anna trenne selleks, et paremini ülikoolis käia või et vaid raha teenida. Tollal tundus jah praalimisena, kuid nii ju osaliselt läks. Minu põhitöö on ju seotud treenerikarjääriga. (www.arcticsportclub.ee )
Nii, aga nüüd tuleb küll otsad kokku tõmmata, enne kui ma teid päris ära väsitan :)
Paar nalja pilti ka. Väga vanu ei julge lisada. Liiga naljakas oleks.
 |
| Näide vahvast ööklubitööst, mis oli palju lõbusam, kui lihtsalt pidutsemine ja oli tasutatud kenasti :) |
 |
| Näide ööklubitööst vol.2 |
 |
| Vahvad stripitreeningud suures saalis (võis juhtuda, et olid tudengipäevad vms) |
 |
| Lõbusad eritreeningud hullude kolleegidega. Thank You :) |
Olge mõnusad ja head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar