Krista katsetab blogimist: Kust see härra Unt siis tuli?

Heihei. Vahepeal on nädal mööda lipsanud ja ma jõudsin vaevalt silma pilgutada ning miljon asja ära teha. Aga mõtlesin, et peaks ikka veel natuke eedamast-aadamast kirjutama. Näiteks sellest lõbusast loost, et kust see härra Unt siis tekkis?

Aasta oli siis 2012 kui ma esimest värvilist tätoveeringut tahtma hakkasin. Enne seda oli Anton mulle Tartoo-Tattoos juba paar pisikest pudinat teinud. Olin endale siis aja pannud lõunaks ja enne seda olin Dorpatis füsioteraapia praktikal. Oli talv ja oli külm ja mul oli siis veel minu vana ja ustav Toyota Carina E. Nagu ikka, töö oli viimase hetkeni ja kui oli aeg tätoveerima sõita, siis tuli välja, et minu autol oli aku tühjaks saanud ja ise oli lukus, ehk autosse ei pääsenud mitte kuidagi. Ei tagant, ei eest ega ustest. Pekkis noh! Eks ma siis marutasin seal tsipa ja palusin tollase elukaaslase, et ta tuleks aitaks mind. Null. Ta vastas mulle esiti, et ta ei saa ja oi ma läksin sellest põlema. (Hiljem ta siiski aitas mul auto kenasti korda, ehk lõi autoklaasi sisse ja laadis autot jnejne ja lõpuks sai uus klaas ka ette). Ehk siis mina, marus, et auto ei funka ja kaaslane ei tule appi, võtsin takso ja lendasin Tartoo-Tattoosse kohale. Marssisin kiiruga, ehk väikese hilinemisega, sisse ja marutasin esimese asjana: ´Krt, mul on uut autot ja uut meest vaja!´. Taavi oskas aga selle humoorika statementi peale veel humoorikamalt vastata: et autot tal pakkuda kohe pole, aga ühte meest ta teaks küll- tema ise. Naersime nats ja siis sai kõik kenasti tätoveeritud ja elu edasi elatud. Vahepeal tuli väiksemaid ja suuremaid tätoveeringuid veel, aga need olidki vaid tätoveeringud ja ei midagi muud. Nali naljaks. 2013 kevadel sain ma oma auto välja vahtetatud ja 2013 sügiseks sain uue mehe ka :D Ehk siit elu õppetund: nalja tuleb täie tõega teha! Mul läks õnneks hästi.

Edasi läks kõik ka kuidgi sujuvalt ja hästi. Korteri müük. Üürikas. Uue kodu ost. Uus kass Viski. S

Ja siis juhtus midagi uskumatult head: sain tagasi oma palavalt armastatud kassi Arturo. Aitäh M. ;) Ja muud nagu polegi. Karvapallidest ja nende elulugudest teen ka ükskord vahva postituse, sest need kõrvikud on seda väärt. Mäu.

Seniks olge mõnusad ja sööge ikka kiivisid olge terved :)