VÕITJA ja kuidas treenida raseduse ajal?

Hei,

Kõigepealt loosiksin välja tänase Stendersi kinkekoti võitja. 

Loosimiseks kasutan Wordi, kuhu sisestan kommenteerijad kronoloogilises järjekorras ja siis kasutan sellist asja. 

Pamparampampaa... Ja auhinna saab: Aigul Telakrua! 

2014/ Märten Osijärv

Palju õnne! 

Ja siis ma mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas raseduse ajal treenida ja kuidas mitte treenida ehk siis sellest kuidas mina raseduse ajal treenin.

Üldlevinud soovitusi hakatakse tänapäeval üha enam ja enam maha tegema ja ümber lükkama. Ega rasedus haigus ole :P Olen selle kohta ka kunagi artikli Arcticu kodulehele kirjutanud. Seda saate lugeda SIIT.  Aga siin on tegu viisaka ja üldise artikliga ning nagu teada, siis pigem öelda ja lubada vähem, kui hiljem kahetseda. 

2014/ Märten Osijärv

Oma personaaltreenitavatele rasedatele olen lubanud ja luban ma palju enamat, kuna süvenen naise raseduse kulgu, me räägime läbi kõik nüansid ning tutvume ka naise eelneva elu ja treeningu ja tervisliku seisundiga.

2014/ Märten Osijärv

Põhiline, millest ma lähtun on see, et rasedana ei tasuks oma elustiili väga drastiliselt muuta, kuna keha peab niigi rasedusega kohanema. Treening võiks olla sarnane sellele, mida naine enne on teinud ja juhul kui ta pole üldse teinud, siis tuleks soovi korral alustada asjaga rahulikult.

2014/ Märten Osijärv

Samuti soovitan ma naistel 8-11 nädalal treenida alati veidi väiksemas mahus, kuna seda perioodi peetakse raseduse ajal kõige riskantsemaks (kõige suurem oht raseduse katkemiseks). Eelistada võiks jalutuskäike, kergemaid võimlemistunde ja lühemaid basseinitreeninguid. (Loomulikult veel miljon muud treeningstiili, eks ikka olenevalt naisest ja tema hobidest).

2014/ Märten Osijärv

Ise treenisin ma täiesti tavamahus 2 esimest raseduskuud või siis tegelikult 8 nädalat. See tähendas, et tegin oma 10+ rühmatreeningut nädalas, plus käisin 3-4x nädalas postitantsus ja 2x nädalas andsin tantsutunde ka tantsukoolis. Nädalavahetuseti olid mul veel venitustunnid tudengitega ja noh, elu nagu ikka. 

8-11 nädal andis mu keha mulle märku, et nali naljaks, aga võta koormus maha. Ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Võtsin kõikidesse aktiivsetesse tundidesse peaaegu asenduse. Tegin ise kaasa vaid venitustunde, terapeutilisi võimlemisi ja kõik mis võimalik, juhendasin ringtreeningu meetodil (ehk ma ise ei pidanud kaasa tegema, vaid ainult karjuma). Ühe või kaks aktiivset treeningut tegin küll kaasa, aga välja jätsin kõik hüpped, põrutused, harki kokku hüpped ja v-sammu laadsed liikumised. Samuti ehitasin tunnid üles vastavalt oma kehale, ehk tegin neid asju, mis on minu jaoks lihtsad, ehk et minu enda pulss madal oli (kallid treenitavad: ma vabandan siiralt (NOT!) megakoguse kükkide eest).

2014/ Märten Osijärv

Alates 12st nädalast läks mu enesetunne paremaks ja iiveldus kadus. Ma küll hakkasin tüsenema, aga hakkasin ka vaikselt oma tavapärast treeningkoormust taastama. Välja jäi küll postitants, sest see on väga intensiivne kõhulihastele ja minule ka raskem kui mu oma treeningud, sest ma ju ei ole postitantsus nii kõva mutt kui oma aeroobikas ja tantsudes.

2014/ Märten Osijärv

Ja nüüd kuni siiamaani teen kõike, mida tegin varem. Väga veidi vähem hüppan, aga seda just basseini ääres, sest on kukkumisoht (libe). Saalitundides sörk ja kerged hüpped on täitsa okeid. Ma tunnen end hästi ja ei tee liiga endale ega kõhubeebile.  Võibolla alateadlikult olen veidi laisem oma trennides ja liigutan end veidi vähem, aga kaasa teen ikka.

2014/ Märten Osijärv

Nüüd kui kõht on juba väga suur, siis jah. See piirab osasid liigutusi ja see omakorda põhjustab mu viilimist trennides :D Küll aga olen ma seilili osade harjutuste ajal (jälgin enesetunnet- kui kisub hõredaks, siis tulen külili ja püsti ehk treeneriks olemise ilu ja võlu) ja venitan ka mõnuga end kaasa venitustundides (kõhuli ma ei ole).  Kui aus olla, siis proovisin siin seitsmenda raseduskuu keskel ka postitantsu. Noh, käed on makaronid ja ihu on paks, aga tunne oli niiiiii hea. Siin üks klipp paljudest.

Vot. Ahjaa, pulssi ka ikka jälgin treeningutel. Aga mitte nii, nagu vanasti soovitati, et mitte üle 140, vaid lihtsalt oma enesetunde järgi ja jälgides oma aeroobset läve. Mul on kuskil 160+ kui läheb anaeroobseks. Praegugi olen mõnikord saanud pulsi 186 vms, aga see on vaid mõni hetk terve trenni jooksul ja ma tunnen end seejuures suurepäraselt. Küll on see, et nüüd, kus kaalun 8,5kg rohkem õhetavad mu põsed intensiivsemas trennis (varem seda naljalt ei juhtunud) ja võibolla higistan tsipa rohkem, aga no proovige ise 8kg-se sangpommiga näiteks tantsida pool tundi ja siis kükke ja muud trikki teha veel ja siis kui peale trenni dušši alla lähete, siis võtke sangpomm ikka kaasa :D

2014/ Märten Osijärv

Kogu moos. 

Nii et, rasedad, liigutage end! See on kasulik Teile ja Teie kõhubeebidele. Ja kui Te ise kahtlete, siis koos personaaltreeneri või füsioterapeudiga on kindlasti julgem alustada. Mina ise töötan ka veel veidi aega ja olen ikka ja jälle valmis Teid aitama ja julgustama  Tartu Linna Polikliinikus ja Arcticus.