Kust tulevad karvapallid?

Hei,

Optimistlik nagu ma olen, otsustasin, et kirjutan see nädal agaramalt.
Mõtlesin, et tutvustan Teile oma karvapalle. Mul on neid kaks. Üks on vanem kõuts ja üks noorem preilna. 
Arturo on karvapall number üks. Sain ta omale Tartu ülikooli teise kurususe alguses. Ehk esimesel septembril. Tema on varjupaiga poiss. Läksin varjupaika kindla plaaniga, et võtan väikese ja emase kassipoja. Kui aga mulle kõiki kasse näidati ja töötaja avas Arturo puuri, tuli ja toetas ta oma esikäpad mulle õlale (puur oli laua kõrgusel). Ja sinna mu süda jäi ja lahkusin uhke ja õnnelikuna isase kõutsiga varjupaigast. Kuna olin varjupaigas nii ähmi täis, et kassid ja värgid ja särgid, siis ei taibanud ma küsida, milline oli Arturo story. Ehk ma ei teagi temast mitte midagi nüüd. Vaid seda, et kui ma ta võtsin, oli ta umbes 1 või 1,5 aastane hammaste järgi. Kuigi nüüd, arstil käies kiideti jälle hambaid, et eriti head ( sellepärast tal tagumik nii lai ongi :D), ehk siis tema päris vanus jääb saladuseks. Esimesed ööd ja päevad võtsid ikka kohanemiseks aega. Esiti kippus ta üles kõrgustesse ronima ja öösiti näkku magama tulema jne. Ajaga sai aga ta kena kasvatuse ja eelmistes kodudes oli isegi nii tubli, et põlvest kõrgematel pindadel ei käinud ja tõi palli tagasi kui visaksid talle jne. Ta on tubli kass. Nimi oli tal juba varjupaigast Arturo, ja kuna ta alguses kohanes niigi keeruliselt, siis ei hakanud me ta nime muutma. Jäigi italianoks :)
Elu on omad korrektuurid teinud ja oli aastajagu aega, kus ma ilma Arturota pidin elama. See oli kurb aeg, ses osas, et Ats on ikka mulle nii kallis ja teadmine, et ta on kuskil mujal, oli kurvastav.
Taavi nägi seda kõrvalt ja nii saigi võetud vastu otsus, et meil on vaja kassi. Hakkasin netist otsima. Tahtsin väga seda karvatut sfinksi aga teine nõue oli see, et tahtsin teda kohe. Ei viitsi oodata mitu kuud, nii nagu tavaliselt tõuloomakestega on. Sõelale jäid hoopis kaks oriental tõugu elukat. Üks neist asus Riias ja teine Sillamäel. Valisime teise, sest see oli ju lähemal. Ja nii saigi. Üks ilus pühapäev sõitsime Sillamäele, ühe toreda kassikasvataja juurde. Neil oli kodu nagu segasummasuvila ja seal oli veel lisaks tõukassile ja tema poegadele veel üks kass ja üks koer ja igasuguseid loomi veel. Viski saime endale sellepärast, et kui ta oli väike kassipoeg, vigastas ta oma käppa radika vahel ja teda ei saanud kohe ära müüa. Seega vedasiki meil ja saime 4 kuuse Viski, kelle esialgne nimi oli Iriska endale. Kogu kodutee hoidis Taavi teda enda süles ja terve järgmise päeva rääkis ka Taavi temaga ja aitas kohaneda, kuna tegu oli esmaspäevaga ja Taavil on see ju vaba päev, aga minul mitte. Nii saigi Viskit pigem Taavi küljesoojendaja. Just küljesoojendaja, sest kuhu iganes Taavi end maha toetab, on Viski kohe platsis ja valmis pugema sülle või habeme alla magama.  Viskil tahtsime nime muuta, sest vene nime me talle jätta ei tahtnud ja samas ei tahtnud me, et tema nimi väga palju muutuks tema enda jaoks. Ehk siis saigi Iriskast Viski. Almost. Samuti õppis Viski kiiresti eesti keele selgeks. Kiitused ja laitused. Sillamäel räägiti ju temaga vene keeles. Tõu poolest on ta oriental, ehk siis lühikeste karvade ja pikkade jäsemete ja sabaga. Ja väga väga häälekas.
Aega läks ja asja sai ning eluke veeres sedasi, et ma sain oma kullast kallima Arturo ka tagasi. Õnneks on mõlemad kassid megaseltsivad ja kohanesid üksteisega megaruttu. Kui välja jätta väikesed nüansid siis nende omavahelist suhet võib kirjeldada sõnadega true love.
Aga kui nüüd lõbusamad nüansid välja tuua siis: Arturo oli lõigatud endine isane kass ja Viski oli meil esiti noor ja lõikamata emane. Ja guess what: kellelgi algas jooksuaeg kohe paari päeva pärast ja oi seda kisa siis, mis Viski tegi. Aga mina sõitsin õnneks nädalaks Venemaale, kuna reis oli ammu planeeritud ja viisad tehtud, nii et mu armas Taavi pidi kannatama seda megakisa ja kära. Aga kui reisilt naasesin, sai ka Viski opitud ja asi ants! 
Kassid armastavad koos mängida ja tänu Viskile liigutab meie vanamees Arturo ka end ikkagi oma ea kohta suht palju. Kuigi väsib kiiremini kui tema playmate. Vahel magavad nad ka hunnikus koos ja pesevad teineteist. Seda on eriti armas vaadata. Vahel aga pesevad nad Taavit. Selle kohta proovin telefonist ühe lõbusa klipi lisada. Vot.
Niipalju meie karvapallidest.

Millised kassid Teil on? :)

Pildi tegi Mariko Passel. Meie ja Viski.

Minu musi Arturo

Viski