Täna oli hea päev

Täna oli hea päev. Kõik läks nii nagu pidi, patsiendid oldi väga toredad, postitantsus oli põnev ja ma sain isegi mõne asjaga hakkama :P Ja mis põhiline: täna käisin Karini asemel oma tantsutüdrukuid treenimas. Nii armas oli neid kõiki jälle näha. Arvasin, et mul tuleb hull igatsus peale, et ära läksin (elan seda ikka veel raskelt üle, et lõpetasin cheerleadingu karjääri alates sellest sügisest). Aga ei, lihtsalt oli tore kõiki näha ja nats käsutada. It was fun :) Eile käskis Taavi mul osta piparkooke ja glasuurida neid, et üllataksin tibinaid trennis. Mõeldud, tehtud. Said enamvähem ilusad. Püüan pärast selle foto ka siia lisada.  Muide, sel pühapäeval on võrkpalli mäng TÜSKis, nii, et kes nende uut jõulukava ja kõike muud näha tahab, siis võtke plaani.
Aga mõtlesin, et peaksin veel paar postitust tegema sellest mis ja kes ma olen. Ses osas, et siis oleme me juba täitsa tuttavad ja võime toidupiltide ja muu sellisega jätakata :P
Kuna nagu ma juba mainisin, olin ma üksiklaps, ehk õdesid ja vendi mul polnud, siis ei tundnud ma kunagi puudust tähelepanust, ega ka eriti millestki muust. Mu vanemad tõepoolest poputasid mind nii hästi kui oskasid. Ja juhtus ime. Ma ei olegi kõige laisem inimeseloom maamunal. Well done. Ehk siis thanks mom and dad! Aga siis kui puberteet kallale tuli, tekkis ikka soov lisaraha järgi. Tahaks ju igassuguseid uusi asju ja igalpool käia jnejne. Sain ühe sõbranna kaudu tuttavaks Avoni kataloogiga ja kogu selle süsteemiga. Esialgu tundus see kahtlane, kuid siis õige pea sai täidetud vajalik ankeet ja pidu läks lahti. Müügikonsultant. Esiteks müüsin tooteid, ehk jagasin katalooge sõpradele ja tuttavatele, tegin tellimusi ja kogu see lugu. Teiseks ja hoopis põnevamaks osaks kasvas uute Avon Lady´de värbamine. Pidevad kohtumised uute inimestega, uued väljakutsed, põnev töö ja megahea juht. Asi toimis ja liikus pidevalt ülesmäge: tooted, koolitused, uued tasemed, boonusbrogrammide lisad. Vahepeal sai asi nii uhkeks, et said müügigrupi juhi tiitli ja vist isegi vanem-müügigrupi juhi oma. Ega ma täpselt mäletagi, aga oluline ei olnud see. Oluline oli hoopis see, kui huvitav see oli. Kooli, ja hiljem ülikooli kõrvalt, praktiseerisin ja nutsin ja naersin selle tööga päris palju. Reaalselt käis asi sedasi, et lõunapaus, nt 2h(ülikoolis oli päevakava täis auke), see on 4 kohtumist. Planeerid, saad kokku ja sealt juba edasi. Tänu sellele tööle õppisin tundma inimesi, sain julguse rääkida võõrastega, sain aimu inimloomusest (kui erinevad inimesed on). Olin noor ja ei mõelnud midagi väga, mind motiveeris nii raha kui ka lihtsalt see pidev grupi kasvatamine- tekkis hasart ja head kolleegid (tervitused Karin Kosterile- ilma Sinuta poleks ma seda nii kaua teinud :):)). Kahjuks vajus kogu see Avoni lugu mingi hetk ära, kui toimus juhtkonnavahetus, kadus isiklik motivatsioon ning otsustasin treeningute kasuks. Pidasin pausi sedasorti asjadega. Kuigi sai sarnasel teemal ära katsetada sellised imeloomad nagu: Kyani, Oriflame, GNLD, HerbaLife ja täitsa hiljuti ka Jeunesse. Minu silmis on nad kõik easy-money, kui sa keskendud sellele korralikult, et annad endast maksimumi. Tuleb näha vaeva ja siis reeglina ka tuleb raha. Aga see pole minu unistuste töö. Jeunesse oli mu viimane, sellega tegelesin siin veel paar aastat tagasi ja asi hakkas täitsa jumet võtma ja siis: tuli suur muutus mu elus, mille nimi oli Hr.Unt,  ja sinna see jäi. Sellest muutustest kirjutan mõni teine kord ;) Sest see on omaette stoory.
Olen veendumusel, et kui inimene tahab raha teenida, siis ta leiab selleks võimalusi. Näiteks. Käisin ülikoolis ja andsin trenne, aga teadupärast on suvel trenne vähem, ehk palk väiksem, aga kulub ju raha rohkem. Vot. Mina otsustasin, et nii küll ei lähe. Mina tahan shopata ja chillida. Nii saigi. Läksin vanemate keldrisse (küsisin ikka enne luba ka) ja pildistasin ühekauapa igast kola ja vana mööblit ja kõike muud imelikku träna, mis oli täitsa kasutu. Vaatasin ka oma kodus ja vanemate kodus ringi ja korjasin kokku kõik mittevajaliku. Hea näide sellest on näiteks ilma juhtmeta hiir- katkine. Siis lõin lahti oma läpaka ja põrutasin kõik osta.ee sse ülesse. Ma ise ka ei uskunud. Panin asjadele hinnaks mingi 25krooni ja nii, ehk suht odavalt (krooni aeg oli siis ju). Ja silm ei pilkunudki kui asjad hakkasid minema. Muudkui pakendasin ja saatsin ja käisin asju üle andmas ja mööblile tuldi ise järgi.  Ju olin liiga odavalt pannud, aga kui ma olin sedasi igast asju mingi kuukese või poolteist müünud, teenisin oma hea 2000krooni, mis ei olnud paha, arvestades fakti, et müüsin keldrid sodist tühjaks :) Plus oldi kõik ostjad nii toredad ja tänulikud. Megameeldiv kogemus. Aga rohkem pole ma seda üldse eriti proovinud. Äkki oli algaja õnn.
Ja nii ongi. Nii, et kui vaja võin ka müügitööd teha :) Aga võimalusel eelistan siiski polikliinikus oma tublide patsientidega võimelda ja neid mudida, Arcticus mõnusalt kontoris majandada või oma armsate klientidega saalis või basseinis higistada. Ja tudengid ka! Nendega on ka tore. Neil ilmselt minuga mitte nii tore. Neil on sel laupäeval eksam- kogu anatoomia peale. Karm. Ise küll ei tahaks seda eksamit teha :P Aga nad on tublid. Saavad hakkama :)
Tundub, et ma jälle ei saa pidama, et siis nüüd on tagumine aeg: side lõpp.

Mina, nautimas oma Arcticut (pildi tegi Mariko Passel) :)