Minu keha raseduse ajal ja peale sünnitust PILTIDEGA

Hei,

Tundub, et see on selline teema, mis pakub huvi. Ma ise olen ka alati põnevusega lugenud artikleid ja blogisid jms, et kuidas naised oma rasedusest ja sünnitusest taastuvad.

Pilt: Mariko Passel/ Umbes selline oli mu kõht enne. Paremat pilti ei leidnud. Ju mul polnud kombeks oma kõhtu niisama pildistada :D

Nüüd on mul siis enda kogemus ka olemas. Küll alles 11 päeva sünnitusest möödas, aga juba tundub asi päris lootustandev.

Kogu rasedusega võtsin ma uurde 13,5 kilo või nii. Kodus näitas kaal vahel 14, aga kliinikumis 13,5. Polegi nii oluline.

Mina oma rasedakõhtu kasvatamas...

Terve raseduse vältel ma oma elus suurt ei muutnud. Kolmandal rasdeuskuul ei treeninud ma olude sunnil üldse. Tegin vaid füsioteraapiat ja terpeutilise võimlemise tunde Arcticus. Ja viimased kaks nädalat ja 2 päeva ei teinud ma ka enam mingit trenni. Kaheksandal raseduskuul tegin vaid mõne aktiivse trenni ja muidu andsin venitustreeningut kaks korda nädalas.

Peale sünnitust kaotasin kohe 7 kilo ning nädalaga 10. Seega hetkel olengi oma algkaalust kuskil 3,4/4 kilo raskem. Optimistlikult loodan, et pool on pekk ja pool on piim :D Haha. Kuigi väga vahet pole.

Ja peale sünnitust näeb mu kõht välja selline...

Kohe peale sünnitust oli minu kõht eriti naljakas. Enamusele jääb lihtsalt väike kõhuke igale poole, mul aga tõmbasid kõhupõikilihased kiiresti keha ligi ja ette (kõhusirglihase piirkonda) jäi väike vedel kõht :D Ma kahjuks haiglas olin nii uimas, et ei taibanud pilti teha oma kõhust. Seal läks kogu tähelepanu lapsele ja valutamisele.

Raseduse jooksul mul venitusarme ei tekkinud. Mul oli ka mingi Palmersi kreem, mida ma väga pisteliselt kasutasin. Kõige rohkem kreemitasin kõhtu raseduse alguses, kui kõik oli uus ja põnev. Lõpupoole ma ei viitsinud ja ei mäletanud. Küll aga kreemitasin ma end niikuinii iga päev peale pesu mingi kreemiga (enamasti apteegikreemid, kuna mul nahk kuiv).

Natuke enne sünnitust olin ikka täitsa pallike.

Toitusin ma tavaliselt. Ehk siis püüdsin süüa tervislikult, aga ei keelanud vahel ka head ehk ebatervislikku. Ehk siis ei midagi uut siin ilmas.

Kuskil neljandal-viiendal päeval peale sünnitust tundsin, et mu kõhusriglihas hakkab oma funktsiooni taastama. Kuigi haiglas öeldi, et nädal aega ei tohi otse voodist tõusta jne jne. Eks see ole õige ka. Parem inimesi manitseda etevaatlikusele. Aga ma tunnen oma keha ja tean, kui palju ma saan end liigutada.

Nii kui nädal möödas oli, siis saan juba vaikselt istuda. Küll veidi ettevaatlikumalt ja serviti :D Aga siiski juba on parem. Seega usun, et kui kaks nädalat mööda saab, siis on juba päris hea.
Füüsiliselt (peale verekaotust) oli mul kops nii koos, kui koju neljandale korrusele tulin. Reedel, ehk kaheksa päeva peale sünnitust, trepp enam raske ei tundunud. Tundub, et veremaht on veidi taastunud. Eile oli juba päris hea trepist käia. Unustasin rahakoti ja käisin lausa kaks korda. 

Paljud on varem öelnud, et OI, Sul on tätoveeringud kõhu peal, kujutad Sa ette mis sellest saab, kui Sa rasedaks jääd... Lubage Teid rabada: mitte midagi. Raseduse ajal ei juhtunud minu tätoveeringutega absoluutselt mitte midagi. Nad venisid suuremaks, aga kuna tegu oli kvaliteetsete ja suurte tätoveeringutega (hehe, reklaam minu musile), ei muutunud ei naha, ega tekstuuriga, ega värviga midagi. Peale sünnitust muutusid nad koos nahaga väiksemaks ja nende värv isegi selgemaks. Seega null probleemi ja kõik sama, mis varem. 

Kokkuvõttes olin ma valmis, et ma ei näe oma endist keha enam kunagi ja tundub, et siiski on see mul juba enamvähem tagasi. Olen ise ka üllatunud. Esiteks arvasin, et võtan rohkem kaalust juurde, sest trenni osas ju tegin koormuse mõttes veidi kärpeid ja teiseks arvestasin venitusarmide ja suure kõhuga. Ma olen ikka ses suhtes alati valmis kõige halvemaks ja siis kui paremini läheb, siis on topelt rõõm (enamasti läheb kõik palju paremini kui minu must-scenario on).

Täna, ehk 11 päeva peale sünnitust.

Vot. Aga olge siis tublid ja ma püüan oma blogi mitte väga titablogiks muuta, kuid ma ei garanteeri midagi. Istudes siin palju kodus meie Roosiga, millest muust mul ikka niiväga kirjutada on :)

Ciao!