Hei,
Olles siin rase ja paks, avastasin ma enda jaoks midagi väga üllatavat.
Pilt: Sävelin Siida/ Rasedana on päris raske riietuda. Kuigi on eraldi riided selleks. Kaks kätt oleks nagu veel kogaueg puudu. |
Olen enda arust, ja nagu olengi, hästi empaatiline ja tolerantne erinevate inimeste suhtes. Juba töö inimestega garanteerib selle, aga olen ka enne töölehakkamist olnud väga tolerantne. Mind ei häiri kui inimene on teistsugune, kannab teistmoodi riideid või väljendab end teisiti. Mind ei häiri kui inimese arusaamad või uskumused on minu omadest erinevad, mind ei häiri kui inimesele meeldivad teised asjad või kui ta on isegi ebaviisakas. Ju on tal selleks põhjus. Mind ei häiri kui inimese nahavärv või orientatsioon erineb minu omast.
Pilt: Sävelin Siida/ Olen praegu 14kg raskem kui tavaliselt. |
Juhul kui kellegi käitumine juba minu elu mõjutab, siis püüan seda lihtsalt tolerantselt ignoreerida ning mitte sellesse kinni jääda. Ma pole ka ühegi äärmusliku eluviisi poolt ega vastu. Las nad olla. Mina elan ja olen nii nagu mina tahan.
Aga. Olles nüüd siin juba kaheksandat ja nüüd väga üheksandat kuud rase, olen üha enam hakanud mõtlema ülekaalulistele inimestele. Kuidas nad viitsivad ülekaalulised olla? See on ju niiiiiiiiiiiiiiiiii ebamugav. Mul on praegu vaid kõht suur ees ja juba vaid see piirab ja raskendab paljusid asju, mis muidu igapäevaselt ei olnud isegi teemaks. Jalatsid. Need peab ju kuidagi mugavalt ja kähku jalga saama. Riided- need istuvad halvasti ja määrduvad kergesti, sest kõht on nii etteulatuv.
Eraldi teema on poed ja kohvikud ja avalikud vetsud. Kuidas ülekaalulised inimesed seal üldse käivad? Eriti nüüd, kus on jope kandmise hooaeg. Ahjaa. Jope on ka äärmiselt ebamugav ja teeb paksu mind veel paksemaks ju :S Kuidas poe vahekäikudes käia nii, et ei riiva kaupa lettidelt maha? Paljudes poodides on vahekäigud üldse nii kitsad, et sinna ei tasu minnagi. Ühisvetsud? No toome ilusa näite. Tartu Kaubamaja. Ulme. Või Tasku. KUIDAS on see võimalik? Mina sinna küll ei mahu.
Ma olen terve elu trenni teinud ja eks keha on lisaraskusega kohanenud, aga siiski on neljandale korrusele tunduvalt raskem minna, kui kaalud 14kg rohkem.
Siin olen ma veidi alla oma normaalkaalu, aga see andis kohe tervisele tunda, kuna töö oli mul ju füüsiline :) |
Olen end mitu korda tabanud mõttelt, et kuidas inimesed viitsivad paksud olla? See on nii raske. Ja ma just ei mõtle siin kerget ülekaalu, vaid just seda, kui sa kaaludki nt 15 kg rohkem kui oleks Sinu normkaal. Miks Sa seda teed oma kehale, liigestele ja miks Sa tahad vabatahtlikult oma elukvaliteeti langetada?
Ei maksa end küll selle arvamuse pärast halvaks inimeseks pidada. Kõik mis kirjutad, on tegelikult ju õige. Ainus asi, kus võibolla sinu mõttelõng liigub ülekaalulistest vastassuunas on see, et sa küsid, et "kuidas saab viitsida ülekaalus olla?" ei saagi viitsida..aga ei viitsi ka pingutada. ülekaalu on palju kordi kergem "saavutada" kui normkaalu hoida või selleni jõuda. ja tihti me valime lihtsama tee.... kahjuks :)
VastaKustutaNojah, seda küll. Aga raske on olla ju koguaeg, trenni on raske teha 2 või 3 tundi nädalas ju... Vms. Aga ka õige. Tänud 😊
VastaKustutaülekaalus ongi raske olla ja minu meelest, isegi kui nad riietuvad hästi ja teevad fotosessioone jne, ei ole nad tegelikult õnnelikud. Ehk et liigne söömine näitab seda, et inimesel on muud mured. Seega tulebki olla tolerantne...nagu see ütlus on, et we never know the battles others are fighting...lihtne on ju hukka mõista kui ise oled õnnelik ja rahulolev ja väiksest saati harjunud trenni tegema...ülakaalus olev inimene võib samas olla sügavas depressioonis või harjunud lapsepõlvest saadik et enese premeerimiseks on vorstisai ja katkise hinge parim lohutus šokolaad. Minu slogan siinkohal oleks "märka ja aita" (kui inimene on valmis abi vastu võtma). Aga sina, Krista, seda kindlasti oma olemuse ja tööga teedki :)
VastaKustutaAww. Justjust. Ma vaatan ka koguaeg TLC pealt neid ülekaaluliste saateid ka, ja seal on sageli ülekaalul just emotsionaalsed ja psühholoogilised põhjused. Aga Sinuga igati nõus :)
KustutaMa usun, et vahe tuleb sisse mõtlemisest. Näiteks inimene, kes end depressioonist vmt oludest paksuks sööb ei mõtle päris nii. Ta lihtsalt peitub kõige eest ja toit ongi lohutuseks.
VastaKustutaMa ka ei kujuta ette kuidagi, et kuidas ma paks olen. Mu piir on 60kg ja kui seal 55-60kg vahemikus kõigun on okei, aga kui asi hakkab juba üle minema siis tean, et peaks end nagu natuke rohkem jälgima (söömist). Pärast on ikka suuremalt kaalunumbrilt väga palju raskem alla võtta. Olen samuti mingi hetk vist 63lt 53le alla võtnud ja puhtalt söömisega - seega ei saa kohati ka aru vabandustest, kes ütlevad, et nt ei leia trenni jaoks aega.
Õige jutt. Ja minul endal on ka nii, et mul on mingi normkaal ja kui ma avastan, et kaalun 1 kilo rohkem nt, siis korrigeerin veidi eluviisi ehk siis minu puhul vaid toitumist ja asi korras. Seda on ju palju raskem teha kui neid lisakilosid on 10. Väga tubli oled!
KustutaMina kuulun gruppi 150+ (olen 30.a) ja saan öelda, et viitsimisega pole siin mingit pistmist. See on lihtsalt minu reaalsus ja igapäevane võitlus. Kuidas ma nii suure kaaluni jõudsin? Aastatega ja erinevate hormonaalsete probleemidega. Teen trenni ja toitun kava järgi (E.Orgu kava). Kaal langeb, aga seda vaid seni, kuni ees on ootamas uus hormoonravi, mis paraku jälle kaalu tõstab. Ilma ravita aga paraku ka ei saa. Õnneks on mu tervis püsinud pideva töö tulemusena muus osas korras (jälgin seda kullipilguga, et mu veresuhkur, kolesterool, vererõhk jms näitajad oleksid ideaalilähedased), kui välja jätta kilpnäärme - ja muud hormooniprobleemid. Paraku ei ole mulle tundmatud ka ärevus ja depressioon, mida minu puhul tõenäoliselt põhjustab just see sama ülekaal. Psüühilise poole pealt on mulle väga palju abi olnud heast psühholoogist. Ja õnneks on ka mu kaalutõus (aastaga 10-20 kg) nüüd lõpuks seisma jäänud.
VastaKustutaSamas ei ole ma ka ääretult õnnetu - jah, on asju, mis on raskemad kui teistel teha, aga ma ei ole siiani ka oma kaalu pärast endale nn. hinnaalandusi teinud. Kurvaks teeb ainult see, et olenemata mu igapäevasest võitlusest suren varem ja nii suurele naisele ei ole enam väga naiselikku garderoobi Eestist leida.
Hoopis teine lugu on nendega, kes on lihtsalt hoolimatusest paksud - söövad ebatervislikult ja tarbivad suure suhkrusisaldusega jooke ning imestavad siis diivanil vedeledes, et ei tea küll, kust see kaal tuleb. Ja see paks - ja ilus ja body positivity (Nagu TLC Whitney) promomine pole ka minu meelest õige.
Jah, olen Sinuga nõus. On terviseprobleeme, mis tõesti kaalu mõjutaad ja neid ma silmas ei pidanudki. Sa oled väga tubli. Jõudu Sulle! Tervisnäitajate pidev kontroll on väga hea näitaja ja kui treenid ka, siis on eriti super. Ma kusjuures olen ise ka põnevusega seda saadet TLC pealt ikka püüdnud vaadata ja jah... kuigi sellel Whitneyl on ka vist miski tervisevärk... Tänud kommentaari eest ja palju tervist! :)
Kustuta