reede, 8. detsember 2017

Mis tunne on olla värske ema?

Hei,


Paljud sõbrannad uurivad mu käest, et noh, mis tunne siis on?
Siiamaani täitsa tore. Ma ütlen ausalt, et arvasin, et on hullem. Valmistusin spartakiaadiks, aga tegelikult on lihtsalt nii, et päevad ei ole vennad. Mõni päev on kõik väga mõnus ja aega palju ja laps rahulik ja mõni päev vaevavad pisikest rohkem beebimured ja kisa on rohkem ja meil und vähem.








Ja nagu inimese psühholoogia ikka: kui olen rohkem kui 4h magada saanud, siis on elu lill ja kui vähem, siis on endal ka veidi väsinud ja närtsinud olla. Näiteks täna, kui preili kasutas oma häälepaelu kuni kella 5.30ni hommikul. Üldiselt on meil õhtuti aktiivne periood 22-02 ja siis edasi oleme maganud kuskil 2-3 tunni kaupa ja vahepeal Rosana sööb ja saab kuiva mähkme. Aga nagu ma mainisin, siis päevad ei ole vennad ja meil on hunnik erandeid, mis kinnitavad reeglit.




Jalutamise ajal Roosi magab. Isegi kui alguses jonnib, siis loksumise peale tuleb kiire uni.


Laps ise on tubli ja häält teeb vaid siis, kui teda midagi vaevab. Muidugi, nii väikesed lapsed ei jonnigi veel, aga endale tundub, et meie laps on kohe väga tubli :D Tema vajadused on lihtsad: süüa, mähkmevahetus, gaasivalud ehk loksuta ja hoia mind käes. Muid eritellimusi ta ei esita meile. Vot selline tagasihoidlik preili. Meie omalt poolt jalutame temaga vahel õues ja vannitame õhtuti.





Sel kolmapäeval läksime Roosiga vaid kahekesi jalutama ja hakkama saime! (see käru komplekteerimine tundub hirmutav)


Seda, et tolmurullid mööda kodu ringi veereks ja mina pidzaamas ja sassis peaga kuskil diivanil vedeleks. Seda ka väga nagu pole. Ses suhtes, eks ma hommikuti olen sassis peaga ja meie hommikud on 11-12 vahel, aga siis leian need 5 minutit, kus teen ikkagi kerge meigi ja patsi pähe. Puhtalt enesetunde pärast. Ma leian, et see on oluline. Kui ma olen ise pestud ja kammitud, siis olen ka rõõmsam ja peeglist mööda minnes tunnen end paremini ja kui mina tunnen end paremini, suudan ka kõigi teiste jaoks olla rõõmsam ja parem. Ehk siis Roosi ja Taavi jaoks näiteks.






Kodu koristamiseks leian ka aega. Küll aga olen ma avastanud, et kodu on vaja rohkem koristada nüüd, kus ma ise koguaeg kodus olen. Samuti olen leidnud aega, et kokata asju, mida ma muidu väga harva tegin. Nagu näiteks trühvlid, makaronisalatid ja lavašid ja kartulisalatid ja igasugused muud asjad, mis vajavad kokkamist või hakkmist või muudmoodi aega :D


Uus kohanemiskoht on minu jaoks see, et plaanida ei saa midagi. See on minu jaoks raske. Sest kõiki asju saan teha siis, kui Roosi lubab ja kui tema leiab, et nüüd on sobiv aeg. Ehk minu arvamine ei loe :D Nagu täna näiteks, kui pidin kella 11se sõbrannade visiidi tühistama, sest me polnud absoluutselt magada saanud. Bad luck. Teine kord paremini.




Pildiallkirja lisamine


Minu sisemaailma osas. Ma ei teagi. Midagi väga palju muutunud pole. Kõik tundub kuidagi normaalne ja tavaline. Roosi on väga armas, ja öösiti kui ta järjest kisab, siis on pigem tast kahju kui see, et me ärrituks vms. Ja siis kui ta jälle kogemata naeratab või magab megaarmsalt- ohh, siis on kõik muu ununenud. Ta on lihtsalt niiiiii armas, et see kompenseeribki kõik ta kisa- ja kakasaagad :D


Ja neid hetki on ikka ka väga palju, kui imetlen Roosit ja mõtlen, et see sündimise ja lapse tekkimise värk on ikka miski magic. Kuidas ta niimoodi mittemillestki tekib? (no ma tean tegelikult kust lapsed tulevad) Ja nii armas ja oeh. Need on vist need rasedusjärgsed hormoonid. :D


Vot, aga siis kokkuvõtteks ütleksingi, et mingit erilist tunnet ei ole. Kõik on kuidagi nii nagu olema peab. Midagi väga uudset ma enda sisemaailmas ei ole avastanud, kuigi ise ma ootasin, et äkki midagi toimub või kuidagi midagi mu sees muutub... Roosi on täisõiguslik pereliige ja vahel on selline tunne, et ta on meil koguaeg olnud, kuigi me oleme koos kuival maal veetnud vaid 22 päeva :)


Ma arvan, et lapsevanemaks kasvatakse koos lapsega, mitte et saadakse kohe lapse sündides. Seega loodan kasvada ja areneda veel tubliks emmeks koos Rosanaga.


Või mis Teie arvate?


8 kommentaari:

  1. Heia. Eks ta ole jah sedasi, et planeerida on raske ja und saada raske. Meesterahva vaatevinklit sellele kõigele kirjutasin ise siin: https://fitnessest.com/2016/12/muutunud-olukord-ja-adapteerumine/

    VastaKustuta
  2. Kui äge!!! :)
    Kas sul babyblues'i polnud? Mul pärast mõlemat sünnitust umbes nädal aega oli niiiiiiiiiiiii melanhooniline olla. Muudkui nutsin ja tundsin, et maailm on üks hirmus paik! :D Õnneks ma sain aru, et need tunded on normaalsed, ma ignoreerisin neid ja siis nad läksid ruttu üle. :)
    Mina arutasin oma mehega sel samal teemal, millest Sa kirjutasid - kuidas on võimalik, et üks imeline laps tekib sisuliselt eimillestki ja siis ühtäkki on ta olemas? On tunne, et ta on kogu aeg koos meiega olnud, kuigi tegelikult ei ole. Ja mida me enne ilma temata tegime? Kuidas see kõik võimalik on?
    Kas Sinul on nii, et kui laps sündis, siis justkui armusid oma mehesse uuesti? Minul oli! ma teadsin, et minu elukaaslasest saab hea isa (mul on varasemast kooselust juba üks laps, aga mehe jaoks oli meie ühine laps esimene), aga ma ei osanud uneski näha, et nii-nii hea isa temast saab! Ja see, kuidas üks tugev mehelik mees oma väikest printsessi nii hellalt kohtleb ja armastab, on imeline! Olen siiamaani JÄLLE nii väga armunud oma mehesse, kuigi meie laps saab kohe 11-kuuseks!
    Mis puutub öödesse... Väike nipp - ära lapsel öösel mähet vaheta, kui ta ei kaka ja mähe pissi läbi ei aja. Siis on üks toiming vähem ja laps ehk magab paremini ka. :) Kuigi võib-olla see öine mähkme vahetamine ei äratagi last üldse üles. Mina igatahes öösiti mähet vahetada ei viitsinud! :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohoo. Tänud. Ma millegipärast arvasin, et ikka pissist mähkut ka vaja kohe vahetada. Äkki ajaga muutun. Babybluesi mul vist otseselt polnud, aga ma pole päris mina ikka veel. Kuidagi hardaks kisub vahel, kui tvs midagi või niisama. Eks hormoonid möllavad 😉 Ja olen nõus, et meest näed uuest küljest ja mul on lihtsalt megauhke tunne kui näen Taavit Roosiga toimetamas. Armastan ma teda niikuinii 🤣 Aga jah. Tänud nii pika kommentaari ja mõtete eest 😊

      Kustuta
    2. Mul siiamaani ärkab laps hommikul üles ja pissipomm on püksis! :D Kui ta rahulikult magab ja niisama ei nihele ja mähe läbi ka ei aja, siis olen laiskvorst ja ei susi last mähkme vahetamise pärast.
      Aga see nutualdis olek jääb kindlasti veel kauaks. Mul ei läinudki ära, esimene laps saab veebruaris 10! :D
      Nii äge on lugeda su blogi! :)

      Kustuta
  3. Küsimusele vastates, siis Sul on õigus. Mõned inimesed ei kasva kunagi vanemateks kahjuks, ja mõned on kohe sündinud selleks. Ma usun et sinu sisemaailmas ei ole mingit suurt muutust seetõttu, et see ongi loomulik ja sa oledki selleks juba ammu valmis olnud.
    ja kiidan ka seda, et leiad enda korrastamiseks aega..sest olgugi, et oled ema, oled sa siiski ka naine ja nii palju tuleb ikka aega leida, et iseendal oleks ilus vaadata..ja mehel ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :* Mina küll loodan, et ikka kasvavad kõik, lihtsalt igaüks teeb seda nii hästi-halvasti kui oskab. Ma loodan, et ma oskan seda hästi :D Hehe.

      Kustuta