teisipäev, 20. veebruar 2018

Appi, mul on suva, et vanemaks jään :D

Hei,



Mõtlesin, et teen selle kohta ka lühikese postituse. 



Pidu koguaeg ehk tööl Atlantises ( see oli 100 aastat tagasi vms)

Pidevalt ikka naised räägivad, et nemad on alati oma vanust varjanud ja nemad on igavesti noored. Heh. No midagi olen huumoriga pooleks viimased 9 aastat oma 21st sünnipäeva pidanud, kuid ma ei ole seda üldse teinud mõttega, et varjata oma vanust või end kuidagi nooremaks teha. Mu sõbrad ju tegelikult teavad kui vana ma olen :D Lihtsalt oli lõbus peo nimeks panna: Krista saab jälle 21.


Sel aastal avastasin, et kui inimene saab 9 korda järjest 21, siis tuleb ka juubel ju. Seda peab küll pidama. 


Nui neljaks, see pidu pidamata ei jää. Kuigi, eks mul ole Roosikese kõrvalt tüütu seda plaanida ja orgunnida, aga no kurja. Siis kui ma 40 saan, olen ma äkki nii vana, et ei viitsigi enam pidu pidada.



Pildi tegi Sävelin Siida


Tegelikult on mul täitsa suva kui vanaks ma saan. Ma ei mõtle igapäevaselt ju oma vanusele. Ja ma oletan, et Teie ka mitte?  Plus ma ei tunne ennast vanana.


Hehe. Mul on ikka selline tunne, et ma olen ju mina ja nii noor ja värkisärki. Mul pole isegi sellist tunnet, et ma oleks nagu päris täiskasvanuks saanud. Ei tea kas see kunagi tuleb ka?
Koguaeg teen ja olen ja püüan ahmida teadmisi igalt poolt kokku. Ei ole sellist suurt sisemist tarkust, et oh, nüüd ma olen täiskasvanud, nüüd ma tean mida teha. Või noh. Oleneb asjast. Osade asjadega on mul küll sisetunne, kuidas käituma peab ja see ei ole mind alt vedanud juba lapsest peale.

Aga tagasi vananemise juurde. Kogu mu jutu mõte on selles, et mul on suva, et ma vanemaks jään, sest elu on põnev just nüüd ja praegu.


Kuidas Teiega on? Kas Te teadvustate endale tihti oma vanust? Kas Te hoolite sellest, et Te jääte iga aastaga vanemaks?


Ja kui midagi paneb meid surmale mõtlema, siis minu puhul ei ole see küll sünnipäev. Pigem olen viimasel ajal rohkem sellele teemale mõelnud seoses surmajuhtumitega sotsiaalmeedias ja kaugete tuttavate ringis. Samuti see, et mul on nüüd Rosana, paneb vahel mõtlema inimese surelikkusele. Igatipidi. Küll ma kontrollin öösiti kas Taavi hingab ja küll ma kontrollin öösiti kas Rosana hingab. Õnneks ei ole ma veel taibanud ennast kontrollida :D Life is tough! Aga see ei ole veel kõige hullem. Äkki on see mul hormoonidest ka? Võib-olla läheb ajaga üle? Kuidas Teised emad ja naised on? 


Ps. Taavi hingamist kontrollisin ka enne Rosanat, nii et raseduse või imetamise kaela seda vaid ajada ei saa.


Mäletan juba lapsena, et mulle hirmsasti meeldis, kui vanaema norskas. Sest siis ma teadsin, et ta on elus ja hingab. Võib-olla ongi mul siit see seos, et mulle meeldib kui keegi norskab. Ehk nagu meeldib nii, et see mind ei häiri. Mitte nii, et ma otsiks endale äpi ööseks, mis mulle kõrva norskab :D Igatahes, norskamine on hingamine, hingamine on hea.


Jälle läks lappama. Hehe. No igatahes. Rääkige Teie ka, kui vanana Te end tunnete? Kas sama mis on passis või olete hingelt noored?


Mulle ikka meeldib see võrdlus, et naised ja vein lähevad aastatega vaid paremaks. Sorry mehed, ma ei tea miks Teid selles tsitaadis pole :D 


Ahjaa, ja palju õnne! Keegi ei meist ei ole veel enne nii vana olnud, kui ta on just nüüd :)


Postitaja: kell
Sildid: , , , , , , ,

12 kommentaari:

  1. Selje20. veebruar 2018, kell 14:45

    Oh, praegu mulle nii päevakohane teema! Muidugi pigem ses mõttes, et ma liiga noor :D
    Igapäevaselt vanuse üle muidu ei põe, aga võõras seltskonnas viibides kardan küll, et ah niiiiikuiniii tundun kõigile veel noor ja lollike (12-aastase tütarlapse välimus ei aita väga kaasa). Ka nädal tagasi muuseumis praktikant imestas, et kas töötan seal, sest tundun veel nii noor :D Aga vot üks päev Tartu-Otepää bussis juhtusin kuulma kamba 17-aastaste arutelu kooli ballist ja sellest, kuidas kahe tunni pärast tuleb tagasi Tartu sõita, sest muidu ei jõua keemia arvestuseks õppida.... siis ma tundsin end küll jube vanana :D

    VastaKustuta
  2. Egle20. veebruar 2018, kell 20:37

    Vanuse tunnetamisega on minu meelest jah nii, et see käib teatava viivituseg kogu aeg. Mina ka eriti ei taju, et ma vanemaks saan, aga vahel üllatun kui noored sugulased järsku täisikka on jõudnud. Siis näen, et aeg on ikkagi edasi läinud. Aga samas kui ma vaatan tagasi sellele minale, kes ma 10a tagasi olin, siis ma ikkagi tajun, et minu arusaamad ja eluvaated olid erinevad. Midagi siiski muutub, aga see on tõesti pigem selline küpsemine. Igal juhul kadedusega ma kunagi tagasi ei vaata, et küll tahaks noorem olla. :) Ma olen alati seda küpsemat mina rohkem nautinud. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krista Majak21. veebruar 2018, kell 00:41

      Jaa. Mina olen ka üllatunud, kui äkki mingid pere pesamunad ülikooli lõpetavad vms. Siis tekib selline hetk, et ups ma ka vana vist. 😊 Aga tänud kommentaari eest 😉 olen Suga nõus.

      Kustuta
  3. KATZ20. veebruar 2018, kell 21:56

    ma hakkasin kõvahäälega selle kõrva hingava äpi peale naerma :D

    aga...ma kunagi arvasin et 30 on ilgelt vana ja 35 on juba täiega surm. nüüd kui endal 33 kukkuma hakkab, siis ma muigan uhkelt..vaatan peeglisse, muigan; vaatan kassapidajatele otsa, kui dokumenti küsivad ja muigan- ma olen uhke, et ma olen 33 (no peaaegu) ja täpselt niiiii noor.
    ei ole mul häbi oma vanust öelda, pigem ütlen uhkusega. sest no kui aus olla, siis see vanus ja vanadus sõltub ikkagi inimesest endast. see ettekujutus, et 30 on vana ja 35 on surm, on ikkagi kuskilt lapsepõlvest külge jäänud ja tol ajal need "vanad" inimesed nägid ikka rohkem vanad välja, kui meie ajal samaealised. on küll erandeid, kellele tahad 40+ pakkuda ja siis selgub, et ups, me üheealised...
    pole põhjust muretseda, kallis Krista, mina ütlen, et 30+ on üks parim aeg elus..siis juba teab, mida tahab, kuidas teha ja mille üle rõõmu tunda. enne seda on vaid üks proovieksam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krista Majak21. veebruar 2018, kell 00:42

      Jaaaaa. Ma ka leian, et 30 plus on põnevam ja parem kui 20 plus. Enda sisemaailmas on midagi teisti onju 😊

      Kustuta
    2. KATZ21. veebruar 2018, kell 10:41

      minu jaoks on nende kahe aastakümne erinevus see, et nüüd iga väike ebaõnnestumine ei ole enam maailmalõpp ja enda üle naermise oskus on tulnud.

      Kustuta
    3. Krista Majak21. veebruar 2018, kell 13:24

      Jaa, seda olen ma ka aastatega õppinud. Kuigi vahel on ikka maailmalõputunne ka :D Isegi nüüd. Äkki läheb 40dates üle...

      Kustuta
  4. Unknown20. veebruar 2018, kell 22:19

    Nii hea teema.Ma nagu ise ei panegi tähele , et saan jälle aasta vanemaks.Laste pealt on seda eriti näha,.Või kuulen kellegi käest , et sul juba nii suured lapsed, alles sa olid väike.Ma veel mõtlesin, et ma olen ainuke, kes kuulab ja katsub kas lapsed või kaasa kõrval hingab.Mina oma vanuse kohta nr ei tee ja ei karda seda ka häbeneda, ütlen kohe välja kui vaja.Alati on nõus ka dokumenti poes näitama, kui kassapidaja küsib , (alko.ostmisel).Noor on hea olla, häbenda pole vaja

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krista Majak21. veebruar 2018, kell 00:44

      Jaa. Aga nüüd juba mitmendat kommentaari lugedes: miks minu käest keegi kunagi dokumenti wi küsi kui ma alksi ostan? Kas sellepärast, et ma käisin koguaeg kõrval Feenoksis ja kõik teadsid, või slp et ma nä3n slaboo üle 30 välja 😂

      Kustuta
  5. Kaalujutud20. veebruar 2018, kell 23:23

    Ma sain 40 ja ikka veel pole seda täiskasvanuks saamise tunnet tulnud😉.

    VastaKustuta
  6. Krista Majak21. veebruar 2018, kell 00:45

    Jess. Mul on lootust ja ma pole ainuke 😍

    VastaKustuta

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)