Seiklusi 20 sendi eest ehk kuidas Krista pissil käis.

Hei,

No ma ikka pean kirjutama.

2016 suvi, pildistas Mariko Passel

Eelmise nädala neljapäeval, käisin ilusti Polpos söömas oma blogi viimase loosi võitja Kertuga. Kõik ok. Sõime kõhud täis, Krista maksis arve ja hakkasime sealt tulema... 

Tasuta lõuna võitja Kertu, kellel lasin valida nelja niivõrdkuivõrd fancyma Tartu resto vahel. Ta valis Polpo.

Minu magustoit Polpos. See oli ok. Praad oli soolane ja teenindus ebaprofessionaalne. Õhkkond ok. /lühi-tagasiside Polpost, sest ma vist ei ole seda siin teinud/

Roosi sai Polpos lastetooli.

Ja siis...

Tundsin mina, et nüüd, kus oleks vaja jalutada vähemalt tunnikese jagu (sest Roosi magab), on mul formuleerunud pissihäda. No tere tali! Just ma tulin restoranist. Ja nüüd, pean hakkama leiutama, kas Kaubamaja või Kvartal ja mida muud.

Pissihäda ilusam visuaal läbi mu telefonisilma.

Ise olen harjunud, et käruga käies pean koguaeg invavetsusid külastama (ma ei saa ju Rosanat vankriga vetsu ukse taha jätta). Kertu aga pakkus välja, et käigu ma selles uhkes miljonivetsus (kui see on see), mis seal palja isa ja poja juures Tartus on ja tema veeretab seni vankrit. Mina esiti kahtlesin, aga siis mõtlesin, et see oleks tõesti mugavam, kui 10 minutit Kaubsis lifti oodata või Kvartalis korruseid mööda seigelda.

Krista otsis rahakotist 20 senti ja algas seiklus.

Sisestage mündid ettenähtud kohta ning oodake liugukse avanemist. / see oli nagu mingis filmis/Uks avanes ja ma astusin vetsu /uks ei sulgunud/Pöörasin ümber, nägin inimesi täis Rüütli tänavat ja mõtlesin oma kabupissihädas(vast on selline sõna olemas), et Krista: act normally... sest seisan mina, keset peldikut, uks pärani ja absoluutselt kõik, kes mööda kõndisid, vaatasid, et mis ma seal seisan. /Krista võttis end kokku ja lasi silmadel ringi käia/Leidsin uhke nupu tekstiga Close. Thank God! Tigusammul hakkas liuguks sulguma. Vast veel mingi 12ne inimese pilgud piidlesid mind uudishimuga ja uks oligi kinni. Huhh. Olgu. Nüüd said asjad aetud. Pööran mina ringi, et vett lasta. Pole nuppu. Pole mingit nööri ega sensorit. Mitte midagi. Nada. Vaatasin ka maha, et ehk miski pedaal vms. Null. Ei. Olgu. Nutikas nagu ma olen, mõtlesin rahulikult, et eks see vesi kuskilt ikka sinna tuleb. Kui mitte enne, siis lahkudes automaatselt ikka- vast. Vist. Võibolla. Ma loodan.../ Jumal tänatud, et mul ainult pissihäda oli./ Olgu . Edasi. Kuna põrand on kahtlaselt vesine /Krista kahtlustab esiti, et pott lekib ja ülirõve värk/, siis kandadel tipin kraanikausi poole. Kraanikauss oli futuristlik ristkülikukujuline auk seinas. Jep. Kui natuke süveneda märgistusse, siis sain isegi mina mängleva kergusega kätte seebi ja vee ja kehva jõudlusega puhur-kuivati. / Tahtsin käsi siiski kuivatada ja võtsin vetsupaberit selleks ja seni kuni ma käsi kuivatasin... leidsin ma seina pealt vee nupu!/ Halleluuja! /Vajutad nuppu ja potti suliseb vett!  No see oli küll uhke tunne. Hakkama sain! :D Krdi nutivets ma ütlen! Ja hiljem leidsin veel seinalt lugeda, et põrand oli märg, sest see tualett peseb automaatselt end peale igat külastajat ja et seal on mähkimislaud ka ja et selles tualetis saab maksimaalselt 20min olla, siis uksed avanevad.
Välja saamiseks tuli samuti vajutada sellist nuppu nagu liftis, mis ütles open. Taaskord seisin ja üritasin normaalne olla, kui kõik mööda tihedat Rüütli tänavat sebisid ja mind uudistavalt piilusid /ma ei tea, kas keegi ei kasuta seda vetsu, või olin ma nii veider, et nad kõik vaatasid/. :D

Ütleks, et mina sain seal seiklusi küll 20 sendi jagu :D Jep. Tükiks ajaks. Aga teine kord on nüüd julgem. Haha.

Peale oma seiklust tundsin end nagu tšempion, et hakkama sain selle keerulise asjaga :D