Hei,
Kui muidu olen suht visa, siis nüüd tunnen, et ma olen otsa saanud. Midagi mu sees. Mingi jõud või energia.
Nad ütlevad, et uuel aastal uue hooga. Pff. Mul pole isegi enam vana hoogu. Mul pole üldse hoogu.
 |
| Veepiisad mu autopagasnikul |
Ilmselt on kokku langenud erinevad asjad ja vaatamata sellele, et kõik on tegelikult täitsa okei, arvab minu sisemaailm midagi muud #maybedramaqueen .
Lühidalt: püüame võõrutada Roosit rinnast. See on üks hirmus ettevõtmine ja ma ei tea kuidas kõik inimesed seda teevad ja sellega hakkama saavad. Juba puhalt see ettevõtmine on täiesti masendav. , päeval ei söönud ta ammu rinda juba ja öised söömised saime ka nulli peaaegu tänu Taavi visadusele. Nad magavad Roosiga magamistoas, mina olen kolinud teise tuppa magama ja kogu lugu. Aga see õhtune söötmine. See ikka veel on ja on ja on ja on...ja järjest varem ta nüüd seda tahab ja virilam on. ( no siin võib sada muud põhjust ka olla nagu nt hambad vms)
 |
| Roosi õhtune sööma |
Seega mööduvad meil Roosiga päevad ka viriluse tähe all. Miks piltidelt ei näe? Lihtne: sest kui laps kisab või vingub, ei ole mul ju aega pilte teha. Aeg tekib mul sellisteks asjadeks vaid siis, kui lapsel on hea tuju ja ta tegeleb ise endaga.
Kuigi ma magan nüüd rohkem kui enne, tunnen end süüdi Roosi öises nutus ja kõiges muus ja olen väsinum kui enne.
Kui patta visata veel mõned elulised ja tööalased mured ning paar tervisekaebust, siis tulebki täpselt kokku üks korralik suunaviit depressioonile. Ma muidu vist ei oskaks seda ise teada, ja niisama ei mäletaks ka, aga igapäevaselt olen enda käitumises täheldanud väikseid veidrusi, mida muidu kunagi polnud. Kerge häirekell läks tööle, et oot, seda ma ju kunagi ülikoolis olen kuulnud ( mul oli psühholoogia kõrvaleriala). No igatahes.
Püüan enda jaoks asja analüüsida ja tegelen. Mul on olemas ja toetav tugivõrgustik ning esialgu siiski ma kuskile minema ei hakka, et päris diagnoosi saada :D
Tere,
VastaKustutaAjaga läheb kõik paremaks. Peab olema järjepidev ja last mitte segadusse ajama, et üks päev saab ja teine ei saa. Kui olete otsuse teinud et rinnatamine lõppenud siis nii ongi ja nutuga ei manipuleerita! See on kõigil peredel raske periood.
Minul kestis see päris kaua sest andsin mitu korda järele lapse nutu tõttu.
Ära kunagi unusta et oled armastav ja hoolitsev ema ja teed lapse jaoks parimat!!
Tänud.
KustutaKrista, tean, mida tunned, kõik see läheb paremaks õige pea! Nii palju muutusi on su elus olnud ja on okei olla vähest täiesti tühi. Kõik möödub. Vaata aga ka üle, et sa piisavalt vitamiine jms saad, eks, sest kui need otsakorral, võib ka meeleolu nulli minna ja väsimus peale tulla. Kallid sulle!
VastaKustutaAitäh armas!
KustutaKui nüüd tagasi lähed lapse juurde öösel, kas midagi on muutunud? Meil siin sama mure, kuid mulle tundub, et esialgu võib juhtuda, et ärkamisi jääb öösel vähemaks, samuti rinna nõudmisi. Päris ära ei kao. Kas ei tundu, et siis võiks mõnda aega ka nii jätkuda? Mõne aja möödudes tuleks teha uuesti ja ka need korrad ära jätta. See ongi pikem teekond, kuid järelikult siis korraga lihtsalt ei saa, lapsed on erineva kiindumusega. Lihtsalt selline mõte sulle, sest meile ei ole ka "kõik või mitte midagi" variant sobinud. Karin
VastaKustutaNojah, hetkel ärkab miski kuni 3 korda öösel, aga kui ma toas, siis nõuab ja ärkab rohkem. Me peame vist hoopis õhtused ka ära jätma ja asja nulli viima... Tänud, et kirjutasid nii põhjalikult.
KustutaHei! Meil oli niimoodi, et kui 8-kuuselt üritasin, siis see lõppes mingi täieliku fopaaga kusagil 11 kuu juures, kus jälle ärkas öösel sada korda ja siis ma korra proovisin anda rinda, aga see tundus endale nii õudne, et sinna enam tagasi ei langenud. Siis tegime seda "karmi" unekooli, et panime voodisse ja ainult paitasime, kui nuttis. Ja kõik läks hästi ja kolmandaks ööks oli jäänud ainult üks ärkamiskord - kell 4-5. Sellest ei saanudki muidu üle, kui hakkasime talle pudelit kaissu viskama. Sellega magas hommikuni välja ja selles suhtes läks meil hästi, et pudelit me võõrutama ei pidanud hakkama, selle jättis ise 1,5-selt ära.
VastaKustuta