Meie jõuluseiklused

Hei,

Loodan, et kõigil olid mõnusad pühad ja saite vaatamata vähestele puhkepäevadele palju puhata.
Meie saime ka oma seiklused seigeldud. Asi algas juba kahtlaselt, kui mina olin haige ja Taavil juhtus seljaga midagi. Siis tuli jõululaupäev  ja see möödus mul kraamides ja majandades ja õhtul läksime Taavi pere juurde jõulu pidama. Seekord oli pidu tema vanemate juures. Rahvast oli palju ja nalja sai ka. Taavi sai sealt Sigulda käimiskepi ka- haha. Aga tegelikult kulus see tal marjaks ära. Seljavalu pole naljaasi. Pühapäeval otsustasime trotsides oma hädasid siiski Tallinnasse minu vanemate juurde jõululõunale sõita ja siis Tallink Spasse. Minu vanemate juures sõime ja vahetasime kinke.
Olin ise marurahul, sest tahtsin hirmsasti oma vanemate nägusid näha- kinkisime neile pulsikellad- et nad ikka sportlikud oleks :) Tundub, et täitsa asja ette läks kink. Eriti isale. Talle sai miski Samsungi nutikell, mis ühildub teloga ja näitab pulssi ja sada muud asja.
Sealt liikusime edasi spasse, kus siis kõigepealt pidi mu armas kaaslane oma selga puhkama ja siis läksime spasse. Spa ise oli päris muhe ja rahvast oli suht palju. Aga see ei seganud. Tuba oli nii ja naa, ehk tuba ise oli ok, aga puhtus jättis küll soovida.
Vedelesime spas päris kaua ja siis kui restosse jõudsime, tuli välja, et a la carte´i polegi ja peame õhtubuffeed sööma. Njah, miskit sai hamba alla aga jah :)
Hommikul paistis päike ja ilm oli ilus. Pidime shoppama minema, aga mul oli miski jonn, sest Taavi käis oma kepiga ja mul ei olnud nii mitte kui mingit tuju shopata. Jagelesime tipa Ülemistes ja tegime seal kohvipausi Blenderis. Ostsime sealt ka porgandimahla. Jubehea oli. Pärast ostsime teise topsi veel. Ahjaa, ja selle teise topsiga sai nalja. Läksin seda üksi ostma, nii et habetunud, Sigulda käimiskepiga härra Unt jäi oma selga vastu reklaamposti toetades mind ootama. Kuni ma mahla järel käisin olevat keegi proua püüdnud Taavile 5€ pakkuda- ju ta nägi nagu pomps välja :D Taavi pakkus tädile, et võib talle 15€ vastu anda. Hahaa. Seda oleks tahtnud näha. Tore, et maailmas on häid inimesi. Aga vot mis juhtub kui rüht on halb! Nii et tehke trenni ja tehke füsiot :) siis ei peeta teid kodututeks. :D Ja siis peale linnapeal kruiisimist läksime Lasnamäe Centrumisse shoppama. Sealt ostsi Taavi mulle pool Denim Dreami ja veerand Gold Time´i tühjaks (täitsa hull inimene- ma ju isegi ei ütle, et ma tahaks... ja juba mul on olemas see asi :D). Kell 16.00 algas Tondiraba jäähallis Nikulini tsirkus. Mulle meeldis. Päris huvitav ja ma pole sada aastat tsirkuses käinud. Seal käisime koos mu vanematega. Sain veel ema pulsikella seadistada ja abiks olla ja nii need jõulud möödusid. Eile saime õhtul hilja koju ja täna tavaline tihe tööpäev, mis algas vesiaeroobikaga 8.30 ja lõpeb postitantsuga 19.40 :) Isegi lühike päev täna. Hehe.
Lisan telefonist paar pilti, sest sel aastal tegin kõik jõulupildid oma retro ZENIT kaameraga ja neid pilte näeb heal juhul jaanuaris  :D Kui ma need ükskord ilmutan.
Olge mõnusad ja kirjutage mulle ka mis te põnevat jõulude ajal tegite.

PS. ma sain reaalselt ühe soovituse, millest ma võiks kirjutada. Nii lahe! Nii lahe, et Te olete olemas ja loete reaalselt mida ma kirjutan. Ma varsti kirjutan tollest asjast ka ;) :*

Maailma parim kohv ja porgandimahl BLENDERis. 

Me tegime aega parajaks enne tsirkust :)

Minu uus heleroosa süda (A)

Osad minu jõulukingid musult :O 

Väike salaklipp tsirkusest :P Uurisin karusid lähedalt ja nad on megakenad. Karv läigib paremini kui mul :O

Minu Arctic

Nii. Jälle mina. Olen taaskord otsustanud kirjutada. Seekord oma kallist Arcticust. Mõtlen oma põhitöökohta, ehk siis Tartu Arctic Sport Clubi. Tallinas on ka Arctic, sellepärast lisasin ette Tartu. Saatuse irooniast rääkisin juba kuskil esimestes postitustes. Sattusin siia tööle juhuslikult, ilma ise selleks mingeid pingutusi tegemata, ehk mind kutsuti kenasti vestlusele ja nii läks ja läkski. Iga uus algus on raske, nii ka siin. Päevatöö, uus, uued kliendid, uued süsteemid, uued kolleegid. Aga mida edasi, seda paremaks läks. Raske oli alguses ka päevapealt teistes klubides töö lõpetada (töötasin ju 7s erinevas klubis) ja maha jäi palju armsaid kliente ja sõpru. Aga elu läks edasi. Tuli välja, et Arcticus on mul ka megatoredad kollegid ja suurepärased kliendid. Loodus tühja kohta ju ei salli :)

Mis imeloom mina siin olen? Mina olen fitness-juht.Väga udupeen ametinimi ja väga tore töökoht. Mina vastutan tunniplaani ja treenrite ja kõige sellise toimimise eest. Erinevate treeningvahendite korrasolu ja olemasolu on ka minu valdkond. Samuti jõusaali pool ja personaaltreenerid. Seega kõik mis puudutab treeninguid, personaaltreeniguid ja treenerid on veidi nagu minu rida. Hoolitsen selle eest, et kodulehel oleks tunnid üleval, kuhu inimesed broneerida end saavad ja vastan klientide muredele ja rõõmudele. Samuti annan ise mõnda trenni ka. Näiteks vesiaeroobikat basseinis, terapeutilist võimlemist saalis, Synergy 360 terapeutilist ringtreeningut, mis sobib ka rasedatele, LatinBody nimelist tantsutundi ja ButButt ehk tõhusat ja hullu tuharatrenni. Viimases käivad eriti vinged naised(mõnikord mehed ka), keda ma lihtsalt armastan! Teiega on LIHTSALT uskumatult lahe koos treenida. Vajadusel asendan teisi ja annan kõiksugu muid tunde ka. Ainult spinni ei anna. Muus osas saan hakkama :) Mõnikord eksin ära ka jõusaali valvetreeneriks kedagi asendama ja teen mõned esmased nõustamised või personaaltreeningud. Nii kuis vaja.

Arvutis on ka ikka veidi majandamist, just tunniplaani osas ja nädala ja kuuaruannete osas, nii et natuke olen ikka kontorirott. Kontoris on meil väga mõnus seltskond. Koosneb see siis klubi juhist,  haldustehnikust (kes tegelikult töötab enamasti öösiti) ja minu lauanaabrist (meil on lauad vastamisi) Lilianist. Ja neljapeale meil justkui kõik toimib ja maja töötab :) Nii et lootust on.

Vot, aga muud ei midagi. Tahtsingi Teiega jagada seda lugu ning loodan Teid trennis näha!

Ps. praegu on meil põnev kampaania käimas, kus loosime välja kolmeks kuuks tasuta trenne ja tasuta personaaltreeneri, kes Sinuga tegeleb. Kui tahad osaleda, siis uuri Arcticu FB-st.

Ole mõnus, naudi jõuluaega ja ära unusta end ka veidi liigutada. Miks mitte peale ilusat jõuluõhtusööki ja enne kinkide jagamist teha kasvõi pooletunnine jalutuskäik väljas? 

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Pildi tegi Mariko Passel/ Tartu Arctic Sport Club

Kust tulevad karvapallid?

Hei,

Optimistlik nagu ma olen, otsustasin, et kirjutan see nädal agaramalt.
Mõtlesin, et tutvustan Teile oma karvapalle. Mul on neid kaks. Üks on vanem kõuts ja üks noorem preilna. 
Arturo on karvapall number üks. Sain ta omale Tartu ülikooli teise kurususe alguses. Ehk esimesel septembril. Tema on varjupaiga poiss. Läksin varjupaika kindla plaaniga, et võtan väikese ja emase kassipoja. Kui aga mulle kõiki kasse näidati ja töötaja avas Arturo puuri, tuli ja toetas ta oma esikäpad mulle õlale (puur oli laua kõrgusel). Ja sinna mu süda jäi ja lahkusin uhke ja õnnelikuna isase kõutsiga varjupaigast. Kuna olin varjupaigas nii ähmi täis, et kassid ja värgid ja särgid, siis ei taibanud ma küsida, milline oli Arturo story. Ehk ma ei teagi temast mitte midagi nüüd. Vaid seda, et kui ma ta võtsin, oli ta umbes 1 või 1,5 aastane hammaste järgi. Kuigi nüüd, arstil käies kiideti jälle hambaid, et eriti head ( sellepärast tal tagumik nii lai ongi :D), ehk siis tema päris vanus jääb saladuseks. Esimesed ööd ja päevad võtsid ikka kohanemiseks aega. Esiti kippus ta üles kõrgustesse ronima ja öösiti näkku magama tulema jne. Ajaga sai aga ta kena kasvatuse ja eelmistes kodudes oli isegi nii tubli, et põlvest kõrgematel pindadel ei käinud ja tõi palli tagasi kui visaksid talle jne. Ta on tubli kass. Nimi oli tal juba varjupaigast Arturo, ja kuna ta alguses kohanes niigi keeruliselt, siis ei hakanud me ta nime muutma. Jäigi italianoks :)
Elu on omad korrektuurid teinud ja oli aastajagu aega, kus ma ilma Arturota pidin elama. See oli kurb aeg, ses osas, et Ats on ikka mulle nii kallis ja teadmine, et ta on kuskil mujal, oli kurvastav.
Taavi nägi seda kõrvalt ja nii saigi võetud vastu otsus, et meil on vaja kassi. Hakkasin netist otsima. Tahtsin väga seda karvatut sfinksi aga teine nõue oli see, et tahtsin teda kohe. Ei viitsi oodata mitu kuud, nii nagu tavaliselt tõuloomakestega on. Sõelale jäid hoopis kaks oriental tõugu elukat. Üks neist asus Riias ja teine Sillamäel. Valisime teise, sest see oli ju lähemal. Ja nii saigi. Üks ilus pühapäev sõitsime Sillamäele, ühe toreda kassikasvataja juurde. Neil oli kodu nagu segasummasuvila ja seal oli veel lisaks tõukassile ja tema poegadele veel üks kass ja üks koer ja igasuguseid loomi veel. Viski saime endale sellepärast, et kui ta oli väike kassipoeg, vigastas ta oma käppa radika vahel ja teda ei saanud kohe ära müüa. Seega vedasiki meil ja saime 4 kuuse Viski, kelle esialgne nimi oli Iriska endale. Kogu kodutee hoidis Taavi teda enda süles ja terve järgmise päeva rääkis ka Taavi temaga ja aitas kohaneda, kuna tegu oli esmaspäevaga ja Taavil on see ju vaba päev, aga minul mitte. Nii saigi Viskit pigem Taavi küljesoojendaja. Just küljesoojendaja, sest kuhu iganes Taavi end maha toetab, on Viski kohe platsis ja valmis pugema sülle või habeme alla magama.  Viskil tahtsime nime muuta, sest vene nime me talle jätta ei tahtnud ja samas ei tahtnud me, et tema nimi väga palju muutuks tema enda jaoks. Ehk siis saigi Iriskast Viski. Almost. Samuti õppis Viski kiiresti eesti keele selgeks. Kiitused ja laitused. Sillamäel räägiti ju temaga vene keeles. Tõu poolest on ta oriental, ehk siis lühikeste karvade ja pikkade jäsemete ja sabaga. Ja väga väga häälekas.
Aega läks ja asja sai ning eluke veeres sedasi, et ma sain oma kullast kallima Arturo ka tagasi. Õnneks on mõlemad kassid megaseltsivad ja kohanesid üksteisega megaruttu. Kui välja jätta väikesed nüansid siis nende omavahelist suhet võib kirjeldada sõnadega true love.
Aga kui nüüd lõbusamad nüansid välja tuua siis: Arturo oli lõigatud endine isane kass ja Viski oli meil esiti noor ja lõikamata emane. Ja guess what: kellelgi algas jooksuaeg kohe paari päeva pärast ja oi seda kisa siis, mis Viski tegi. Aga mina sõitsin õnneks nädalaks Venemaale, kuna reis oli ammu planeeritud ja viisad tehtud, nii et mu armas Taavi pidi kannatama seda megakisa ja kära. Aga kui reisilt naasesin, sai ka Viski opitud ja asi ants! 
Kassid armastavad koos mängida ja tänu Viskile liigutab meie vanamees Arturo ka end ikkagi oma ea kohta suht palju. Kuigi väsib kiiremini kui tema playmate. Vahel magavad nad ka hunnikus koos ja pesevad teineteist. Seda on eriti armas vaadata. Vahel aga pesevad nad Taavit. Selle kohta proovin telefonist ühe lõbusa klipi lisada. Vot.
Niipalju meie karvapallidest.

Millised kassid Teil on? :)

Pildi tegi Mariko Passel. Meie ja Viski.

Minu musi Arturo

Viski

Aga vahepeal oli miski jõuluvärk

Heihei,

Pole taaskord tükike aega siia midagi kirjutanud. Mõtlesin, et kirjutan seekord hoopis olevikust mitte minevikust. Või noh, lähemast minevikust :)
Kuidas Teil jõulud mööduvad? Minu meelest on see väga tore aeg, aga väga palju sebimist ja lisategemisi. Vaatamata sellele, et mina ostan jõulukinke ja meisterdan kaarte alates juulist, läheb detsembris ikka alati kiireks. Sel nädalavahetusel oli jubepalju tegemist näiteks.
Esiteks toimus reede õhtul minu juures BigBank Cheerleaderite jõulupidu. Nii armas oli kõiki näha ( ma ju ei tantsi enam ja IKKA veel elan seda raskelt üle :P) ja täitsa lõbus ka. Pärast postitan paar pilti. Ps. ja juustu on ikka üle! (Nali lihtne: ma ostsin ühel päeval juustud ära ja järgmisel päeval saatis Taavi mulle pildi, et ta ostis alkoholi ja juustud ära. Nii saigi meie külmkappi 19 pakki juustu. Õnneks üle poolte leidsid oma tee kõhtu).
Laupäeval tulid vanemad külla, õigemini isa tuli loenguid andma ja ema tuli kaasa, et me saaks shopata ja chillida. Ja oi me shoppasime. Kõik poed ja isegi kinnisel turul sai käidud. Samuti kaltsukas. Selles, mis on seal vanast ARKist edasi. 
Õhtul oli Flight Clubi jõulupidu, kus oli palju ilusaid esinemisi ja väga muhe seltskond. Kahjuks aga lahkusin sealt varem, kuna Taavi õe lapse sünnipäev vajas ju ka kasvõi kiiret `Tere ja palju õnne!`. Sünnipäevad on ju tähtsad, eriti laste omad. Sealgi sai mõnusalt üle tunnikese veedetud ja veel söödud. Mmmmm....
Pühapäev algas sellega, et kõigepealt magasin isu täis ja siis... Läksime Taaviga laudu otsima, et oma udupeenele biokaminale, mille me ostsime ilusat ümbrist saada. Mõledud ja tehtud. Pool päeva läks aega :D Õhtul oli meil plaanis Sisevete Saatkonnas kuulata Rüüt´i pööripäevakontserti. Tegu oli megamõnusa koha ja kontserdiga. Aitäh ja soovitan soojalt neid kuulama minna, kui Teil võimalus avaneb. Õhtul vorpisin veel piparkooke ja tegin pilte(fotoringis on meil koguaeg kodused tööd ju) , sest täna oli meil Fotoringis jõulupidu. 
Ja siin ma nüüd istun. Tatine ja suht rahul. Ootan põnevusega, et saaksin kõik oma jõulukingid ära kinkida. Mulle meeldib neid kinkida ja teha ja pakendada. See on nii tore. Laupäeval pakksin ju paar viimast kinki ja kogu lugu. Kokku tuli sel aastal kinke 100 ringis :D Neid juba ühekorraga ära ei paki :D Aga ise võiks terveks saada. Eelmine nädal olin haige, nädalavahetusel oli juba ok ja täna jälle.
Jõulud tulge ruttu ja olge siis mõnusad ja nautige hetki ja häid inimesi enda ümber! 

Big Bank Cheerldeaders+ some ex-cheerleaders ;)

Vapustav Karin Flight Clubi jõulupeol (A)

Meie biokamin, millele Taavi ise ümbrise tegi (A)

Väga väike klipp Rüüt esinemisest Sisevete Saatkonnas 4.dal advendil. :)

Kust see härra Unt siis tuli?

Heihei. Vahepeal on nädal mööda lipsanud ja ma jõudsin vaevalt silma pilgutada ning miljon asja ära teha. Aga mõtlesin, et peaks ikka veel natuke eedamast-aadamast kirjutama. Näiteks sellest lõbusast loost, et kust see härra Unt siis tekkis?

Aasta oli siis 2012 kui ma esimest värvilist tätoveeringut tahtma hakkasin. Enne seda oli Anton mulle Tartoo-Tattoos juba paar pisikest pudinat teinud. Olin endale siis aja pannud lõunaks ja enne seda olin Dorpatis füsioteraapia praktikal. Oli talv ja oli külm ja mul oli siis veel minu vana ja ustav Toyota Carina E. Nagu ikka, töö oli viimase hetkeni ja kui oli aeg tätoveerima sõita, siis tuli välja, et minu autol oli aku tühjaks saanud ja ise oli lukus, ehk autosse ei pääsenud mitte kuidagi. Ei tagant, ei eest ega ustest. Pekkis noh! Eks ma siis marutasin seal tsipa ja palusin tollase elukaaslase, et ta tuleks aitaks mind. Null. Ta vastas mulle esiti, et ta ei saa ja oi ma läksin sellest põlema. (Hiljem ta siiski aitas mul auto kenasti korda, ehk lõi autoklaasi sisse ja laadis autot jnejne ja lõpuks sai uus klaas ka ette). Ehk siis mina, marus, et auto ei funka ja kaaslane ei tule appi, võtsin takso ja lendasin Tartoo-Tattoosse kohale. Marssisin kiiruga, ehk väikese hilinemisega, sisse ja marutasin esimese asjana: ´Krt, mul on uut autot ja uut meest vaja!´. Taavi oskas aga selle humoorika statementi peale veel humoorikamalt vastata: et autot tal pakkuda kohe pole, aga ühte meest ta teaks küll- tema ise. Naersime nats ja siis sai kõik kenasti tätoveeritud ja elu edasi elatud. Vahepeal tuli väiksemaid ja suuremaid tätoveeringuid veel, aga need olidki vaid tätoveeringud ja ei midagi muud. Nali naljaks. 2013 kevadel sain ma oma auto välja vahtetatud ja 2013 sügiseks sain uue mehe ka :D Ehk siit elu õppetund: nalja tuleb täie tõega teha! Mul läks õnneks hästi. 

Edasi läks kõik ka kuidgi sujuvalt ja hästi. Korteri müük. Üürikas. Uue kodu ost. Uus kass Viski. S

Ja siis juhtus midagi uskumatult head: sain tagasi oma palavalt armastatud kassi Arturo. Aitäh M. ;) Ja muud nagu polegi. Karvapallidest ja nende elulugudest teen ka ükskord vahva postituse, sest need kõrvikud on seda väärt. Mäu.

Seniks olge mõnusad ja sööge ikka kiivisid olge terved :)

Minu esimene värviline tätoveering :P

Järgmised Taavi tehtud tätood mu jalgadel. Foto tegi Mariko Passel.

Ööliblika tätoveering by Unt. Foto tegi Merle Värv.

Viimane Undi pildike mu ihul. Veel in progress. Foto tegi Erlend Štaub.

Täna oli hea päev

Täna oli hea päev. Kõik läks nii nagu pidi, patsiendid oldi väga toredad, postitantsus oli põnev ja ma sain isegi mõne asjaga hakkama :P Ja mis põhiline: täna käisin Karini asemel oma tantsutüdrukuid treenimas. Nii armas oli neid kõiki jälle näha. Arvasin, et mul tuleb hull igatsus peale, et ära läksin (elan seda ikka veel raskelt üle, et lõpetasin cheerleadingu karjääri alates sellest sügisest). Aga ei, lihtsalt oli tore kõiki näha ja nats käsutada. It was fun :) Eile käskis Taavi mul osta piparkooke ja glasuurida neid, et üllataksin tibinaid trennis. Mõeldud, tehtud. Said enamvähem ilusad. Püüan pärast selle foto ka siia lisada.  Muide, sel pühapäeval on võrkpalli mäng TÜSKis, nii, et kes nende uut jõulukava ja kõike muud näha tahab, siis võtke plaani.
Aga mõtlesin, et peaksin veel paar postitust tegema sellest mis ja kes ma olen. Ses osas, et siis oleme me juba täitsa tuttavad ja võime toidupiltide ja muu sellisega jätakata :P
Kuna nagu ma juba mainisin, olin ma üksiklaps, ehk õdesid ja vendi mul polnud, siis ei tundnud ma kunagi puudust tähelepanust, ega ka eriti millestki muust. Mu vanemad tõepoolest poputasid mind nii hästi kui oskasid. Ja juhtus ime. Ma ei olegi kõige laisem inimeseloom maamunal. Well done. Ehk siis thanks mom and dad! Aga siis kui puberteet kallale tuli, tekkis ikka soov lisaraha järgi. Tahaks ju igassuguseid uusi asju ja igalpool käia jnejne. Sain ühe sõbranna kaudu tuttavaks Avoni kataloogiga ja kogu selle süsteemiga. Esialgu tundus see kahtlane, kuid siis õige pea sai täidetud vajalik ankeet ja pidu läks lahti. Müügikonsultant. Esiteks müüsin tooteid, ehk jagasin katalooge sõpradele ja tuttavatele, tegin tellimusi ja kogu see lugu. Teiseks ja hoopis põnevamaks osaks kasvas uute Avon Lady´de värbamine. Pidevad kohtumised uute inimestega, uued väljakutsed, põnev töö ja megahea juht. Asi toimis ja liikus pidevalt ülesmäge: tooted, koolitused, uued tasemed, boonusbrogrammide lisad. Vahepeal sai asi nii uhkeks, et said müügigrupi juhi tiitli ja vist isegi vanem-müügigrupi juhi oma. Ega ma täpselt mäletagi, aga oluline ei olnud see. Oluline oli hoopis see, kui huvitav see oli. Kooli, ja hiljem ülikooli kõrvalt, praktiseerisin ja nutsin ja naersin selle tööga päris palju. Reaalselt käis asi sedasi, et lõunapaus, nt 2h(ülikoolis oli päevakava täis auke), see on 4 kohtumist. Planeerid, saad kokku ja sealt juba edasi. Tänu sellele tööle õppisin tundma inimesi, sain julguse rääkida võõrastega, sain aimu inimloomusest (kui erinevad inimesed on). Olin noor ja ei mõelnud midagi väga, mind motiveeris nii raha kui ka lihtsalt see pidev grupi kasvatamine- tekkis hasart ja head kolleegid (tervitused Karin Kosterile- ilma Sinuta poleks ma seda nii kaua teinud :):)). Kahjuks vajus kogu see Avoni lugu mingi hetk ära, kui toimus juhtkonnavahetus, kadus isiklik motivatsioon ning otsustasin treeningute kasuks. Pidasin pausi sedasorti asjadega. Kuigi sai sarnasel teemal ära katsetada sellised imeloomad nagu: Kyani, Oriflame, GNLD, HerbaLife ja täitsa hiljuti ka Jeunesse. Minu silmis on nad kõik easy-money, kui sa keskendud sellele korralikult, et annad endast maksimumi. Tuleb näha vaeva ja siis reeglina ka tuleb raha. Aga see pole minu unistuste töö. Jeunesse oli mu viimane, sellega tegelesin siin veel paar aastat tagasi ja asi hakkas täitsa jumet võtma ja siis: tuli suur muutus mu elus, mille nimi oli Hr.Unt,  ja sinna see jäi. Sellest muutustest kirjutan mõni teine kord ;) Sest see on omaette stoory.
Olen veendumusel, et kui inimene tahab raha teenida, siis ta leiab selleks võimalusi. Näiteks. Käisin ülikoolis ja andsin trenne, aga teadupärast on suvel trenne vähem, ehk palk väiksem, aga kulub ju raha rohkem. Vot. Mina otsustasin, et nii küll ei lähe. Mina tahan shopata ja chillida. Nii saigi. Läksin vanemate keldrisse (küsisin ikka enne luba ka) ja pildistasin ühekauapa igast kola ja vana mööblit ja kõike muud imelikku träna, mis oli täitsa kasutu. Vaatasin ka oma kodus ja vanemate kodus ringi ja korjasin kokku kõik mittevajaliku. Hea näide sellest on näiteks ilma juhtmeta hiir- katkine. Siis lõin lahti oma läpaka ja põrutasin kõik osta.ee sse ülesse. Ma ise ka ei uskunud. Panin asjadele hinnaks mingi 25krooni ja nii, ehk suht odavalt (krooni aeg oli siis ju). Ja silm ei pilkunudki kui asjad hakkasid minema. Muudkui pakendasin ja saatsin ja käisin asju üle andmas ja mööblile tuldi ise järgi.  Ju olin liiga odavalt pannud, aga kui ma olin sedasi igast asju mingi kuukese või poolteist müünud, teenisin oma hea 2000krooni, mis ei olnud paha, arvestades fakti, et müüsin keldrid sodist tühjaks :) Plus oldi kõik ostjad nii toredad ja tänulikud. Megameeldiv kogemus. Aga rohkem pole ma seda üldse eriti proovinud. Äkki oli algaja õnn.
Ja nii ongi. Nii, et kui vaja võin ka müügitööd teha :) Aga võimalusel eelistan siiski polikliinikus oma tublide patsientidega võimelda ja neid mudida, Arcticus mõnusalt kontoris majandada või oma armsate klientidega saalis või basseinis higistada. Ja tudengid ka! Nendega on ka tore. Neil ilmselt minuga mitte nii tore. Neil on sel laupäeval eksam- kogu anatoomia peale. Karm. Ise küll ei tahaks seda eksamit teha :P Aga nad on tublid. Saavad hakkama :)
Tundub, et ma jälle ei saa pidama, et siis nüüd on tagumine aeg: side lõpp.

Mina, nautimas oma Arcticut (pildi tegi Mariko Passel) :)

Katse kaks ehk mina tänan

Eile oli mul põnev õhtu, sest mitte ei suutnud ma jälgimata jätta, kuidas mu blogi lugenud inimeste arv aina kasvab. Täitsa hasart tekkis, kuigi ma isegi ei tea, kui palju oleks hea ja kui palju oleks vähe. Aga no põnev oli ikka. Aitäh neile, kes võtsid vaevaks.
Täna mõtlesin rääkida sellest, kuidas minust treener sai. Eks ma siis alustan algusest. Juba pisikesest peale sai natuke võimlemise- ja tantsuringides käidud. Stardilask käis siis kui olin vist umbes 4 aastane. Kooli kõrvalt sai ka katsetatud nii rahvatantsu, võistlustantsu, võimlemist kui ka showtantsu. Viimane jäi hinge. Kuna sattusin Karin Toomi trenni. Tema on kindlasti üks nendest inimestest, kelle pärast ma tahtsin treeneriks saada. Olin 12, kui sattusin esimest korda Karini trenni. Ta juhendas showtantsulaadset hobiringi minu koolis (Mart Reiniku Gümnaasium tollal siis). Ta oli ise nii lahe ja tema trennid nii huvitavad, püüdsin iga oma keharakuga olla igas trennis 100% kohal. Ja olin ka. Ta kutsus mind sealt kohe ka teise trenni, ehk tantsutüdrukute trenni, mis toimus tollal MV Spordiklubis ja esiti oli see minu jaoks suht hirmutav, aga samas põnev. Kõik teised olid must palju vanemad aga ega asi sellepärast katki jäänud. Andsin endast parima, mis oskasin ja nii saigi minust võrkpalli meeskonna tantsutüdruk. Aeg liikus edasi ja ma sain vanemaks. Vahepeal oli Karinil mingitesse trennidesse asendusi tarvis ja ma hull olingi nõus kohe. Nii see algas.
Loomulikult oli mul käsutamise kogemus juba varastest kooliklassidest, sest Reiniku Gümnaasium korraldas igal kevadel Liikumispidu, ehk siis põhimõtteliselt tantsuetenedust, kus siis kõik klassid ja hobiringid esinesid. Nende tarbeks vorpisin ja juhendasin ma 12 aasta jooksul küll mitmekümneid kavu :D 15-16 aastaselt ostsustasin oma tantsugrupi teha. Nimeks sai Flame ja oli edev küll. See toimis oma mitu-setu aastat ja jäi sorgu kui ma ülikoolis teisele kursusele läksin.
Teine inimene, kes on minu elu ja karjäärivalikut mõjutanud on absoluutselt vaimustav Kaja Hermlin. Kooli ajal tantsisin küll palju, aga kehalist kasvatust ma ei sallinud (no lihtsalt ei meeldi mulle võistelda ja asju aja ja kõrguse ja kaugusele peale sooritada). Päris mitu aastat sain ka ilma kehaliseta, sest küll oli tõendeid ja hädasid ja asju, mis ei lubanud mul kehalises käia. Naeran siiani, et karma- kooli ajal ei tahtnud trenni teha, nüüd terve elu higistan :D Aga, kuna kehalises ei käinud, pidin käima kooli poolt organiseeritud taastusravitunnis, mida juhendas Kaja Hermlin. Sealt sain ma taga tuttavaks ja nägin oma silmaga mis juhtub siis, kui inimene armastab oma tööd ja inimesi enda ümber. Tahtsin ka selline olla. Kajaga olime hiljem spordiklubides kolleegid ja ülikooliski võtsin kõik vabaained, mis mulle lubatud olid, mida ta juhendas. Tema on see, kes suunas mu pilgu füsioteraapia poole ja tekitas huvi selle vastu. Olen talle igati tänulik.
Kui olin gümnaasiumi lõpetamas, siis tuli meie tantsugrupile pakkumine, et ehk keegi meist juhendaks Ülikooli Spordiklubis 1x nädalas miskit põnevat tundi. Guess what kes kohe käe tõstis. No mina ikka. Ise olin kuni 18da eluaastani (mul veebruaris sünnipäev) vaid tantsinud. Ja siis käisin ühe suve Arenas aeroobikatrennides ja siis otsustasin treeneriks hakata. Ja täpselt nii oligi.
Sattusin TÜSKi, kus kohtusin kolmanda inimesega, kes vastutab ainuisikuliselt selle eest, et ma aeroobikamaailma sattusin ja üldse treeneriks hakkasin. See on Ivika Värton. Hakkasin vaikselt juhendama 1 tund nädalas ja koos Ivika poolsete julgustuste, kiidu ja laidusõnadega (vajalike, väga väga vajalike). Paremat mentorit poleks saanud tahta. Olen ise ka püüdnud oma sõpradele, kes alustavad aeroobikatreeneri karjääri abiks olla nõu ja jõuga, aga Ivikat ses osas üle ei trumpa.
Siis sattusin otsekohe ka MV Spordiklubi treenerite konkursile ja osutusin valituks. Sain kohe ka sinna tööle. Peatselt tegin ka EEVLi (www.eevl.ee ) avalduse, et soovin õppida aeroobikatreeneriks ja tegin oma esimese taseme ära (tollal oli tasemetesüsteem veidi teine kui praegu).
Andsin oma tunde ja käisin väga agaralt teisi treenereid muudes klubides asendamas. Ei läinud palju mööda, kui pakuti tööd ka Arena Spordiklubisse. Vahepeal avati Tähtvere tantsukeskus ja ka sinna sattusin ma treenerite nimekirja. Tol hetkel oli parajasti suureks hitiks striptants, mida ma palju palju juhendasin. Ju olid jutud kuuldel ja kutsuti mind Eesti Maaülikooli Spordiklubisse ning veidi aja pärast FitLife spordiklubisse.  Tundus, et ülikooli, eraelu ja treeningute ja võrkpalli mängude kõrvalt ei jäänud enam aega. Eksite.
Elasin aktiivset sotsiaalelu, käsin koolitustel (erialased-tants, aeroobika), juhendasin trenne, käisin ise trennis, käisin esinemas võrgumängudel ja paljud ööd veetsin ööklubides tantsides go-god. Sest see oli fun ja käisime enamasti sõbrannadega koos.
Ja siis tuli suvi ja aega jäi üle. Otsustasin minna ise MyFitnessi trenni. Ostsin ühekordse pileti ja puha. Läksin tundi. Rahvas oli kohal, mina ka siis. Pugesin vaikselt taharitta ja üritasin sulanduda massi. Ootasime põnevusega treenerit, kes ei tulnud, ega tulnud. Läksin asja uurima adminnilt, et kus treener ja kas trenn ikka hakkab. Juhtunud oli see, mis on spordiklubi suur hirm, midagi oli sassi läinud ja treenerit ei olnud. Küll aga oli saalitäis rahvast kes trenni ootas ja sealhulgas mina, juba paljude paberitega kogenud treener. Astusin siis tagareast etteritta ja tutvustasin end ja tegin selle trenni ära. Pikk jutt lühidalt: nii saina ma ka kena tööpakkumise MyFitnessi.
Vot nüüd oli päevakava küll tihe, aga mulle meeldis nii. Keskmine treeningute arv nädalas oli 35 kanti, ja kuskil 33 neist olid füüsiliselt väga aktiivset. Paar oli vast lihashoolduse/venituse trenni. Naerdes tutvustasin end: Tere, mina olen Krista ja töötan Tartus kõikides spordiklubides peale Arcticu. Guess what! Karma strikes again :D Ehk: tere, mina olen Krista ja töötan vaid Arctic Spordiklubis ja mitte üheski teises spordiklubis.
Selline elu jätkus kuni 2013 kevadeni, kuna tulidki kõik tööpakkumised ja muutused elus ehk ma läksin justkui pensionile. Aga see sobib ka mulle, sest tänu hullule graafikule olen oma kehale palju liiga teinud. Praegune eluviis on nagu rusikas silmaauku. Kuigi vahel väsin ikka ära. Hehe.
Vahepeal kunagi, kui olin väga ametis aeroobikalitsentside tõstmisega, tegin ka Glucker-Kollegi personaaltreeneri paberid ära ja kõik muud võimalikud koolitused ja paberid. Meenub praegu näiteks selline naljakas asi nagu fitness-poks. Jaja, selline diplom ka. Mingi hetk oli vaja ka vesiaeroobikapabereid, said ka need tehtud (www.eva.ee ). Ja üldse kõikvõimalikud paberid ja koolitused ja workshopid mis üldse võimalik. Neid ei saa loetleda, sest internet saab täis :D Tegelikult ka. Megapalju diplomeid ja tunnistusi vedeleb mul nii kodus kui Arcticus. Ma ei usu, et nad mind targemaks teevad. Pigem juhivad nad mu tähelepanu sellele, mida ma veel ei tea. Ehk neid ei ole kunagi piisavalt. Ehk: kui keegi on kuskile koolitusele minemas, öelge mulle ka! Äkki liitun.
Tundub, et ma sattusin hoogu. Aga nii sai kõike põhilisem välja toodud, mis minu treeneriks saamist puudutab. Vist.
No jah, see ka, et minu ema ja isa olid alati väga toetavad kogu mu treeneriasja suhtes. Kuigi isa ikka ülikooli ajal mainis mitmeid kordi, et ikka peaks ülikoolis käima rohkem ja trennis vähem (tihti panin loengutest poppi ju, et juhendada tunde spordiklubides). Iga kord vastasin, et mina olengi treener ja käin ülikoolis selleks, et parem treener olla, mitte ei anna trenne selleks, et paremini ülikoolis käia või et vaid raha teenida. Tollal tundus jah praalimisena, kuid nii ju osaliselt läks. Minu põhitöö on ju seotud treenerikarjääriga. (www.arcticsportclub.ee )
Nii, aga nüüd tuleb küll otsad kokku tõmmata, enne kui ma teid päris ära väsitan :)

Paar nalja pilti ka. Väga vanu ei julge lisada. Liiga naljakas oleks.

Näide vahvast ööklubitööst, mis oli palju lõbusam, kui lihtsalt pidutsemine ja oli tasutatud kenasti :)

Näide ööklubitööst vol.2

Vahvad stripitreeningud suures saalis (võis juhtuda, et olid tudengipäevad vms)

Lõbusad eritreeningud hullude kolleegidega. Thank You :)

Olge mõnusad ja head ööd!

Lubage end tutvustada

Enne, kui kukun seletama, miks ma blogimisega alustasin ja mis ma täna sõin, tutvustaksin ennast paari sõnaga plus tuhat peale :)

Mina olen Krista, sündisin Tartus ja õdesid-vendi mul pole. Minu vanemad on kolinud nüüdseks Tallinnasse, kuid mina olen oma unistused Tartust leidnud.
Kõik kaksteist aastat õppisin ma Mart Reiniku Gümnaasiumis, mille kõrvalt sai käidud nii mõneski trennis ja hobiringis (võistlustants, rahvatants, näitlemine, showtants, kunstikool).
Peale gümnaasiumi lõppu läksin kohe ülikooli bioloogiat õppima. Sai aastake õpitud ja tuli välja, et see pole see. Võtsin kõrvalerialaks psühholoogia. Õppisin veel aastakse ja avastasin, et ikka pole see. Lõpetasin ilusti mõlemad ära ja läksin hoopis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapiat õppima.
Aega mul oli õppimiseks, sest alates 16dast eluaastast juhendasin juba vaikselt tantsutrenne ning alates 18st eluaastast hakkasin juhendama fitness-treeninguid. Sellega kaasnes kohe ka EEVLis paberite tegemine ning asjade ametlikuks muutmine.
Aastatel 2000-2016 oli mul au tantsida Karin Toomi juhendamisel Tartu võrkpalli meeskonna tantsutüdrukuna. Olen vist sellel alal pensionär nüüd :D Pidin loobuma sel aastal kahjuks sellest suure kurbusega, sest no ei mahu enam päevakavasse ja vigastusi on ka nii palju, et need ei luba enam paljusid asju teha. Olen selle asemel liitunud Flight Club postitantsu stuudioga, kus saan käia vastavalt oma hullule graafikule, ilma süümekaid tundmata, et täna trenni minna ei saanud.
Niipea kui lõpetasin Tervishoiu Kõrgkooli, sain kohe tööle ilma mingi vaevata OÜ Tartu Linna Polikliinikusse, kus tegin oma praktikaid ja kus on lihtsalt SUPER inimesed tööl.
Paari nädala möödudes sain pakkumise Arctic Sport Clubi, mida ma vaagisin kaua ja kuhu ma läksin tööle esiti nutuga, sest sellega kaasnes suur muutus minu elus. Pidin loobuma kõigist (neid oli 6)  spordiklubidest, kus senini olin töötanud ja mis olid mulle väga armsaks saanud ja keskenduma 100% Arcticule. Esiti tundus asi hull, kuid nüüd tagantjärgi- paremat otsust ei olekski saanud teha. Armastan oma hullu tööd Arcticus ja vahvaid kolleege, kes teevad alati tööpäevad rõõmsamaks. Arcticus on mul põhitöökoht ja ametinimetuseks on fitness-juht. See tähendab, et majandan kõigega, mis puudutab treeningute ja treenimise osa. Samuti juhendan seal natuke vesiaeroobikat ja saalitunde. Juhtub, et ka mõned valvetunnid jõusaalis ja personaaltreeningud. 
Samal aastal, ehk ikka see 2013 alustasin tööd ka Viljandi Kultuurikolledžis lektorina. Hull mõte. Minu mentor ja ideaal Kaja Hermlin oli mind sinna soovitanud ja ma hull võtsin vastu ka. Tundus hea mõte :D Juhendan seal kahte ainet tantsutudengitele. Sügiseti anatoomiat ning kevadeti painduvuse aluseid. Tegelikult on see vahva ja tudengid veel vahvamad. Nad on nii vahetud ja elu täis, vaatamata sellele, et minu tunnid on seal koguaeg laupäeviti. Mulle meeldib seal käia.
Samuti olen alates Tähtevere Tantsukeskuse avamisest juhendanud seal erinevaid tantsutunde ning teen seda siiani. Mõnus keskkond ja toredad inimesed.
Hobide osas lisaksin veel selle, et alates eelmisest aastast tutvusin väga laheda seltskonnaga ehk liitusin Fotoringiga (fotoring.blogspot.com ) et veidigi tutvuda oma ammu kodus vedelenud Nikon D3000 ga. Tundub, et see läks asja ette. Selle eest lähevad suured tänud Margit Pinnarile :)
Ja kodusest elust: mul on kaks kassi ja üks tätoveerija (Hr. Unt isiklikult) ja nad kõik on mulle megakallid :*

Nii, aga esimeseks korraks küll aitab. 

Head teist adventi ja lugemiseni! 

Pildi tegi Merle Värv, stuudios Legend.