esmaspäev, 22. mai 2017

Minu GRANDE FINALE

Hei,


Teen siia postituse oma fotoringi lõputööst. Selline see sel aastal sai. Muidu oli see mul ilusti vormistatud, aga eks ma natuke lõikan ja kleebin blogi tarvis. 

Tegu on ühe konkreetse nädalaga, ja enamus pilte on tehtud hommikul (ja ma pole hommiku-inimene), seega tegelikult ei ole see elu nii hapu mul, aga tolle nädala ja piltide lõikes juhtus see nii :D


Lõputöö teemaks on ´Päevad ei ole vennad´


Miks päevad ei ole vennad?
 Valisin antud teema sel põhjusel, et minu meelest edastab see lause kõige paremini elu kaootilisust ning igapäevaelu karmi heitlust.


Iga päev on erinev ja elu ei lähe enamasti üldse nii, nagu me ise planeerime. Alati leidub takistusi, mida ületada ja rõõme mida tunda. Kõik ei ole alati halb ja isegi halb ei pruugi lõppkokkuvõttes olla muud kui hea.


Me peaksime elama hetkes, aga see on mõnikord raske. Hetkes elades ei ole kunagi mured liiga suured ja ootused liiga kõrged, kuna ei elata tulevikus, ega minevikus.


Minu päevad on tegelikult võrdlemisi sarnased, aga emotsioonid ei ole. Motivatsioon on sisemine, emotsioon tuleb ka seest. Mõni päev on sellega hästi ja mõni päev ei ole. Ilmselgelt vajab see tegelemist ja endasse vaatamist.


Põhjus, miks ma üldse otsustasin ennast pildistada oli see, et ükski mu teistest lõputöö teemadest ei olnud teostatavad aja või mõne muu piiraja tõttu, ei olnud sobilikud mulle või teistele. Ning kuna mul polnud üldse motivatsiooni seda tööd teha, siis otsustasingi sellise endassevaatava töö teha.


Enesanalüüsi tulemusena leidsin taaskord ununenud tõe. Mulle ei sobi õppetöö ja kontrollivad või tähtajalised asjad. Ma võtan kohustusi alati kui elu ja surma küsimust ning ei jäta kunagi asju tegemata. Kui see esialgu tundub hea joonena, siis tegelikult ei ole. Sellega on väga raske elada. See tähendab, et kasvõi üle laipade, aga asjad saavad tehtud. Laipadeks on siin enamasti tervis, uneaeg, närvid ja meelerahu. Vahel ka toidukorrad või midagi mud tähtsat. Ööpäevas on ju vaid 24 tundi. Meenusid pikad ülikooliaastad ja meenus ka see keev pahameel sügaval minu sees eksamite vastu. Jumal tänatud, et see möödas on. Sain aru ka sellest, et ei, ma ei ole veel valmis uuesti midagi juurde õppima (ülikooli mastaabis, mitte kursuste vms). Ma peaksin ennast muutma.


Kõik fotod tegin mustvalgeks, et värvid ei võtaks rohkem tähelepanu kui sisu. Pealegi mulle meeldivad mustvalged fotod alati palju rohkem kui värvilised.


Päev üks ehk minu esmaspäev



NikonD3000, standardobje.

Kui elu annab sidruneid… siis tuleb end vahel tühjaks karjuda ja siis natuke nutta ka. Elu ei ole lihtne, iga kahvli juurde tuleb sobilik nuga leida, iga luku jaoks õige võti. Mõnikord see ei õnnestu.


Päev kaks ehk minu teisipäev




NikonD3000, standardobje.

Ma ei ole hommikuinimene, aga mu eilsed mured said lahendatud ja nüüd algab uus päev. Täna on väga palju teha, aga veidral moel olen rõõmus ja enesekindel, et jõuan absoluutselt kõik plaanitud asjad tehtud, kuigi see on juba paberilgi ulme. Päike paistab.





Päev kolm ehk minu kolmapäev




NikonD3000, standardobje.


Päike paistab, aga väljas on külm. Pean kohe tööle minema. Ei jaksa täna. Ei taha ka. Ei taha nende inimestega üldse suhelda ja ma ei taha täna nende muresid kuulata. Ma ei taha oma töö-meilboksi isegi avada. Ei taha. Aga lähen tööle, naeratan kõigile, vastan kõik töömeilid ära ja kuulan aktiivselt ja empaatiliselt ära kõik oma patsiendid. Tere tulemast täiskasvanute 
maailma.




Päev neli ehk minu neljapäev




NikonD3000, standardobje.

Neljapäev oli hea päev. Ta oli teistmoodi. Teistmoodi on alati hea. Vaim puhkab. Ma tegelikult ei väsinudki tänasest päevast ära. Ma väsisin iseenda nahas olemisest ära. Side lõpp.



Päev viis ehk minu reede



NikonD3000, standardobje.


Vara ärkamine ei ole minu rida. Vaatamata sellele, et olen seda viimased 22 aastat järjest teinud. Võiks ju eeldada, et harjutamine teeb meistriks, aga ei. Siinkohal teeb harjutamine kindlasti harjutajaks. Päike paistab. See on tore, aga uni on ikkagi. Vaevaliselt vean jalg-jala ees kiirel sammul end tööle.




Päev kuus ehk minu laupäev




NikonD3000, standardobje.

Laupäev on tööpäev. Viljandi ootab. Tudengid ootavad. Täna ma lähen sama soenguga, millega magasin. Käib küll. Kleit kompenseerib. Hommikukohvi lükkan lõunasse ning lõuna ajal ilmneb fakt, et ülikooli kohvik on suletud. Järelikult pidi nii minema… Jah, ma olen üks nendest inimestest, kes püüab end ja teisi ikka lohutada sellega, et kui nii läks, ju siis pidi. Iga asi on millekski hea. Vist.







Päev seitse ehk minu pühapäev




NikonD3000, standardobje.

Jah, ma olen ikka veel haige ja mul on ikka veel nohu. Möödas on kaks nädalat. See väsitab. Pühapäev ei ole puhkepäev, pühapäeval tuleb alati rabeleda nii, nagu kaalul oleks elu, et jõuda ära teha kõik need asjad, mida nädala sees ei jõua. Poed, pesu, koristamine, külalised, väljasõidud, emadepäevalõunad ja kingitused, suvila ja väga palju muud. Pühapäeva ja esmaspäeva vahel võiks olla veel üks puhkepäev ka.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar