Ökomuti ja shopahooliku vahel heideldes

Heideldes. Kas see on üldse sõna?

No igatahes saite mu mõttest ehk aru. Kui ma muidu olen võrdlemisi sarnase käitumisega, mitte väga ettearvamatu tegelane, siis olen viimasel ajal täitsa kahevahele sattunud.

Tavaline stabiilne mina: pere, trenn, töö, kodu ja vahel miskit põnevat sekka.

Just just. Lugesid õigesti. Mulle tegelikult meeldib kõik see ökovärk ja idee ja teostus ja kasulikkus jnejne. Kõik on super. Aga... aga mulle tundub, et selleks, et olla tulihingeline ja päris ökomutt, peab Sul olema hullult palju vaba aega, et lugeda, teada, kohal käia ja üldse. Plus eeldab suures osas ökoelu ka nt kodus söögi valmistamist ja rohkem vaeva asjade säilitamise ja hoiustamisega jne. Mulle tundub see absoluutselt ületamatu raskusena.

Seega piirdub minu ökohullus praegu vaid sellega, et kannan seljakotti (ma muidu ei salli, aga nüüd lapsega...) ja vahel on mul korduvkasutatav riidest kott kaasas. Sellega, et ma käin ökopoodides mõnikord ja piilun nö ökomaid (ja ma tean, et nad kõik ei ole head ja puhtad) tooteid poeletil. 

Jah, ja see ka, et ma tegelikult armastan kaltsukaid (sealt leiab NIIIIIIIII põnevaid asju) ja mulle meeldib riiete taaskasutussüsteem. Küll ei saa ma aga öelda, et kõik mu riided kaltsukast pärineksid. Kahjuks leiab mu kapist kõike. Massidele suunatud tooteid, brändiriideid, käsitööd ja ka kaltsukakraami. Jätkuvalt armastan seda tsitaati: mitmekesisus on elu vürts. Siinkohal tõmban küll banaalse paralleeli nii pealiskaudse teemaga nagu riided, aga siiski. See moto on mulle hingelähedane paljudes eluvaldkondades. ( Kuigi võibolla kõrvalt vaadatuna see nii ei tundu :D) 

Ka ei ütle ma ei, kui keegi väga lahkesti mulle pakub midagi, mida mul vaja oleks ja ta on kasutanud. No näiteks oleks praegu Roosi riided. Kui sõbranna lahkesti pakub, siis miks ma peakski keelduma. Taaskasutus is cool!

Kaltsukast ostetud asjad peseme enne kandmist läbi :)

Ahjaa. Iga viimase aastaga on üha rohkem mulle silma hakanud kõik info, mis puudutab meie planeedi saastatust ja mida me oleme viimase 40 aastaga siin teinud ja kuidas edasi? See on ikka hull. Ühtepidi mõtleme, et mis see meisse puutub, aga kui kõik nii mõtlevad? ( ok, sellest ma pikalt ei räägi, sest terve internet on seda infot täis).

Olen omast arust veel nii palju öko, et püüan ikka nii palju kui võimalik osta väljas kohvi oma tassi sisse. Ehk ma ei võta igakord neid papptopse ja kui võtan , siis võimalusel ei võta ma seda plastikkaant. See ju laguneb looduses nii kaua. Ja mul pole seda otseselt vaja ka. Kui tean, et hoian last ühes ja kohvi teises käes ja võitlen läbi rahvamasside, no siis tõesti võtan kaane ka. Enamasti kärutan ma aga niisama või jalutan ostukeskuses. Seda kaant EI ole mul reaalselt vaja. Mulle meeldib mõelda, et iga suur asi koosneb väikestest ja iga väike samm loeb. 

Minu taaskasutatav tops. 

No ja võibolla on mingid asjad veel, mida ma teen, aga need pole mainimist väärt. Vist.

Neid kaanekesi ma püüan mitte võtta kui võimalik.

AGA. Siis on minus peidus shopahoolik, kes ainult shoppaks ja shoppaks ja kui ei shoppa, siis planeeriks seda või uuriks epoode või surfaks oma kräpiäpis Wish, kust ma muudkui tellin ja tellin. Kõike mida ei ole vaja ja mõni mida on ka. Miks ma seda teen? No vahva ju. Ja neid asju plaanin ju kasutada või kanda või noh, midagi teha nendega (kinkida, anda, saata kellelegi vms). Kui osa minu ajust saab aru, et see ei ole normaalne ja see ei ole vajalik, siis teine pool ajust arvab, et why not. Miks ma ei tohiks? Ma ju tahan. Ja ma ju panen selle kampsuni kunagi üks kord selga ka! Pfff.

No ja stiilinäiteid sellest, kuidas Taavi on ka väga hea shoppaja ehk käru kunagi tühi ei ole :D

Müstika.

Aga jätkan ilmselt samas vaimus, sest sisimas ei ole ma emb ega kumb aga mõlemat tahaks :D mis on võimatu.

Kuidas Teil selle asjaga lood on?