Meie fotonäitusest

Hei,

Kirjutan paar sõna ka meie fotonäitusest, mis me just üles panime Tartu linna raamatukogu neljandale korrusele.

Näituse ülespanek

Näituse nimeks sai : Planeeti B pole olemas.

Kogu näituse mõte oli siis suunata vaataja tähelepanu meie keskkonnale ja mis me talle teeme. Fotonäitusele tegime pilte meie, fotoringi nö.vilistlased ja mõned fotod tegi ka meie juhendaja Kerly Ilves.

Leppisime kokku formaadis ja stiilis ( nii palju kui kokku saab leppida). Ja siis sai igaüks juba läbi oma silmade asja vaadata ja murekohti välja tuua. Mulle väga meeldis teiste erinev lähenemine ja ideed. Põnev oli see, et ega me ju üksteisega ei kohtunud, ega vestelnud sel teemal... aga pildid said väga põnevad ja mitmekülgsed ning katsid paljusid erinevaid valupunkte.

Näituse nägu oli ka plaanis nö öko teha, kasutasime pappi ja puidust pesulõkse, aga no natuke läksime alt selle ideega. Eks raamides on pildid alati veidi paremad ja sirgemad. Ei laineta, ega midagi :D No järgmine kord oleme targemad.

Igatahes: kel huvi, minge uudistama.

Minult on seal kaks fotot ( jah, nende tegemiseks võtsin isegi kaamera kätte peale peaaegu aastast pausi) :). Ühel fotol toon välja nutimaailma hulluse ja teisel mõtisklen prügimajanduse üle, täpsemalt laste mähkmete lagunemisaja üle...

Ciao!

Butterfly Graden

Hei,

Üks lihtsalt vahva koht, mida tahan Teiega jagada.

Viimasel visiidil Tallinnasse, käisime ka T1 Mall kaubanduskeskuses. Uhke, aga pooled poed on ju veel kinni. See oli jama. Põnev on seal see, et on mitmeid uusi poode ja poekette ja suur hulk põnevaid söögikohti.

Minu jaoks oli uus ja põnev kogemus Butterfly Garden, ehk siis liblikate aed või noh, tuba. Tuba iseenesest pole suur ja on täitsa roheline. Põrand ja seinad ja puha. Ja sinna tuppa saab läbi hästi kinni hoitud kardinate, sest selles toas: lendavad ringi vabalt suured ja ilusad liblikad! Selles toas saab uudistada liblikate arengut ja see on põnev.

Muidugi ei tasu sinna nüüd ülisuurte ootustega minna, sest tegu on siiski ühe toaga, kus lendavad mõned ( no ma pakun et 10 ja 20 vahel) suured liblikad. Aga need olid nii ilusad ja üks töötaja pani ühe liblika mu õlale. See oli nii vahva :) Roosi küll väga asjast aru ei saanud, aga vahtis ikka ringi.

Esialgu ta muide ehmatas ka sinna sisenedes. Ju oli liiga roheline kõik.

Info selle kohta leiad SIIT.

Seda veavad vene rahvusest inimesed, seetõttu on enamus info venekeelne. Meelsasti rääkisid nad seal ka vene keeles, aga tundus, et oskavad eesti keelt ka :D Pilet oli 7euri per inimene ja Rosana sai tasuta sisse. Käru sai sinna ette hoiule jätta ja väljudes kontrolliti meid üle, et ega liblikaid meil peal ei ole.

Soovitan minna! 

Mis ma seal Fitnesmodellil tegin

Hei,

Kirjutan meie vahvast reisit Narva.

Kaasas oli mitu outfiti, otsustasin Cherie käsitöö seeliku kasuks ja Tallinn Dollsi särgi. Saatmas üleni Swarovskitega kaetud saapad :P

Käisime kolmekesi, minu ema, Rosana ja mina. Taavil oli laupäev tööpäev ju. Aga mul oli tarvis laupäeva õhtul Narvas olla, et olla Fitness Model Estonia ja Baltikum võistluse žüriiliige.

Fitness Model Estonia

Startisime laupäeva hommikul. Rosana esimese une ajal. Preili magas kenasti Mustveeni. Siis vahtis niisama ja Narva piiril läks kisa lahti. Aga see oli pisisasi. Kohale jõudes läksime kohe Fama keskusse, et Roosi saaks end mängutoas liigutada. Mängutuba oli väike ja kuidagi räpane. Aga viga vist oli minus. Roosile meeldis ja seal olid omad plussid. Keskuses jõudis ka kohale, et ma unustasin lapse talvekombe maha. Autos oli õhuke, autosõidukombe. No loll pea on ikka rahakotile nuhtluseks. Huppas oli miinus 20 ja ostsin Roosile uue kombe. Vähemalt sai ilus. Haha.

Fama mängutoas mängimas.

Rimist haarasime endale õhtuks süüa ja Roosi sai kiisuga õhupalli.

Edasi liikusime oma hotelli. Seekord valisime hotell Narva. Tundus, et oli lähedal ja ok. AGA: sisseregistreerimisel oli jube bürokraatia, ettetellitud lapsevoodit ei olnud, mu ema tassis koos adminni-tädiga seda hiljem ja seinad olid papist, ehk me kuulsime nii õhtust pidu kui naabrite norskamist ja nalju. Hotellituba iseeneest oli puhas ja ok. Lapsevoodina toodi päris võrevoodi. Väga ok ja hommikusöök oli ka norm, kui välja jätta see, et peale esimest kohvi hakkas kohvimasin end puhastama ja tegi seda nii kaua, et me enam kohvi ei saanud. Kui oleksime hiljem sööma tulnud, poleks ka saanud. Aga olgu. Eks hind oli ka vastav.

Hotell Narva fuajees oli juba kuusk.

Aga vaade oli meie toast küll otse Narva kindlusele.

Hotelli hommikusöögil oli lastetool eritellimusel tehtud. Udupeen, millimeetri pealt sobis laua kõrvale ja nägi välja nagu troon.

Ma õnneks jõudsin enne suure teetassitäe topeltkohvi võtta, enne kui masin end puhastama hakkas.

Roosi krõbistas kõrsikuid.

Hotellitoas viskasin natuke meiki näkku, kontsad alla ja minek. Kõigepealt oli meil Geneva keskuses loeng, kuidas hinnata modelle ja siis hakkas üritus pihta. Olen asjaga tükk aega kursis olnud. Iga aastaga läheb korraldus paremaks ja tüdrukute tase tugevamaks. Vahva vaadata. Venelased ikka oskavad asju korraldada, sest kogu asi kokku oli väga kaasahaarav ja põnev. Vaheesinejaid oli palju ja erinevaid ja oli väga põnev. Kokku kestis see miski 2,5h.

Enne jõin hotellitoas kohvi ja tegin kätemaski (ma armastan igasugu maske, mida ei pea maha pesema)

Hotelli liftis, enne minekut.

Geneva Kontserdimaja

Minu töölaud. Hindamise protokollid anti ja võeti vastavalt voorule.

Järgmine päev kolasime linna peal ja saime sugulastega kokku ja tutvusime Narva kalmistuga. Roosi oskas seal kohe olla ja ei kisanud ja jauranud üldse, nagu tal muidu kombeks.

Roosi sai kinke sugulastelt.

Külas kerjas Roosi endale sinki.

Kuigi mõtlesime shopata enne Astris ka, oli Rosana juba 13 paiku nii väsinud, et ostsutasin Tartusse sõitma hakata. Good call. Ta jäi mingi 5 minutiga magama ja ärkas alles Raadil, Tartus. See oli super, sest sõitsin üksi tagasi. Mu ema läks otse Tallinnasse Narvast.

Seega siuh ja Narvas käidud. Kes peaks sinna aasta pärast sattuma, siis soovitan seda FitnessModelli asja vaadata. Põnev ja veidi teistsugune võistlus kui meie, Eesti asjad. 

Ökomuti ja shopahooliku vahel heideldes

Heideldes. Kas see on üldse sõna?

No igatahes saite mu mõttest ehk aru. Kui ma muidu olen võrdlemisi sarnase käitumisega, mitte väga ettearvamatu tegelane, siis olen viimasel ajal täitsa kahevahele sattunud.

Tavaline stabiilne mina: pere, trenn, töö, kodu ja vahel miskit põnevat sekka.

Just just. Lugesid õigesti. Mulle tegelikult meeldib kõik see ökovärk ja idee ja teostus ja kasulikkus jnejne. Kõik on super. Aga... aga mulle tundub, et selleks, et olla tulihingeline ja päris ökomutt, peab Sul olema hullult palju vaba aega, et lugeda, teada, kohal käia ja üldse. Plus eeldab suures osas ökoelu ka nt kodus söögi valmistamist ja rohkem vaeva asjade säilitamise ja hoiustamisega jne. Mulle tundub see absoluutselt ületamatu raskusena.

Seega piirdub minu ökohullus praegu vaid sellega, et kannan seljakotti (ma muidu ei salli, aga nüüd lapsega...) ja vahel on mul korduvkasutatav riidest kott kaasas. Sellega, et ma käin ökopoodides mõnikord ja piilun nö ökomaid (ja ma tean, et nad kõik ei ole head ja puhtad) tooteid poeletil. 

Jah, ja see ka, et ma tegelikult armastan kaltsukaid (sealt leiab NIIIIIIIII põnevaid asju) ja mulle meeldib riiete taaskasutussüsteem. Küll ei saa ma aga öelda, et kõik mu riided kaltsukast pärineksid. Kahjuks leiab mu kapist kõike. Massidele suunatud tooteid, brändiriideid, käsitööd ja ka kaltsukakraami. Jätkuvalt armastan seda tsitaati: mitmekesisus on elu vürts. Siinkohal tõmban küll banaalse paralleeli nii pealiskaudse teemaga nagu riided, aga siiski. See moto on mulle hingelähedane paljudes eluvaldkondades. ( Kuigi võibolla kõrvalt vaadatuna see nii ei tundu :D) 

Ka ei ütle ma ei, kui keegi väga lahkesti mulle pakub midagi, mida mul vaja oleks ja ta on kasutanud. No näiteks oleks praegu Roosi riided. Kui sõbranna lahkesti pakub, siis miks ma peakski keelduma. Taaskasutus is cool!

Kaltsukast ostetud asjad peseme enne kandmist läbi :)

Ahjaa. Iga viimase aastaga on üha rohkem mulle silma hakanud kõik info, mis puudutab meie planeedi saastatust ja mida me oleme viimase 40 aastaga siin teinud ja kuidas edasi? See on ikka hull. Ühtepidi mõtleme, et mis see meisse puutub, aga kui kõik nii mõtlevad? ( ok, sellest ma pikalt ei räägi, sest terve internet on seda infot täis).

Olen omast arust veel nii palju öko, et püüan ikka nii palju kui võimalik osta väljas kohvi oma tassi sisse. Ehk ma ei võta igakord neid papptopse ja kui võtan , siis võimalusel ei võta ma seda plastikkaant. See ju laguneb looduses nii kaua. Ja mul pole seda otseselt vaja ka. Kui tean, et hoian last ühes ja kohvi teises käes ja võitlen läbi rahvamasside, no siis tõesti võtan kaane ka. Enamasti kärutan ma aga niisama või jalutan ostukeskuses. Seda kaant EI ole mul reaalselt vaja. Mulle meeldib mõelda, et iga suur asi koosneb väikestest ja iga väike samm loeb. 

Minu taaskasutatav tops. 

No ja võibolla on mingid asjad veel, mida ma teen, aga need pole mainimist väärt. Vist.

Neid kaanekesi ma püüan mitte võtta kui võimalik.

AGA. Siis on minus peidus shopahoolik, kes ainult shoppaks ja shoppaks ja kui ei shoppa, siis planeeriks seda või uuriks epoode või surfaks oma kräpiäpis Wish, kust ma muudkui tellin ja tellin. Kõike mida ei ole vaja ja mõni mida on ka. Miks ma seda teen? No vahva ju. Ja neid asju plaanin ju kasutada või kanda või noh, midagi teha nendega (kinkida, anda, saata kellelegi vms). Kui osa minu ajust saab aru, et see ei ole normaalne ja see ei ole vajalik, siis teine pool ajust arvab, et why not. Miks ma ei tohiks? Ma ju tahan. Ja ma ju panen selle kampsuni kunagi üks kord selga ka! Pfff.

No ja stiilinäiteid sellest, kuidas Taavi on ka väga hea shoppaja ehk käru kunagi tühi ei ole :D

Müstika.

Aga jätkan ilmselt samas vaimus, sest sisimas ei ole ma emb ega kumb aga mõlemat tahaks :D mis on võimatu.

Kuidas Teil selle asjaga lood on?

Rosana Jasmine 1 + fotod by Kukeke Klõpsutab

Hei,

Mis seal ikka, selles postituses räägivad põhiloo ära fotod, mille jäädvustas laps kaenlas andekas Helena Kukk ehk tuntud kui Kukeke Klõpsutab.

Roosi 1 sünnipäev oli ammu planeeritud mul mänguasjamuuseumis, kuna ruumi rent oli mul seal juba olemas (väiksed trikid nipid värgid särgid). Hehe. Pidu ise toimus mängutoas, mis on Roosile hea tuttav koht ( oleme seal loengutes käinud ja Seljet vaatamas käinud).

Mängutoa perenaine ongi meie hea sõbranna  Selje, kes tegi ära suurema osa sättimisest Roosi peoks. Ei ma ei palunud seda. Ta täitsa ise tahtis nii ja no kus sa ikka keelad, kui teine särasilmi ostab roosat kraami kokku, kleebib ja meisterdab. Ja mis saaks mul laisal selle vastu olla. 

Meie pere Seljega

Viisin need mõned asjad, mis olin varem kokku tellinud Seljele ja olin ise sellest kaunistamise vaevast prii.

Toidu osas ei ole ma miski hull meisterdaja. Selveri köök aitab. Tellisin maad ja ilma kokku, võrdlesin näidismenüüga, mis oli mõledud 50le inimesele. Meilgi pidi kokku sama numbri kandist rahvast olema, aga osad nendest olid ikka lapsed ja osad ei tulnud ka kahjuks. Seega lõppkokkuvõttes oli meid vähem. Toitu tellisin palju rohkem kui näidismenüüs ja jagus küll... Snäkke oleks võinud rohkem olla, ja puuviljasalatid olemata, aga no mis seal ikka. Seekord sedasi.

Tort oli ka Selveri köögist- Brita. Kõik söövad, ei midagi erilist. Leian, et kui rahvast on nii palju, siis mugavus ka maksab midagi. (minu mugavus ofc)

Läksime ise varem kohale, ladusime söögid laiali ja juba hakkasid külalised tulema. Roosi oli vapper. Naeratas ja muudkui võttis kinke ja õnnitlusi vastu. Vahepeal mõni vääks ja siis jälle edasi. Eks tal oli põnev ka. Tagantjärele mõtlen, et hea, et pidu toimus Roosile tuttavas kohas, üks stressor vähem.

Tantsuchikkidega. Kahjuks ei ole siin kõik...

Kõige väiksem külaline oli alla 2 kuu, aga pidas väga tublisti vastu. Magades ja süües, nagu peol ikka :D

Vahepeal ei jaksanud Roosi enam poseerida ja virises natuke. Kõik olid ju omad :D Siis võib.

Pidu kestis oma kõva 2h ja külalised said vahepeal ka muuseumi osas uudistada. Kiire koristamine (khmkhm, ma ei olnud üldse kiire, aga Taavi õde, kellel on kogemust laste pidudega, oli nagu leebe tuul: siuhsäuh, kõik kokku ja prügikasti. Tänud.) ja koju ära. 

Isegi onu süles ei kõlba istuda :D

Emme süles on üldse suva :D

No olgu, vanaema süles võib ka korra istuda.

Indrek sai Roosi käest patsutada...

Juttu kuulata ja hiljem ka...

No nüüd me vist ei ole enam Triinuga ühte nägu. Peale oma tittede saamist. :D

Uhked isad :)

Raidaniga ja tema emme-issiga jutustamas :)

Ilupilt Sigridiga :D

Tädi Kaija tuli veidi hiljem aga oi kui uhkete lilledega :P

Roosi ja Bert ei olnud meie pildist nii huvitatud :D

Jah ja Indrek pidi veel mingi hetk ka Roosi poolt sellist distantseerumist taluma. Roosi püüab seda heaks teha, kutsudes Intsu teed jooma kunagi :P

On mis on, aga õhulend teeb tuju alati heaks! 

Roosi oli väga väsinud ja jäi ruttu rahutut und magama. Mina aga sain ta kinke lahti pakkima hakata. Mänguasjad on ikka megakeeruliselt pakitud ja kõvasti. Pusisin tunnikese. Siis ladusin kõik laiali ja talle järgmiseks päevaks valmis. See võttis veel tunnikese. Vahva oli.
Tänud kõigile külalistele, kes tulid ja neile, kes tahtsid, aga ei saanud tulla. Tänud Seljele korraldamise eest ja Helenale piltide eest. 

Järgimine aasta jälle! Juhhei!