Minu keha raseduse ajal ja peale sünnitust PILTIDEGA

Hei,

Tundub, et see on selline teema, mis pakub huvi. Ma ise olen ka alati põnevusega lugenud artikleid ja blogisid jms, et kuidas naised oma rasedusest ja sünnitusest taastuvad.

Pilt: Mariko Passel/ Umbes selline oli mu kõht enne. Paremat pilti ei leidnud. Ju mul polnud kombeks oma kõhtu niisama pildistada :D

Nüüd on mul siis enda kogemus ka olemas. Küll alles 11 päeva sünnitusest möödas, aga juba tundub asi päris lootustandev.

Kogu rasedusega võtsin ma uurde 13,5 kilo või nii. Kodus näitas kaal vahel 14, aga kliinikumis 13,5. Polegi nii oluline.

Mina oma rasedakõhtu kasvatamas...

Terve raseduse vältel ma oma elus suurt ei muutnud. Kolmandal rasdeuskuul ei treeninud ma olude sunnil üldse. Tegin vaid füsioteraapiat ja terpeutilise võimlemise tunde Arcticus. Ja viimased kaks nädalat ja 2 päeva ei teinud ma ka enam mingit trenni. Kaheksandal raseduskuul tegin vaid mõne aktiivse trenni ja muidu andsin venitustreeningut kaks korda nädalas.

Peale sünnitust kaotasin kohe 7 kilo ning nädalaga 10. Seega hetkel olengi oma algkaalust kuskil 3,4/4 kilo raskem. Optimistlikult loodan, et pool on pekk ja pool on piim :D Haha. Kuigi väga vahet pole.

Ja peale sünnitust näeb mu kõht välja selline...

Kohe peale sünnitust oli minu kõht eriti naljakas. Enamusele jääb lihtsalt väike kõhuke igale poole, mul aga tõmbasid kõhupõikilihased kiiresti keha ligi ja ette (kõhusirglihase piirkonda) jäi väike vedel kõht :D Ma kahjuks haiglas olin nii uimas, et ei taibanud pilti teha oma kõhust. Seal läks kogu tähelepanu lapsele ja valutamisele.

Raseduse jooksul mul venitusarme ei tekkinud. Mul oli ka mingi Palmersi kreem, mida ma väga pisteliselt kasutasin. Kõige rohkem kreemitasin kõhtu raseduse alguses, kui kõik oli uus ja põnev. Lõpupoole ma ei viitsinud ja ei mäletanud. Küll aga kreemitasin ma end niikuinii iga päev peale pesu mingi kreemiga (enamasti apteegikreemid, kuna mul nahk kuiv).

Natuke enne sünnitust olin ikka täitsa pallike.

Toitusin ma tavaliselt. Ehk siis püüdsin süüa tervislikult, aga ei keelanud vahel ka head ehk ebatervislikku. Ehk siis ei midagi uut siin ilmas.

Kuskil neljandal-viiendal päeval peale sünnitust tundsin, et mu kõhusriglihas hakkab oma funktsiooni taastama. Kuigi haiglas öeldi, et nädal aega ei tohi otse voodist tõusta jne jne. Eks see ole õige ka. Parem inimesi manitseda etevaatlikusele. Aga ma tunnen oma keha ja tean, kui palju ma saan end liigutada.

Nii kui nädal möödas oli, siis saan juba vaikselt istuda. Küll veidi ettevaatlikumalt ja serviti :D Aga siiski juba on parem. Seega usun, et kui kaks nädalat mööda saab, siis on juba päris hea.
Füüsiliselt (peale verekaotust) oli mul kops nii koos, kui koju neljandale korrusele tulin. Reedel, ehk kaheksa päeva peale sünnitust, trepp enam raske ei tundunud. Tundub, et veremaht on veidi taastunud. Eile oli juba päris hea trepist käia. Unustasin rahakoti ja käisin lausa kaks korda. 

Paljud on varem öelnud, et OI, Sul on tätoveeringud kõhu peal, kujutad Sa ette mis sellest saab, kui Sa rasedaks jääd... Lubage Teid rabada: mitte midagi. Raseduse ajal ei juhtunud minu tätoveeringutega absoluutselt mitte midagi. Nad venisid suuremaks, aga kuna tegu oli kvaliteetsete ja suurte tätoveeringutega (hehe, reklaam minu musile), ei muutunud ei naha, ega tekstuuriga, ega värviga midagi. Peale sünnitust muutusid nad koos nahaga väiksemaks ja nende värv isegi selgemaks. Seega null probleemi ja kõik sama, mis varem. 

Kokkuvõttes olin ma valmis, et ma ei näe oma endist keha enam kunagi ja tundub, et siiski on see mul juba enamvähem tagasi. Olen ise ka üllatunud. Esiteks arvasin, et võtan rohkem kaalust juurde, sest trenni osas ju tegin koormuse mõttes veidi kärpeid ja teiseks arvestasin venitusarmide ja suure kõhuga. Ma olen ikka ses suhtes alati valmis kõige halvemaks ja siis kui paremini läheb, siis on topelt rõõm (enamasti läheb kõik palju paremini kui minu must-scenario on).

Täna, ehk 11 päeva peale sünnitust.

Vot. Aga olge siis tublid ja ma püüan oma blogi mitte väga titablogiks muuta, kuid ma ei garanteeri midagi. Istudes siin palju kodus meie Roosiga, millest muust mul ikka niiväga kirjutada on :)

Ciao!

Kuidas me härra Undiga sünnitamas käisime :D

Hei,

Jep. Olen elus.

Kirjutan lühidalt siis sellest, kuidas preili Unt siia ilma tuli, kuna minu messenger on pidevat punane. Ehk leevendab see olukorda :D

Tere, mina olen Rosana Jasmine Unt.

Ostsin esmaspäeva õhtul kinopiletid Batmani uuele filmile- eellinastus, mis pidi olema Apollos, staariistmed nagu ikka,ja plaan oli minna siis kolmapäeva õhtul. Hehee.

Teisipäeval käsin siis veel nagu te nägite Kadriga öökulle õmblemas ja siis koju magama. Terve öö kõhus väänas. Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 ämmaemanda aeg. Käisin ära ja saadeti masina alla kohe. Jep , 1,5cm avatus, lootust on, et varsti sünnitate. Aga ärge vast kohe sünnitusmajja veel minge, kui kannatab. Heh. Ma ei saanudki kohe minna, mul oli veel tegemist.

Vahepeal olid küll miskid valud, aga sain veel Arcticus käia ja Kadrile töö juurde trühvleid viia ja auto Maarjamõisa juurde viia ja sealt jala tagasi koju tulla. Tervelt 1,8km. (googlemaps)
Kodus käisin veel vannis, mõtlesin läbi, mis veel kaasa võtta ja tegin veekindla meigi :D Süüa ma ei tahtnud. Juba kolmapäeva hommikul ma süüa ei tahtnud. See oli kahtlane. Ma tahan alati süüa :D

Kui laupäeval autole parkalsse järgi läksin... Tundub, et sünnitamine ei ole popp :D

Kella poole kolme ajal niitsid juba tuhud jalust sõna otseses mõttes ja helistasin Taavile, et tulgu nüüd koju ja minek. Nii oligi. Sinna läksime taksoga.

Õnneks sain vanniga palati.

Esiti läksime rahulikult sinna, et me vist tulime nüüd sünnitama. Pandi masinad külge ja tuhud olid vahelduvad juba 5/4/3 minutised. Siis oli veel lõbus, kui masin mõõtis emaka kontraktsioone ja värki.

Siin on veel lõbus, isegi kui 100/100st see masin näitas. Seda valuvärki...

Peale mõõtmist küsis ämmakas, et kas tahame jääda või veel korraks koju minna. Korraks küll ei taha. Eiei. Tahtsime jääda. Küsisime vanniga tuba ja saime ka.

Umbes nii ma seal igalpool põrandal olin.

Haigla särk selga ja tegudele! Kella kuue ajal käisin vannis ja vahepeal püüdsin duši all ka käia valu leevendamas. No ma ei tea. Seda ei saa leevendamiseks nimetada.

Haha, ma olin nii paks ja jalas Taavi dressid.

Ainuke asi, mis aitas tuhkude ajal hullule seljavalule, oli Taavi massaaž. Vaeseke masseeris nii tublisti, et sõrmed olid järgmine päev verised, aga see reaalselt aitas. Korraks mõtlesin naerugaasi proovida, aga kuna mul iiveldas koguaeg, siis see mask oli nii vastiku haisuga, et ühest sissehingamisest ma kaugemale ei jõudnudki. Haha.

Siin tõmbas juba näo krimpsu ära ja Taavi ei mänginud telefoniga, vaid mõõtis tuhkusid.

Miski 9 ajal ütles ämmaemand, et nii Krista, nüüd hakkame siis sünnitama. Mina jube rõõmus, et oh, lootust on sellel raskel ajal. Hah! Preili nägi ilmavalgust öösel kell 1:26, ehk sain veel tükk aega tuhutada ja pressida.

Valuvaigisteid me ei kasutanud, küll aga Taavi abi nii füüsiliselt, ehk ta andis pidevalt juua ja kõike muud mida ma seal nõudsin ja masseeris ja lidus oma valgete sokkidega vereudus minu järgi (ma pidevalt liikusin palatis ringi sünnitamise ajal, sest nii oli kergem...). Hehe. Tagant järgi lõbus mõelda, aga siis nii lõbus polnud. Mul vähemalt. Taavi tegi küll vahepeal nalja ja ämmakatel ja personalil oli ka päris lõbus.

Preili siis otsustas meiega liituda, nagu ma mainisin, öösel, kell 1:26 ja kella 4 ajal saime kogu sünnitamisega mäele. Kuna neil kohe perepalatit polnud, ja meie tahtsime seda väga ja sünnitajaid polnud, siis ööbisime sünnitustoas. Taavi pidi magasklema miskis toolis ja mina sellel sünnitusvoodil. Meil oli sellest täitsa suva, sest kell oli niikuinii peaaegu hommik ja meie vässud.

Ma püüdsin kohe peale lapse sünnitamist (kell 1:26) selfit teha. Käsi NATS värises :D

Jubetore personal oli seal, kõik olid väga abivalmid ja vahvad. Öösel toodi meile isegi kaks kohupiimakreemi ja miski mahlake. Meil oli omal ka mingi söök. Seda me ka öösel 4-5 vahel sõime. Õigemini Taavi söötis mind, sest ma olin voodis ja tilgutitega. Mul läks natuke liiga palju verd kaduma, aga elame üle. Hommikupoole koperdasin juba ise vetsu, mis tundus küll nagu 1 BodyCombati trenn- nagu 4 real (et just need 12 sammu olid rasked :D), aga hakkama sain!

Esimesed udused kaadrid meie väikesest daamist.

Terve öö oli pisike preili juba meiega. Nii vahva. Aga temagi oli sündimisest väss ja magas imearmsasti.

Uuel päeval saime pärastlõunal juba perepalatisse ja siis juba läks kõik nii, nagu seal peab. Esimene päev olin väsinud ja kedagi näha ei tahtnud. Minu ema käis ja oli abiks seal vahepeal.

Kui isa voodisse ei mahu, võib ta ju üle serva rippuda ka :D

Teine haiglapäev käis meil juba mõni külalilne , aga mul oli ikka suht hõre olla. Seda just verekaotuse pärast. Muus osas vist polnudki häda. Keha või noh nagu lihased ega midagi muud mul valusaks ei jäänud, peale selle põhikoha, kust laps välja tuli :D

Külalised pisipreilit uudistamas meie perepalatis, Maarjamõisas.

Kolmandal päeval lasti meid koju. Ma optimist plaanisin ise sõita- ja sõitsin ka! Sain küll arstidelt riielda, et mul sihuke plaan aga ikkagi. Koju me saime ja ellu me jäime.

Viimane hommikusöök haiglas.

Kassid võtsid pisipreili vastu ettevaatlikult ja hoiavad pigem eemale, kui talle ligi pressivad. See on hea.

Kodus on meil ka juba külalisi käinud, mis on küll tore ja vahva, aga ausõna, vist vara veel.
Tegu ei ole füüsilise väsimusega, vaid sellega, et elus on toimunud suur muutus ja iga päev ( mida on alles nii vähe, et saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda) püüame me pisipreiliga üksteist mõista ja üksteisega kohaneda. Samas püüab ka keha tagasi kohaneda raseduseelsesse seisundisse. Ja füüsis püüab ka taastuda, ehk süda ja verevarustus jms. Ehk teoksil on palju asju, millega ma pole kunagi varem kokku puutunud. Ma tunnen, et vajan veidi aega ja loodan, et kõik lähedased mõistavad, et ka nädala või kahe pärast saab külla tulla, aga siis olen ma ka selleks valmis.

Hommikune idüll.

Kokkuvõte: sünnitada oli valus, aga ellu jäin. Ilma Taavita ma sünnitust ette ei kujuta, ehk ma ei tea kuidas saaks sellega ilma kaaslaseta hakkama. Ta oli 100% kohal ja olemas ja sõna tugiisik, sai minu peas uue tähenduse ämmaemandate keeles :D Pealegi, see oli seda väärt, sest pisipreili on väga armas.

Arturo loeb Lapse tervis ajakirja ja harjutab lastehoidu.

Täna käisime juba esimest korda koos kodust väljas ja meie preili sai nime: Rosana Jasmine Unt. Nüüd täitsa ametlik preili. Turvahäll tundub suur ja hirmus, aga eks me harjutame veel selle kasutamist.

Tänane kaunis hommik, kus preili omale ametlikult nime sai.

Jällekirjutamiseni!

Võite julgelt kommenteerida ja küsida, lihtsalt arvestage minu vastuste puhul praegu seda: kes kannatab see kaua elab :D

Olge mõnusad ja ma tänan tähelepanu eest.

Ps. Härra Unt näeb nüüd täna õhtul oma Batmani ka ikkagi ära. Nii et korras sellega! :D

Misasja? Õmblema vä?

Hei,

Täna oli selline vahva üritus meil plaanis, mis tänu kõhubeebi lahkele loale ka toimuda sai, nagu Säästva eluviisi töötuba-Teeme ise mänguasju. Me plaanisime küll esiti minna kolmekesi Sigridi ja Kadriga, aga tervislikel põhjustel sai kolmest kaks ja me Kadriga jäime oma plaani juurde.

Meie ja meie öökullid.

Alustasime Aparaaditehasest, kus kõigepealt sõime hilist lõunat Aparaadis. Ma valisin koha(kala), aga noh, ma ei tea. Ootasin midagi enamat. Lihtsalt okei oli. Ja kõht väga täis ei saanud. No mida giganes. Ilus oli vähemalt. Peale seda astusime paarist poest läbi ja ma ei saanud ostmata jätta Taavile Tuule habemeõli ja endale NOOSi poest käevõru ja päevakreemi, mis oli nii armsa sõnumiga. Jah, sõnumiga. Koosnes ka miskitest ökoasjadest ja lõhn polnud tal suuremat sorti asi :D Aga no las ta olla. Katsetame ära.

Kiired latted Circle K-st ja töötuppa. Feil vol 1. Läksime oma papptopsidega sinna säästva eluviisi töötuppa ja siis ise ka itsistasime, et pole just kõige parem koht, kus ühekordsest papptassist kohvi libistada.

Me polnud kumbki enne Loodusmajas käinud. Tegu on väga vinge ja põneva hoonega. Meie üritus toimus teisel korrusel, väga kenas ruumis, kus meid ootasid lauad ja toolid, tee ja küpsised. 

Selline elukas ootab inimesi, kes Loodusmajja sisse astuvad.

Kogu ettevõtmine algas umbes tunnise loenguga. Seal räägiti mänguasjade massitootmisest ja keemiast nende sees ja märgistustest ja paljust muust, millest mina ei teadnud. Põnev oli.Samuti tegime tutvumisringi, kus igaüks rääkis ka oma lapsepõlve lemmikmänguasjadest. Minu kõige eredam mälestus on ema õmmeldud suur riidest nukk, kelle nimi oli Titi. Nostalgialaks.

Ja siis hakkas see põnev praktiline osa, kus meile pandi juhend ette ja kõik vajaminevad vahendid olid olemas ja lõikamine-õmblemine algaski. Vaatamata kõigele, õnnestus mul omast arust päris stiilne öökull teha. Sain süsteemile pihta ja kui nüüd kodus rahulikult uus teha, siis ilusamini õmmeldes oleks see päris okei. Lahe idee ja mõnus nokitsemine. Mulle omast arust õmblemine ei meeldi, aga täna täitsa nautisin seda. Tahan veel mõne öku kodus ka teha. Ilusama. 

3,2,1!

Töövahendid

Minu ninaesine

Kadri eputab oma pooliku ökuga.

Mul sai valmis!

Samuti jälgin nüüd Facebookis Eesti Rohelise Liikumise lehte, sest nad jagavad seal igasusguseid huvitavaid asju ja workshope jpm.

Ahjaa, ja miks selline pealkiri? Sest nali naljaks, aga ise olin selle koolituse FBst leidnud ja Kadrile pakkunud ja siis kui täna sinna minema hakkasime, siis Kadri mokaotsast mainis, et noh, täna siis õmbleme... Ja mina: ´Mismõttes õmbleme? Ma lootsin, et teeme käsitööd! Õmblemine mulle ei meeldi! ´ Ma ei lugenud selle workshopi sisu lõpuni läbi. Diagnoaalis vaatasin, et miskit ökot ja mänguasjad ja, et kuna me saame ka lapse, siis igati mõistlik ettevõtmine mulle... See õmblemise osa mulle silma ei hakanud. No, aga lõpp hea kõik hea ja ei olnud see õmblemine nii hull ühti :) Olin juba attendinud peaaegu miskit järgmist koolitust, mis toimub Elvas. Jumal tänatud, et Kadri oskab lugeda, erinevalt minust :D

Järgmisena tuleb 14 detsember miski kosmeetikatoodete valmistamine. Arvan, et see on väga põnev. Ma ise siis vist küll osaleda ei saa, aga tundub megahuvitav.

Olge siis mõnusad!

Uskumatu, mis ma enda kohta avastasin!!!

Hei,

Olles siin rase ja paks, avastasin ma enda jaoks midagi väga üllatavat.

Pilt: Sävelin Siida/
Rasedana on päris raske riietuda. Kuigi on eraldi riided selleks. Kaks kätt oleks nagu veel kogaueg puudu.

Olen enda arust, ja nagu olengi, hästi empaatiline ja tolerantne erinevate inimeste suhtes. Juba töö inimestega garanteerib selle, aga olen ka enne töölehakkamist olnud väga tolerantne. Mind ei häiri kui inimene on teistsugune, kannab teistmoodi riideid või väljendab end teisiti. Mind ei häiri kui inimese arusaamad või uskumused on minu omadest erinevad, mind ei häiri kui inimesele meeldivad teised asjad või kui ta on isegi ebaviisakas. Ju on tal selleks põhjus. Mind ei häiri kui inimese nahavärv või orientatsioon erineb minu omast.

Pilt: Sävelin Siida/
Olen praegu 14kg raskem kui tavaliselt.

Juhul kui kellegi käitumine juba minu elu mõjutab, siis püüan seda lihtsalt tolerantselt ignoreerida ning mitte sellesse kinni jääda. Ma pole ka ühegi äärmusliku eluviisi poolt ega vastu. Las nad  olla. Mina elan ja olen nii nagu mina tahan.

Aga. Olles nüüd siin juba kaheksandat ja nüüd väga üheksandat kuud rase, olen üha enam hakanud mõtlema ülekaalulistele inimestele. Kuidas nad viitsivad ülekaalulised olla? See on ju niiiiiiiiiiiiiiiiii ebamugav. Mul on praegu vaid kõht suur ees ja juba vaid see piirab ja raskendab paljusid asju, mis muidu igapäevaselt ei olnud isegi teemaks. Jalatsid. Need peab ju kuidagi mugavalt ja kähku jalga saama. Riided- need istuvad halvasti ja määrduvad kergesti, sest kõht on nii etteulatuv. 

Eraldi teema on poed ja kohvikud ja avalikud vetsud. Kuidas ülekaalulised inimesed seal üldse käivad? Eriti nüüd, kus on jope kandmise hooaeg. Ahjaa. Jope on ka äärmiselt ebamugav ja teeb paksu mind veel paksemaks ju :S Kuidas poe vahekäikudes käia nii, et ei riiva kaupa lettidelt maha? Paljudes poodides on vahekäigud üldse nii kitsad, et sinna ei tasu minnagi. Ühisvetsud? No toome ilusa näite. Tartu Kaubamaja. Ulme. Või Tasku. KUIDAS on see võimalik? Mina sinna küll ei mahu.

Ma olen terve elu trenni teinud ja eks keha on lisaraskusega kohanenud, aga siiski on neljandale korrusele tunduvalt raskem minna, kui kaalud 14kg rohkem. 

Siin olen ma veidi alla oma normaalkaalu, aga see andis kohe tervisele tunda, kuna töö oli mul ju füüsiline :)

Olen end mitu korda tabanud mõttelt, et kuidas inimesed viitsivad paksud olla? See on nii raske. Ja ma just ei mõtle siin kerget ülekaalu, vaid just seda, kui sa kaaludki nt 15 kg rohkem kui oleks Sinu normkaal. Miks Sa seda teed oma kehale, liigestele ja miks Sa tahad vabatahtlikult oma elukvaliteeti langetada? 

Kas ma olen nüüd halb inimene, et nii mõtlesin? Ma ei tea. Äkki olengi. Ja kogu asja mõte ei olegi selles, et mul oleks midagi ülekaaluliste inimeste vastu. Ei. Ma olen nendega enamuse oma elust tegelenud nii treenerina kui füsioterpeudina ja püüdnud nendest aru saada. Aga nüüd kui olen ise ka nö. paks, siis ma absoluutselt ei mõista seda. 

Paks on olla palju raskem kui teha mõni trenn ja süüa normaalselt. Seega kuidas üldse saab viitsida olla ülekaalus? Või ma ei tea. Ma ei räägi normaalkaalust ja plus miinus mõned kilod. Ma räägin ja pean silmas ikkagi 10+ liigset kilo meie ihu küljes, mis ei ole mitte lihas, mis meid liigutab, vaid on rasvkude, mis meid pidurdab. 

Samuti ei ole ma päris nõus sellega, et end tuleb oma kehas  alati hästi tunda. Jah tuleb küll, aga  kehal peab olema tervslik olla. Loomulikult saab ka 150 kilo kaaluvana end kenasti riietada ja kauneid fotosessioone teha, aga see ei ole ju see. See ei ole tervislik, ega normaalne. Ja kindlasti mitte nii mugav, kui olla 60 kilosena. (mõttelend on keskmise naisterahva kohta).

See omakorda ei tähenda, et ma pooldaks mingit pidi alakaalu või näljutamist. Ei. Ikka normaalset, mõistuspärast liikumiskultuuri ja toitumist.  

Mis te sellest asjast arvate? Võite mulle julgelt vastu vaielda ja minu mõistmist asjast muuta.
Ja ärge valesti aru saage, mul pole mitte midagi ülekaaluliste inimeste vastu. Ma lihtsalt ei mõista neid. Aga tahaksin aru saada...

Kas Sa seda lugu tead?

Hei,

Tänu oma dekreedile avanes mul võimalus käia sellises huvitavas kohas nagu MILA Studio Cafe & Shop´is trühvlite valmistamise näidistunnis.

Kaks õnnelikku osalejat.

Põhimõtteliselt oli tegu workshopiga. Olin juhuslikult selle ürituse FBs leidnud, kui skrollisin seda kohta seal mille nimi on ´Events near You´. 

Need on meie värskelt tehtud apelsinitrühvlid.

Hommikul veel ei olnud ma kindel, kas sinna lähen. Saatsin Kadrile, et kas lähme ja see hull oligi nõus. Kuigi tal oli kohe peale tööd minek jne. Ma sisimas isegi mõtlesin, et oleks tore üks õhtu niisama kodus ka vedeleda, aga nojah. Kui Kadri juba nõusse jäi, siis ikka. Laiskus is overrated.

Helistasin ja registreerisin meid ära. Kohti oli. 

Meil oli plaan enne hiinakat söömas käia ja siis koolitusele minna. Mõeldud tehtud. Kvartali CHIs saime seekord toidu kiirelt ja oli päris maitsev. Vahelduseks proovisime riisi tomati ja seentega ja krõbedat meekana (no see küll vahelduseks ei olnud, see on must-be hiinakas :D) ja küüslaugunaani, mis ei olnud üldse küüslaugune. 

Meie hiline lõuna Kvartali CHIs.

Kõhud täis ja tuju hea, sõitsime Ülikooli tänavasse. Parkisime ära ja olles eelnevalt guugeldanud asukohta, leidsime selle MILA stuudio ilma raskusteta üles. Tegu on väga armsa, stiilse kohaga, millest ma pole enne mitte kui midagi kuulnud. Kohvikuna nad enam ei teguste. Küll aga rendivad ruume üritusteks jms. Tegu väga stiilsete ja hubaste ruumidega. Soovitan.

Kuigi koolitusel oli kavas ka tee, vesi ja õunad, tellisime Kadriga endale sojalatted, mis olid väga mõnusad. 

Meie soja-latted.

Koolitus algas kohe sellest, et kätte jagati kolm retsepti ja näidisena hakati kohe otsast pihta, ehk trühvlisegu tegema. Ma olen küll varem retsepti järgi trühvlilaadset värki teinud, aga see oli ju täitsa päris! Samm-samm haaval tegime läbi kogu protsessi ja saime küsida ja arutleda. Samuti saime soovitusi alates šokolaadifirmast kuni karbikesteni, kuhu neid pakkida saab.
Väga armas koolitaja ja põhjalik info. Lõpupoole saime ka omale trühvleid koju kaasa osta ja veel rääkisime šokolaadi/kakao ajaloost ning doTerra looduslikest õlidest. 

Enamus tööst tehtud ja teepaus. Pallikesed veeretatud ja eelnevalt kaalutud. Jäänud vaid kaunistamisrõõm.

Mina trühvleid šokolaadi sisse kastmas

Ettevaatust-värskelt värvitud :D

Peened riistad šokolaadi käsitlemiseks. Ei ole niisama kahvlid köögisahtlist.

Teised grupid tegid teise maitsega trühvleid. See on vist laimi-chilliga :)

Kui ma alguses arvasin, et ah, miski võrkturundus on ka sisse surutud, siis oh ei! Väga mokaotsast lihtsalt tutvustati doTerrat. reaalselt nagu 5 min. 

Saime miski kataloogi ka näpu vahele, enne kui ära läksime. Plaanin seda kindlasti uurida, sest looduslikud õlid on tõesti head.

Selliseid saime pärast kaasa osta. Neid mis me ise tegime, need pidid alles tahkuma veel ju...

Isegi HelloKitty vorme kasutades, saab sellist kunsti teha.

Soovitan Teil ka FBs nende üritusi jälgida. See vähemalt oli meie meelest väga põnev ja asjakohane. Järgmine asi pidi olema miski aroomiteraapia variant. Jällegi tundus põnev, aga mina jätan vist vahele, sest tegu oli novembri lõpuga :D 

Nii rasedana ja Tallinnasse?

Jep,

Täpselt nii. Mis vaja see vaja, ehk möödunud nädalavahetuse veetsin ma mõnusasti Tallinnas.
Mul oli selleks kaks põhjust. Esiteks oli meil Arcticu sünnipäeva tähistamine töötajatega ning teiseks oli Taavi sünnipäev laupäeval.

Läksin oma autoga, kuigi Arcticuga oli meil transport korraldatud. Igaks juhuks võtsin kaasa oma sünnitusmaja koti (mis mul ammu kokku pakitud) ja turvahälli, et kes teab.
Alustuseks läksime võtsime oma sviidi ära, olin broneerinud jälle Birgitta külalistemaja sviidi. Me oleme seal varem ka olnud ja meile on see meeldinud. Viisin oma musu sinna puhkama ja ise läksin Arcticu pidusse.

Meie Birgitta külalistemaja sviit 

See algas Tallinna spordiklubist, kus uudistasime remondijärgset värsket maja ja sõime shampust magusaampsuga. Õnneks oli ka minusugustele mõeldud ja oli ka alkoholivaba shampust :)

Selline peen värk ootas meid Tallinna Arcticus.

 Edasi viidi kõik bussiga kuskile. Kuhu, ei öeldud. Ma kimasin autoga vapralt järgi. Tallinna Lennujaam. Põnev! Osadel olid lootused juba kõrged ja nalja palju, aga tegelikult oli meile renditud Zeppelini showroom ja seal ootas meid muhe olemine ja kena laud. Vahepeal esinesid ka TLÜ tantsutüdrukud ja meile õpetati pokkerit :)

Siin vaid külma laua valik esiti. Pärast toodi ka praadi ja magusat ja kohvi :)

Meil oli ka fotonurk koos lauatäie lisavarustusega ja vahvad õhupallid :)

Peale torti, väsisin ma ära ja võtsin suuna sviidi poole ehk magama ära. Teised läksid veel Hiltonisse jalga keerutama ja Tartlased startisid 2 ajal tagasi Tartu poole oma bussiga.
Kui kell 00.00 läbi sai, siis oli ju tegu 28 oktoobriga! See on ju Taavi sünnipäev. Juba kodus oli mul plaan, et kirjutan punase huulepulgaga oma kõhule õnnesoovid Talle. Mõeldud, tehtud. Teate kui raske on tagurpidi kõhule kirjutada? :D Ja seda veel pärast pildistada? Selfikaamera ja pöörab teksti. Vaja oli päris kaameraga pildistada. Oeh. Akrobaatika tehtud, sain oma kõhu ette näidata ja musule esimesed õnnesoovid omalt poolt edasi anda. Päris kingitust mul talle polnud, sest selle sai ta juba varem kätte :D Hihi. Selleks oli SWOLE käekell ja punane rihm, mida ta ihaldas. Sai niisama üllatusena tättoo-ajakirja tellimuse ja mõne pudina veel, sest ma ei oska kohe nende kingitustega üldse piiri pidada. Mulle väga meeldib kinke teha :)
Pesin kõhtu meigieemaldussalvrättidega jupp aega ja ikkagi oli kõik mu ümber huulepulgane :D Lööve tuli ka, aga see läks paari päevaga üle :D

Algul plaanisin hirmus pika teksti kirjutada, aga kukkus välja hoopis nii :D

Laupäeval tahtsime kaua magada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest kõik helistasid Taavile ja soovisid õnne. Lõime käega ja ärkasime kell 9.00. Alustasime kõrvalepõikega poodi ja Viimsi kinoga, kus vaatasime THOR: RAGANARÖKi. Väga põnev oli. Meid oli hommikusel seansil kell 11.15 kinos kokku 6 inimest ja meie kõhubeebi. Peaaegu nagu privaatseanss.  Peale seda käisime uut Nautica keskust uudistamas. Ei midagi erilist. Sõime seal pannkooku/vahvlit, selles teise korruse vahvlikohvikus ja need olid tõesti maitsvad. Järgnevalt lootsime Tallink spasse minna, aga: see oli full. Ja me ei viitsinud seal teistega koos trügida. Läksime hoopis Kristiinesse shoppama ja kell 18 oli meil niikuinii laud Manna La Roosas kinni pandud, et tähistada Taavi sünnat koos minu vanematega. 

Viimsi kinos THORi vaatamas :)

Mis mul ikka rasedama muud igalpool juua on kui värskelt pressitud mahla :D

See vahvel (A) Nautica ostukeskuse teise korruse kohvikus.... Nämm...

Seal me ei pettunud. Söök oli suurepärane. Nii praad kui magustoit ja olemine mõnus. Ja paindlikud, nagu me oleme, tegime uue plaani ja läksime hoopis peale sööki Viimsi 18+ spasse. Saime küll seal vaid 1,5h olla, aga sellest piisas ja õhtul tuli hea uni.

Minu kala Manna La Roosas.

Minu Creme Brulee Manna La Roosas

Pühapäeval magasime kauem ja käisime Ülemistes, kus tõdesin taas fakti, et rasedana saabki ainult jalatseid ja ehteid osta. :D Siis võtsime Blenderist mahlad ja kohvi ja startisime Tartu poole.

Mõlemad autosõidud (ma olin ise roolis), oli mul hirmus kahtlane ja uudne tunne kõhus ja sada häda. Nii sinna sõites kui ka tagasi sõites, kahtlustasin, et nüüd lähebki sünnitamiseks :D Aga ei. Tuleb välja vist, et kõhubeebile lihtsalt ei meeldi kui ma pikalt samas asendis istun ja võibolla ei meeldi ka talle turvavöö ja minu teksade surve. Igatahes, nii kui koju sain, oli elu jälle ilus ja kõik meelest :D

Seda, et rasedana rohkem pissipeatusi peaks tegema pole. Niikuinii pean vastu vaid Adavereni :D Vahet ei ole, kas siis olen 38 nädalat rase või mitte. Haha. Muide, Circle K-s müüakse jubemaitsvat värskelt pressitud mahla! Soovitan soojalt!

Circle K mahlamasin :D

Olge tublid ja olge aktiivsed. 

Käige, reisige, osalege ja organiseerige! Siis on elu huvitavam ja pärast kahtsusi vähem :)