Kuidas me härra Undiga sünnitamas käisime :D

Hei,

Jep. Olen elus.

Kirjutan lühidalt siis sellest, kuidas preili Unt siia ilma tuli, kuna minu messenger on pidevat punane. Ehk leevendab see olukorda :D

Tere, mina olen Rosana Jasmine Unt.

Ostsin esmaspäeva õhtul kinopiletid Batmani uuele filmile- eellinastus, mis pidi olema Apollos, staariistmed nagu ikka,ja plaan oli minna siis kolmapäeva õhtul. Hehee.

Teisipäeval käsin siis veel nagu te nägite Kadriga öökulle õmblemas ja siis koju magama. Terve öö kõhus väänas. Kolmapäeva hommikul oli mul kell 8 ämmaemanda aeg. Käisin ära ja saadeti masina alla kohe. Jep , 1,5cm avatus, lootust on, et varsti sünnitate. Aga ärge vast kohe sünnitusmajja veel minge, kui kannatab. Heh. Ma ei saanudki kohe minna, mul oli veel tegemist.

Vahepeal olid küll miskid valud, aga sain veel Arcticus käia ja Kadrile töö juurde trühvleid viia ja auto Maarjamõisa juurde viia ja sealt jala tagasi koju tulla. Tervelt 1,8km. (googlemaps)
Kodus käisin veel vannis, mõtlesin läbi, mis veel kaasa võtta ja tegin veekindla meigi :D Süüa ma ei tahtnud. Juba kolmapäeva hommikul ma süüa ei tahtnud. See oli kahtlane. Ma tahan alati süüa :D

Kui laupäeval autole parkalsse järgi läksin... Tundub, et sünnitamine ei ole popp :D

Kella poole kolme ajal niitsid juba tuhud jalust sõna otseses mõttes ja helistasin Taavile, et tulgu nüüd koju ja minek. Nii oligi. Sinna läksime taksoga.

Õnneks sain vanniga palati.

Esiti läksime rahulikult sinna, et me vist tulime nüüd sünnitama. Pandi masinad külge ja tuhud olid vahelduvad juba 5/4/3 minutised. Siis oli veel lõbus, kui masin mõõtis emaka kontraktsioone ja värki.

Siin on veel lõbus, isegi kui 100/100st see masin näitas. Seda valuvärki...

Peale mõõtmist küsis ämmakas, et kas tahame jääda või veel korraks koju minna. Korraks küll ei taha. Eiei. Tahtsime jääda. Küsisime vanniga tuba ja saime ka.

Umbes nii ma seal igalpool põrandal olin.

Haigla särk selga ja tegudele! Kella kuue ajal käisin vannis ja vahepeal püüdsin duši all ka käia valu leevendamas. No ma ei tea. Seda ei saa leevendamiseks nimetada.

Haha, ma olin nii paks ja jalas Taavi dressid.

Ainuke asi, mis aitas tuhkude ajal hullule seljavalule, oli Taavi massaaž. Vaeseke masseeris nii tublisti, et sõrmed olid järgmine päev verised, aga see reaalselt aitas. Korraks mõtlesin naerugaasi proovida, aga kuna mul iiveldas koguaeg, siis see mask oli nii vastiku haisuga, et ühest sissehingamisest ma kaugemale ei jõudnudki. Haha.

Siin tõmbas juba näo krimpsu ära ja Taavi ei mänginud telefoniga, vaid mõõtis tuhkusid.

Miski 9 ajal ütles ämmaemand, et nii Krista, nüüd hakkame siis sünnitama. Mina jube rõõmus, et oh, lootust on sellel raskel ajal. Hah! Preili nägi ilmavalgust öösel kell 1:26, ehk sain veel tükk aega tuhutada ja pressida.

Valuvaigisteid me ei kasutanud, küll aga Taavi abi nii füüsiliselt, ehk ta andis pidevalt juua ja kõike muud mida ma seal nõudsin ja masseeris ja lidus oma valgete sokkidega vereudus minu järgi (ma pidevalt liikusin palatis ringi sünnitamise ajal, sest nii oli kergem...). Hehe. Tagant järgi lõbus mõelda, aga siis nii lõbus polnud. Mul vähemalt. Taavi tegi küll vahepeal nalja ja ämmakatel ja personalil oli ka päris lõbus.

Preili siis otsustas meiega liituda, nagu ma mainisin, öösel, kell 1:26 ja kella 4 ajal saime kogu sünnitamisega mäele. Kuna neil kohe perepalatit polnud, ja meie tahtsime seda väga ja sünnitajaid polnud, siis ööbisime sünnitustoas. Taavi pidi magasklema miskis toolis ja mina sellel sünnitusvoodil. Meil oli sellest täitsa suva, sest kell oli niikuinii peaaegu hommik ja meie vässud.

Ma püüdsin kohe peale lapse sünnitamist (kell 1:26) selfit teha. Käsi NATS värises :D

Jubetore personal oli seal, kõik olid väga abivalmid ja vahvad. Öösel toodi meile isegi kaks kohupiimakreemi ja miski mahlake. Meil oli omal ka mingi söök. Seda me ka öösel 4-5 vahel sõime. Õigemini Taavi söötis mind, sest ma olin voodis ja tilgutitega. Mul läks natuke liiga palju verd kaduma, aga elame üle. Hommikupoole koperdasin juba ise vetsu, mis tundus küll nagu 1 BodyCombati trenn- nagu 4 real (et just need 12 sammu olid rasked :D), aga hakkama sain!

Esimesed udused kaadrid meie väikesest daamist.

Terve öö oli pisike preili juba meiega. Nii vahva. Aga temagi oli sündimisest väss ja magas imearmsasti.

Uuel päeval saime pärastlõunal juba perepalatisse ja siis juba läks kõik nii, nagu seal peab. Esimene päev olin väsinud ja kedagi näha ei tahtnud. Minu ema käis ja oli abiks seal vahepeal.

Kui isa voodisse ei mahu, võib ta ju üle serva rippuda ka :D

Teine haiglapäev käis meil juba mõni külalilne , aga mul oli ikka suht hõre olla. Seda just verekaotuse pärast. Muus osas vist polnudki häda. Keha või noh nagu lihased ega midagi muud mul valusaks ei jäänud, peale selle põhikoha, kust laps välja tuli :D

Külalised pisipreilit uudistamas meie perepalatis, Maarjamõisas.

Kolmandal päeval lasti meid koju. Ma optimist plaanisin ise sõita- ja sõitsin ka! Sain küll arstidelt riielda, et mul sihuke plaan aga ikkagi. Koju me saime ja ellu me jäime.

Viimane hommikusöök haiglas.

Kassid võtsid pisipreili vastu ettevaatlikult ja hoiavad pigem eemale, kui talle ligi pressivad. See on hea.

Kodus on meil ka juba külalisi käinud, mis on küll tore ja vahva, aga ausõna, vist vara veel.
Tegu ei ole füüsilise väsimusega, vaid sellega, et elus on toimunud suur muutus ja iga päev ( mida on alles nii vähe, et saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda) püüame me pisipreiliga üksteist mõista ja üksteisega kohaneda. Samas püüab ka keha tagasi kohaneda raseduseelsesse seisundisse. Ja füüsis püüab ka taastuda, ehk süda ja verevarustus jms. Ehk teoksil on palju asju, millega ma pole kunagi varem kokku puutunud. Ma tunnen, et vajan veidi aega ja loodan, et kõik lähedased mõistavad, et ka nädala või kahe pärast saab külla tulla, aga siis olen ma ka selleks valmis.

Hommikune idüll.

Kokkuvõte: sünnitada oli valus, aga ellu jäin. Ilma Taavita ma sünnitust ette ei kujuta, ehk ma ei tea kuidas saaks sellega ilma kaaslaseta hakkama. Ta oli 100% kohal ja olemas ja sõna tugiisik, sai minu peas uue tähenduse ämmaemandate keeles :D Pealegi, see oli seda väärt, sest pisipreili on väga armas.

Arturo loeb Lapse tervis ajakirja ja harjutab lastehoidu.

Täna käisime juba esimest korda koos kodust väljas ja meie preili sai nime: Rosana Jasmine Unt. Nüüd täitsa ametlik preili. Turvahäll tundub suur ja hirmus, aga eks me harjutame veel selle kasutamist.

Tänane kaunis hommik, kus preili omale ametlikult nime sai.

Jällekirjutamiseni!

Võite julgelt kommenteerida ja küsida, lihtsalt arvestage minu vastuste puhul praegu seda: kes kannatab see kaua elab :D

Olge mõnusad ja ma tänan tähelepanu eest.

Ps. Härra Unt näeb nüüd täna õhtul oma Batmani ka ikkagi ära. Nii et korras sellega! :D