neljapäev, 11. juuli 2019

Miks ma haltuurat ei tee

Hei,


Ma mõtlesin, et kirjutan ikkagi selle kohta ka postituse. See on mul ammu mustandi pealkirjaks olnud.




Stiilikas oli ükskord.



Jutt käib siis just meditsiini vallas, aga osaliselt haakub ka treeningutega.


Olen füsioterapeut ja armastan oma tööd väga. Mulle meeldib inimestega tegeleda ja suhelda ja aidata nii palju kui on minu võimuses ja neile erialaseid teadmisi edasi anda. Liikumine ON elu alus. Selles pole kahtlustki. Paljusid patsiente peab aga selles osas harima, kuna nad on liikumist kartma hakanud kas siis tänu oma diagnoosidele, valule või raviarstide läbimõtlemata sõnade tõttu. Mulle meeldib see, kui näen, et inimese arusaam endast, oma kehast ja selle võimetest muutub ja seeläbi enamasti ka nende enesetunne.




Ja selfide jaoks leian alati aega :D Tegelikult aga tulen alati veidi varem kohale, et saaks kõik valmis panna.


Aga see pole tegelikult antud postituse teema. Füsioterapeudina töötan ma alates 2013dast aastast Tartu Linna Polikliinikus. Alates 2019 teen ka koduvisiite (perearsti poolt suunatud ning tavaliselt liikumisvõimetud patsiendid). See viimane on küll raske (  just emotsionaalselt, paljud patsiendid on loetud kuude ja päevadega elu peal ja see on karm reaalsus...). Aga see, et saan toeks olla ja seda reeglina hooldjale ja ka patsiendile. Muuta nende päeva ja nädala veidi rõõmsamaks on iseenesest juba äärmiselt tänuväärne. Pealegi, ma ei väsi rääkimast kui väga mulle meeldib töö inimestega. Nad alati üllatavad, neilt alati õpib uusi asju ja on põnev. Alustasin küll väikese eelarvamusega, et oh kodudes on kahtlane käia. Aga: patsiendid on toredad ja koostööaltid, lähedased väga positiivsed ja tänulikud ja kodud on väga kenad. Ma ei tea siiani, kas see on blind luck, või on perearstidel mingi sõel, kes minuni jõuavad või kuidas.... aga igatahes on see väga südamelähedane töö mulle. Surm on muidugi alati kurb ja ma pean veel veidi kohanema selle faktiga aga küll jõuan. Tasa ja targu.



Polikliinikus on mul taas uus kabinet, kus võtan juba patsiente vastu. Seda nii perearstide (enamasti oma maja või arvet tegevate) saatekirjadega kui ka tasuliselt. Tegelen kõigega, kuid põhirõhk on tugiliikumiselundkond ja sellega seonduv. Massaaži teen ka, aga seda pigem harvem ja kas siis diagnoosipõhiselt või sõbrannadele/ tuttavatele. Polikliinikus on meil eraldi massöör. Massaaz on meil mitte kõige soodsam ( kui võrrelda vastuvõtu tasu, mis on peaaegu olematu). 20min ravimassaaži on 20 eurot. Kes tahab kauem, peab mitu aega järjest ostma. Aga soovijaid jagub, kuna isegi tead ju, et igat ühte oma ihu ja lihaste kallale ei lase. Pigem olgu kallis, aga korralik.


Aga haltuurast. Sellest ma tahan rääkida. Kuni olin lapsega kodus panin seda eriti tähele, aga eks on ennegi see asi mind vihale ajanud. Iga natukese aja tagant leian enda messengerist vähemalt 10 pöidlascrolli (jah, uus messengeri teksti mõõtmise pikkus, mille ma leiutasin :D) pikkuse teksti, kas siis võõra või kauge tuttava käest, kes alustab oma lapsepõlvest ja lõpetab traumaga või murega mis teda vaevab ja et kas ma saaks teda aidata. LÄBI MESSENGERI! See eeldab minult palju vaba aega trükkimiseks, süvenemiseks ja seda siis näiteks õhtul 23.30. See ei ole okei. Kõige tüütum asi maailmas on pikkade võõraste inimeste murede lugemine ja lahendamine läbi veebi. Jumala kaua trükin vastust teloga. Arvutit ka ei taha õhtul lahti võtta ei tea kelle pärast. Ikka tahtes inimest aidata, annan kasvõi minimaalselt lühisoovitused ( kui oskan) aga sellest eskaleerub vahepeal megapikk tekst lisaküsimustega mulle. Like whyyy? Tule vastuvõtule või helista. Mul kulub 20 min selle peale. Aga mul on ka pere ja pikad tööpäevad ja hobid ja õigus õhtutundidele. Onju? Aga mul ei ole ka südant öelda, et ei, ma viitsi Sind aidata. Jällegi. Jube dilemma. 




Mina patsientidelt midagi ei oota kunagi, peale koostöö, aga nad ikka toovad IIIIIGASUGUSEID asju.


Täpselt nagu see nali oli internetis. Kui Sa oled raamatupidaja, ma ju ei palu sul kohe sellpärast oma aastaruannet üle vaadata või kui oled ehitaja, siis ma ei palju sul kohe endale maja ehitada.


Siis on veel hulk inimesi, kes kutsuvad mind kas enda juurde või paluvad, et ma teeks kuskil neile midagi. Ja küll nemad tasuvad. Ei. See pole minu rida. Kuidas ma selle tasu leiutan. Mulle ei meeldi selline käeskätte kahtlane rahavärk. Mulle meeldib ausalt. Läbi asutuse. Kui võtaksin patsiendilt suvalt raha tehes talle harjutusi näiteks emajõe kaldal no what noh. Mis summas ma seda tegema peaks? Ma pole eraettevõtja ja ei paku sellist teenust. Ma ei taha sellise asjaga tegeleda. Ma ei viitsi.





Tartu on nii väike ja kui Sul on vaja, siis tule vastuvõtule. Ja kui Sa ei saa, siis on olemas teisi füsioterapeute, kes teevad SKYPE vastuvõtte jms. Ja ma olen ka tegelikult lahke ja aitan heameelega, aga ärge mulle kirjutage megapikkasid tekste. Kirjutage näiteks, et teil on mure (millega) ja kas ja kuna te võiksite helistada. Või pange aeg. Elulugu pole vaja. Ma ei jaksa. Aga aidata tahan tegelikult alati.


Ahjaa, ja mu kallid sõbrad. Teiega ma olen ammu leppinud. Te võite jätkuvalt oma ihuhädasid mulle edasi kaevata :D Sellega olen ma arvestanud eos.


Ja samuti olen avatud erialastele pakkumistele ametlikus valdkonnas, et heameelega võin tulla Sulle tööle ja teha hommikuvõimlemist  või rääkida selja tervisest vms.