Mu väga vinged sõbrad ehk Babyshower vol 2

 Hei,

Täna kirjutan sellest, kuidas mulle ka teise lapseootuse puhul ulmelahe babyshower korraldati. How and why, I do not know, aga see oli minu jaoka ülilahe!

Mina ise olin täiesti kindel, et babyshowerit tehakse ainult esimese raseduse puhul ja pealegi, on mul see värk kuidagi meelest läinud, et selliseid asju üldse olemas on ja tehakse. 

Vahepealne tööelu on ikka aju paljuski halvanud/ eemale kiskunud lõbusatest asjadest.
No igatahes. Kõik algas sellest, et Sigrid üritas pühapäeva peale meile töökoosolekut pakkuda ( meil on ikka muidu suht kivine diil, et me pühapäeviti me tööasju ei tee)... Mina ajasin kõik sõrad vastu, ja ütlesin, et ei mina pühapäeval tööasjadega ja veel rasedast peast ei tegele. Moosis mis ta moosis, aga ei saanud ta vaeseke minuga seda koosolekut. Ühtlasi oli Taavi mulle öelnud, et ma hoiaksin selle kuupäev vabana...(noh, et teeme midagi perega). Ega ma midagi kahtlustada ei osanud. Ma päriselt arvasin, et tal on miskit sõpradega kokku lepitud vms. Kuupäeva lähenedes poetas ta ka mokaotsast, et meil on pildistamine...tehku ma nägu ikka ka pähe. Olgu. Ma ise olin nats nördinud, et nii raseduse lõpus, kui ma niiiiii vaal, aga ok. Leebusin, sest et kui Taavi juba ise fotograafi juurde aja bronnis, siis ikka pildistame. Ega meil on muidu see perepildistamine alati minu initsiatiiv ja suur litsumine, et ka Unt kaamera ette saada. Panime end enamvähem valmis ja hakkasime sõitma. Siis Taavi ütles, et oi, vara saame, peatugu ma korra stuudio parklas. Mina siis jälle ise, et oi, mul autos kõlar nädal aega. Lähen viskan stuudiosse korra. Taavi ja Roosi tulid ka kaasa, mis oli küll kahtlane, aga no ma ikka veel ei kahtlustanud midagi :D ( preggo-brain: ilmselgelt oleks kaine ajuga juba midagi kahtlustanud).

Hommikul olin ma stuudio bronne vaadanud ja nägin süsteemis, et Sigrid peaks justkui ise trenni seal tegema...Avasin siis vaikselt ukse ja seal... seal nad kõik seisid! Peaaegu kõik mu armsad sõbrad ( kahjuks loomulik kadu oli ka, et kes haige, kellel laps haige jne...)!!! Hullumeelne! Kõik ilusti sinises ja stuudio kaunistatud veel ilusamini- all baby boy blue! Imeline! 

Algus oli väga konarlik, sest ma olin suht sõnatu ja taltsutasin oma hormoone, et mitte nutta löristada. Kui ma muidu ikka pigem kõva mutt ja naljalt ei nuta, siis rasedana olen ma kahjuks harju keskmine ja iga teine asi ajab nutma. Aga kui juba nats kohanetud sai, siis oli ülitore. Mõnda sõbrannat polnud ma 100 aastat näinud! Seal sain ikka kõigiga paar sõna juttu ajada ja siis meil ei olnudki muud, kui et imeline Helena ( Kukeke Klõpsutab) tegi kauneid pilte meist ja edasi me sõime ja jõime head ja parimet. Snäkke ja torti (muidugi mu lemmik Torditoimetus) ja absoluutselt vaimustavaid Triinu pulgakooke ( Pulgakook.ee). 

Sellele järgnesid mõned traditsioonilised mängud ja veel jutuajamist ja oligi pidu läbi. Me veetsime ikka mitu head tundi ja aeg läks lausa lennates. Ma olin ikka õhtul veel täitsa blown away, sest ma nagu üldse üldse üldse ei osanud seda oodata. Mul nagu seekord polnud üldse meeles, et babyshowerid üldse olemas on ja et ka mulle võiks selline asi teist korda elus osaks saada :)

Ja mõelge: kõik naised olid oma autod veel ju mujale poe parklasse ja kaugemale parkinud, et ma ei märkaks kohe. Neil oli ikka kõik niiiiii läbi mõeldud. 

Aitäh Teile kõigile, tulemise ja olemise ja panuse eest. Ja aitäh ka Sigridile, kes vaeseke vist seal seda projekti vedas. See ON kindlasti mälestus kogu eluks ja ma olen väga väga tänulik selle eest kõigile!

Ahjaa, ma sain lisaks kõigele veel üliarmsa kingi ka. Firma Sirel butiik beebitekikese ja mütsi. Need on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusad. Ma Roosiga magasin selle firma maha, ja siis kui avastasin selle olemasolu, siis oli Roska liiga suur, et sealt midagi osta talle. No lihtsalt imeline!

Kallid sõbrad, mul pole midagi muud öelda, kui et sügav kummardus ( mida reaalis saan teha peale sünnitust, praegu ei venita isegi 90 kraadi välja, kõht jääb ette) ja aitäh. 

Aitäh selle ürituse, aitäh Teie aja ja aitäh imeliste mälestuste eest!

Ps. Tänksud Taavile ka ikka, et tüdrukuid aitas :D

K.

Hüpnosünnitus ( ühe hea raamatu kokkuvõte)

 Hei,

No see on küll väga spetsiifiline postitus, aga teen selle siiski, sest sedalaadi infot on vähe ja võiks rohkem olla. Kas siis kokkuvõtte või soovitusena.

Minul väga vedas ja ma sain laenuks raamatu : ´Hypnobirthing- Practical ways to make your birth better´. Selle raamatu autor on Siobhan Miller ( founder of The Positive Birth Company).

Kui ma Rosanat ootasin, siis ma ostsin poodidest kõik edevad raseduse ja väikelapse/ imikuea raamatud. Lugesin ja konspekteerisin läbi. Ühtlasi käisin Linnaraamatukogus ja laenutasin sealt veel samadel teemadel kõike, mis vähegi võimalik ja loogiline tundus ja töötasin ka läbi. ( ma ise naljalt raamatukokku ei satu ja niisama raamatuid ei laenuta). Rosana sünd pidi olema perfektne projekt mu peas. Vähemalt minu poolt. Et jumala eest ei jääks laps millestki ilma minu teadmatuse võ harimatuse tõttu. Osalesin kõigil kursustel nii Maarjamõisas, Tervishoiu Kõrkoolis kui onlines, et olla valmis sünnituseks ja lapse saamiseks. Seekord mul nii palju aega pole ja ka raamatuid mida lugeda, nii palju pole, sest need kõige tähtsamad on mul loetud/ läbi töötatud. Küll aga see sünnituse osa võiks alati veel põhjalikumalt selge olla. Seekord osalesingi mitmel online kursusel just sünnituse osas ja lugesin sellekohaseid raamatuid. Aga antud raamat on küll mu meelest puhas kuld. Selles mõttes, et see selgitab kogu hüpnosünnituse olemuse lihtsalt ja loogiliselt. Vaatamata suurele ettevalmistusele eelmisel korral oli hüpnosünnituse teema minu jaoks ikka tume maa ja miski müstiline teadusharu. Pidevalt jäi mul mulje, et see ikka mingi surramurra asi on. 
Kuna see raamat mulle väga hea mulje jättis, siis mõtlesin, et teen enda ja teiste jaoks sellest lühikokkuvõtte. Ehk inspireerib ka teisi lugema või neid, kel pole võimalik raamatut endal lugeda, saavad ehk ka minu märkmetest kasu/ mõtteid.

Aga millest see raamat siis räägib?
Alustuseks on kogu raamat hästi mõnusas inglise keeles kirjutatud. Seda on lihtne jälgida ja teemad jooksevad loogiliselt. Raamatus on palju ka erinevaid sünnituskogemusi, mis on teemade kaupa kenasti jaotatud.
Raamat toob välja selgelt, et hüpnosünnitus ei ole seotud hüpnoosiga vaid eelkõige on tegu sünnitamise psühholoogiga, mida siis laiendatakse nii sünnitajale kui tema partnerile/ toetajale.
Üldiselt on raamatu toon see, et sünnitus on disainitud juba nii, et ta peaks hästi minema ja naine peaks end enamvähem hästi tundma selle käigus, kuna seda protsessi juhib hormoon nimega oksütotsiin. Teda nimetatakse ka armuhormooniks, õnnehormooniks ja emadushormooniks. Tal on väga võimas roll sünnituse käivitamisel, kogu protsessil kui ka sünnitusjärgses faasis. Selle sama hormooni KÕIGE tähtsam ülesanne on panna naine sünnituse ajal end võimalikult hästi tundma, et ta oleks võimalikult lõdvestunud. Mida rohkem lõõgastunud on naine sünnitusel, seda paremini saab emakas oma tööd ( sünnitust teha) kõnekeeli. Teine hormoon, mida paratamatult sünnitusel ka tekib on adrenaliin. Temaga on hoopis selline lugu, et ta pärsib oksütotsiini toimet. Seega on hästi oluline sünnituse ajal adrenaliini hulka alandada, ehk naise ärevust alandada. Kui adrenaliini on liiga palju, siis see võib juhtida verd emakast ära ja see omakorda pikendab/ aeglustab sünnitegevust.
Raamat räägib sedasi, et sünnitusel tuntav valu on eelkõige sellest, et lihastel pole piisavalt hapnikku või on liiga palju adrenaliini. Mina kipun arvama anatoomia sõbrana, et neid põhjuseid võib veel olla, kuid ka need kaks võivad olla täitsa reaalsed põhjused.
See vahva raamat annab sünnitajale nö sünnitustööriistad kätte. Selleks on kaks erinevat hingamismetoodikat. Üks on nö üles hingamine ( kasutada sünnituse esimeses faasis) ja teine alla hingamine ( kasutada sünnituse teises faasis).

• Üles hingamine: loed neljani, hingad sisse; loed kaheksani, hingad välja; ja nii neli korda. Vahepeal võid puhata. Raamatu autor soovitab sisse hingata ´rahu´ ja välja hingata  ´pinged´.

• Alla hingamine:  hingamine nagu suu kaudu ´küünla kustutamine´, lapse väljutamise faasis. Hingamine ei ole forseeritud, pigem rahulik, aga aktiivne. Numbreid lugema ei pea. Last ei pressita välja kõikide lihastega vaid laps tuleks siis ´välja hingata´

Eraldi teema on välja toodud autoril, kui palju kasutatakse naisi sünnitusel ära, ehk arst teeb pakkumise mingit sorti sekkumiseks ja sünnitav naine ei tea/ ei oska lisaküsimusi küsida ja jääb nõusse. Siin raamatus on selleks siis alati selline tehnika: ´use B.R.R.A.I.N for every intervention´ ehk kui arst soovitab midagi, siis käi läbi enne need punktid ( eelkõige oluline, et sünnituspartner ka neid teaks, sest naine, olles sünnituse ajal nö ´in the zone´ ei pruugi hallata kõike infot ja kõiki detaile. Selleks ongi sünnituspartner ja tema rolli üks oluline aspekt. Aga mida see B.R.A.I.N siis tähendab?

• B- benefits ehk millised kasutegurid on arsti poolt pakutul

• R- risks ehk millised on sellega kaasuvad riskid

• A- alternatives ehk millised oleksid alternatiivid

• I- intuition ehk mis naise intuitsioon selle kohta ütleb?

• N- if we do nothing? ehk mis juhtub, kui me midagi ei tee?

Kogu hüpnosünnituse olemus on kaasata partner sünnitusse 100% . Tema roll on väga tähtis nii füüsiliselt kui vaimselt ja ta peaks seda ise ka mõistma. Tema on see inimene, keda sünnitav naine enda kõrvale sinna on soovinud, tema on see, kes suudab naisele seda keskkonda pakkuda, milles sünnitada ja tema ülesanne on naise jaoks õhkkond võimalikult meeldivaks teha. ( Mäletate: oksütotsiin- heaolu ja mida õnnelikum naine, seda edukam ja kiirem sünnitus). Samamoodi selle B.R.A.I.N i tehnika järgimine on eelkõige 100% partneri kontrollida, sest temal on vaim teises kohas kui sünnitaval naisel ja ta suudab vajamineva info kiiremini koguda ja sünnitavale naisele vajadusel presenteerida.
Millised on sünnituse faasid? Tegelikult kolm faasi, aga kolmas unustatakse tihtipeale ära.

1. UP-Stage ehk see on esimene faas, tuhkudega, kus siis on mõistlik kasutada üles hingamist. See on sünnituse pikim faas.
2. DOWN-Stage ehk siin peaks kasutama alla hingamist. Avatus on 10 cm, naise lihased suunavad töö nö alla, kogu sünnitegevus rahuneb ja annab naisele hetke taastuda. Märksõnad on siin rahunemine, avanemine, pehmenemine. Enamus suurest tööst on juba tehtud naisel. Parim, mis naine siin faasis teha saab, on lihtsalt lõõgastumine. Emaka lihaste sisemine kiht surub siin faasis last muudkui allapoole. Kahjuks on TV väg ahalb näide sünnitusest. Enamasti näeme filmides selili asendis, näost punaseid ja karjuvaid naisi last välja punnitamas. Tegelikult on aga oluline siin faasis lõdvestuda ja lubada oma kehal endal laps väljutada. Naise keha on selleks loodud. Raamatu autor toob välja isegi selle, et kui naine väga aktiivselt pingutab suuri lihasgruppe teadlikult siis võib ta sellega aeglustada emaka tööd ja pikendada kogu sünnituse protsessi. Lõõgastumine on kõige tähtsam märksõna siin sünnitajale, kuigi tundub ulme :D
3. Stage of labour ( Golden Hour) ehk platsenta sünnitamine ja lapsega kontakti loomine.

Eraldi toob välja raamatu autor võtmefaktorid:

• nahk naha kontakt

• kohanemine üksteisega ( ema ja laps)

• nabaväädi klammerdamine ja lõikamine võimalusel hiljem

• platsenta sünnitamine ( võimalusel kuival maal; ja istudes, sest siis väljub ta ladusamalt). Hea asend selleks on U.F.O ( upright- forward-open position)

• verekao kontroll kui võimalik

• esmane rinnaga toitmine

Sünnituse esilekutsumine oli samuti üks peatükk seal raamatus, Ja taaskord soovitab raamatu autor kasutada B.R.A.I.N tehnikat ka siin. Tema toob välja ka fakti, et enamasti kui toimub kunstlik sünnituse esilekutsumine, siis on ka sünnitegevuse edasistes faasides suurem tõenäosus vajada lisasekkumist.

Kliiniliselt on esilekutsumised näidustatud:

• kui veed tulevad ära, aga sünnitegevus ei alga

• kui naisel on mingid diagnoosid ( rasedusdiabeet, preeklampsia IPC jne)

• kui laps on väga üle aja ( lapse norm perioodiks peetakse 37-42 nädalat)

Järgmised põhjused toob raamatu autor välja kui ´kahtlased´:

• jõulud on tulekul ( et teeme enne v pärast ära selle asja)

• täna on osakonnas rahulik päev, teeme ära

• beebi suurus ( siin arutleb autor, et reeglina naise keha kasvatab nii suure beebi, kui suurt ta sudab sünniatda, kuid alati tuleb usaldada ka kainet mõistust, võtta arvesse arstide soovitusi jne.) 

Kui naine nõustub sünnituse esilekutsumisega, siis seda on võimalik teha kahel moel:

1. Prostaglandiini pessaari või geeli abiga ( sisestatakse, oodatakse 6h, kui midagi ei toimu, siis korratakse, aga võib ka sünnitegevus alata...) Vahepeal saadetakse naine ka nendeks kuueks tunniks koju, et tal mugavam oleks... Ka siin peaks meeles pidama, et mida lõõgastunum on naine, seda kiiremini asi edeneb. Kui see ei toimi, siis 
2. avatakse veed ja kasutatakse sünteetilist oksütotsiini ehk süntokinooni. Seda manustatakse veeni kaudu.

Sünnituse esilekutsumise korral on enamasti ka kõhubeebi pideva jälgimise all ja suure tõenäosusega ei saa siis vannis enam olla. Siiski raamatu autor rõhutab, et sünnitamine on protsess, mida juhib naine, mitte med-meeskond ja kui vähegi võimalik, saab lisaküsimusi küsides ja töötajatega suheldes paljud mured ja ebamugavused ladusalt lahendada. Ja võib-olla isegi kõiki naise soove täita. Et nt saab vanni minna sünnitama, kui osakonnas on veekindel doppler jne. 
Üks sekkumismeetod ei garanteeri kunagi, et teist vaja ei lähe. Nagu üldse sünnitusel, miski pole garanteeritud ja hea on valmis olla kõigeks ja kursis olla kõigi teemadega.
Kindlasti ei tasu meelt heita, kui tegu on sünnituse esilekutsumisega, sest ka esilekutsutud sünnitus võib olla hüpnosünnitus.

HÜPNOSÜNNITUS ei ole sünnitamine ilma valuvaigistiteta. Kogu hüpnosünnituse olemus on LÕÕGASTUMINE.

Veel oli eraldi teemana välja toodud keisrilõige. Seda on tegelikult kolme sorti:

1. erakorraline keiser ( enamasti üldnarkoos)
2. planeeritud keiser
3. planeerimata keiser

Ja erladi on olemas selline asi nagu ´gentle cesarian´. Mina eelmise rasedusega olin veendunud, et mingit keisrit ei tule ja ma isegi ei suvatsenud oma silmaringi ses vallas laiendada. Ma küll õnneks olin ülikoolis ka seda õppinud, aga siiski. Seekord oli mul huvitav ka selle kohta lugeda, kuigi eks ma ikka unistan, et ka seekord mul seda vaja ei lähe... Aga igatahes. Mis see ´hell keiser´ siis on: tehakse lõige ja last ei võeta kohe ropsuga emast välja, vaid võetakse enne pea, siis antakse hetk ( nagu ka sünnitusel) ja siis rahulikult võetakse lapse keha emast välja. Siis pannakse laps ema rinnale, veel koos nabanööriga ( kohe ei lõigata läbi).
Ka keisri puhul on võimalik rakendada hüpnosünnituse teadmisi ja oskusi ning sellest ei ole mitte midagi katki, kui sünnitamise asemel tuleb planeerimata keiser. Naine ja partner peavad tegema koostööd ja rakendama ühiseid teadmisi vastavalt võimalustele.
Milline on partneri roll sünnitusel?

• suurem, kui ta tavaliselt ise arvata oskab.

• ta on pidevalt hõivatud detailidega ja sünnitava naise soovide/palvetega

• ta vastutab keskkonna eest ( kui naine soovis muusikat, või pimedamat ruumi vms)

• ta toetab naist tuhkude ajal

• tema ülesanne on hoida naist nii lõõgastunult kui võimalik ( sest siis ju sünnitegevus kiirem ja edukam)

• tema ülesanne on motiveerida, kiita ja juhendada naist

• tuhkude vahel on tema ülesanne aidata naisel taastuda ( vesi, massaaz, silumised jne)

• tema ülesanne on teada naise soove, neid austada ja jälgida, et meditsiinipersonal naise soove austaks ( et arstid ei teeks midagi vastu naise tahtmist)

• B.R.A.I.N on samuti partneri ülesandeks, sest sünnitava naise mõistus ei saa tihtipeale kõigega korraga hakkama ja ta mõistab paremini partneri poolt esitletud fakte kui mitme meditsiinitöötaja terminoloogilist infot.

• sünnituse lõppfaasis on kaaslase roll eriti oluline: meenutada ´alla hingamist´ ja olla ise rahulik. Naine tajub seda ja rahuneb ise. Naisel tekib rohkem oksütotsiini ja väljutusfaas on edukam nii lapse kui ema jaoks.

• kui laps on käes, saab partner meenutada platsenta sünnitamiseks U.F.O asendi kasulikkust , teha pilte emast ja lapsest ja perest ja nautida koos nendega Golden hour´it

Raamatu põhipoint: 

• lõõgastumine on sünnituse kõige olulisem osa

• kaaslane on sünnitusel väga tähtis ja ta peaks olema sama informeeritud kõigest enne sünnitust kui sina ( või vähemalt selle raamatu läbi lugema)

• alati võib olla ka plaan B, sellest ei ole midagi. Sünnitused lähevad väga harva täpselt nii, nagu naised plaanivad.

• sünnitust juhib naine ise, mitte med.personal või partner

• naise keha on selleks loodud, hirm pärsib protsessi

Vot sihuke lugu. Raamatus oli veel palju muud infot, aga ma tegin sellise lühikokkuvõtte kõige olulisematest punktidest  või kõige popimatest). Lisaks leidsin ma Netflixist ühe hullu saate. Kes julgeb, vaadake ka:

See räägib Brasiilias toimuvast ja sellest kuidas naised seal sünnitavad ja lapsi saavad ja milline on sealne keisrilõigete protsent. Hullumeelne. Isegi Eestis oli minu jaoks üllatus see, et ligi 20% lastest sünnib keisriga. Mina arvasin, et veel vähem, kuna Eestis ei saa ju päris nagu valida keisrit. Sul peab olema kas näidustus või diagnoos selleks. Minu arust on see õige ka, sest tegelikult on tegu ju päris suure operatsiooniga, millega kaasneb mitmeid riske. Hea jutt keisrilõigete kohta eestis on näiteks siin.

Olge siis chillid ja ärge murtesege. Ma hakkan siin ikka tavalist pläma ka ajama, ei hakka ainult raamatute kokkuvõtteid tegema ;)

K.

... three years later...

 Hei,

Mul tuli nüüd jälle meelde, et mul on ju tegelikult blogi. Ja seda võiks ju täitsa kasutada. Kui mitte millegi muu jaoks, siis kasvõi endale nö päevikuna.

Igatahes. Oleme elus. Viimane postitus on mul veel koroonakarantiini ajal tehtud nagu ma näen. Heh. 

Recap: Elame ikka veel Tartus. Mina ja Taavi ja meie Rosana Jasmine, kes on nüüd viieaastane. Elus on  ka meie mõlemad kassid Viski ja Arturo. Vahepeal oleme Roosile ka merisea võtnud. Ilus beež rosett-merisiga, kes sai endale nimeks Latte. Vaatamata sellele, et kui me Taaviga kokku läksime, arvasime algul, et me üldse lapsi ei taha ja sealt ka kesklinna korter ja suvila Konguta vallas jne. Siis hakkas meil igav ja meiega otsustas liituda 2017 aasta novembris Rosana Jasmine. 

Covidi elasin mina väga raskelt üle. Mõjus vaimsele tervisele väga halvasti. Esimese hooga ju pandi ka poliliinik kinni ja kõik spordiklubid. Kaotasin kõik tööd korraga ja püüdsin online'is teenust pakkuda, mis ka mul isa abiga õnnestus. Lõime lehe www.kristamajak.com , mille kaudu olen erinevaid põnevaid töid ja pakkumisi saanud ja ka päris paraja portsu patsiente ära teenindanud. Aga online ei ole minu rida. Ma olen siiski retromutt ja mulle meeldivad inimesed ja päris kontakt. No ühesõnaga. Mis ma ikka halan. Ellu jäin. Hea, et nüüd enam mingeid tobedaid piiranguid pole.

2021 sain ootamatu tööpakkumise, millest ma keelduda ei raatsinud, kuigi kaine mõistus ütles kohe, et Krista, see on liiga suur amps... Mulle pakuti nimelt spordiklubi juhi kohta nii Impulsis kui ka Lemonis. Mõlemad on suured spordiklubid, suure kliendibaasiga. Aju ütles ei, süda ütles jah, sest ma poleks endale elu lõpuni seda andestanud, kui oleksin sellise pakkumise tagasi lükanud. Mõeldud tehtud. Töö Leedu kollektiivis ja Leedu juhtide all on aga hoopis midagi muud, kui ma ette kujutasin. Viimati fitess-juhina Eesti firmas töötades, olid mul soojad mälestused kõigest. Nüüd aga olin visatud külma vette, võõra metoodika ja juhtkonnaga, ja ütleme, et päris juhikogemust ju mul ka polnud. Õnneks olin fitness-juhina väga paljude asjadega eelnevalt kokku puutunud ja see lihtsustas seda ametit, aga no juhtimine on ikka raske. Vastutus on suur, kohustused on 24/7, mured on 24/7 ja siis kui ma alustasin, olid veel iga nädal spordiklubidele mingid uued covidi piirangud ka, mis omakorda tekitasid pingeid klientides, töötajates ja kogu valdkonnas. Ma ütlesin jah väga keerulisele ametile, ilma erialase taustata ja veel äärmiselt keerulisel ajal. Ma ei kahetse midagi. Ma õppisin selle pooleteise aastaga väga palju. Rohkem kui ülikoolis kuue aastaga kindlasti. Aga stressi tase oli laes 24/7, ühtegi vaba päeva ei olnud ja vastasin kirjadele ja kõnedele 24/7. Peen ametinimetus ei päästnud, tööd pidi tegema nagu hull. Ma küll oskan väga hästi oma aega planeerida, delegeerida ja süstematiseerida, aga siiski kindlasti kannatas selle minu ameti all eelkõige mu perekond ja minu enda vaimne ja füüsiline tervis, kuna ma jätnud ju Roosiga midagi tegemata, vaid ikka pigem jätsin end taas magamata vms. Prioriteedid I say. Kahjuks läks olude sunnil suvel Impuls pankroti ja lahkusin ka Lemoni juhi kohalt. Pankrotiga tegelemine oli ka minu jaoks täiesti uus kogemus. Meenutan veelkord, et mul pole ei majanduslikku ega juriidilist kõrgharidust.  Sain jälle palju targemaks ja lahkusin nende kollektiivist.  Süda sai küll haiget aga aju oli rahul, et need 1,5 aastat õpetasid mulle palju nii juhtimise, majanduse, turunduse, juriidiliste aspektide kui ka enda kohta. Ma pole ammu nii lühikese ajaga nii palju arengut tundnud ( endas).

Enne kui aga kogu see pankroti teema ootamatult lahti rullus, juhtus meil järsku selline mõte Taaviga, et äkki me ikka tahaks teist last. Ja ei jõudnud mõtet lõpuni mõelda, kui juba kaks triipu testil vastu vaatas. Seega langes kokku kõik see suur stress ja esimene trimester. That was so bad. Aga jällegi. Ellu jäin noh.

Hetkel olen 9 kuud rase ja tähtaeg on pakutud 11.04.2023. Eks näis, millal noormees tegelikult välja soovib tulla.

Mu teine rasedus kulges esimesed 4/5 kuud väga kenasti ja täpselt samamoodi nagu Roosiga. Algul iiveldas ja oli tugev vastumeelsus lihale. Edasi oli ok. Kõht kasvas kiiremini ette. Varjata oli raskem. Alates 20dast nädalast hakkas mind aga kimbutama sümfüüsivalu ja kiirgav valu jalga, mis oli ka Roosiga. Kehv uudis oli aga see, et mida rasedus edasi, seda hullemaks see läks. Praegu on juba suht talumatu olemine. Roosiga mul nii hull see asi üldse polnud. Üldiselt on kaalu juure tulnud sarnaselt. Roosiga võtsin kokku 13,5 kg juurde ja hetkel selle noormehega võtsin 12,5 kg ( samas on veel aega ka 3 nädalat justkui). Roosiga oli mul alguses riskirasedus, sest mul oli verejooks. Ravimitega sai asja kontrolli alla ja raseduse teine pool sain juba normraseduse tiitli ja võisin trenne teha jne. ( Alguses ma 1,5 kuud ei teinud üldse midagi). Seekord suunati mind aga raseduse alguses kohe NIPTIFY testi tegema, sest mul oli mingid näitajad nihkes. Õnneks olid need korras ja saime soo teada juba õige vara. Me ise Taaviga arvasime, et on KINDLASTI tüdruk, aga kujutate pilti, vereanalüüs kirjutas digiloos trükitähtedega POISS. Täitsa jahmatav ja ootamatu. Minu jaoks vähemalt. Kuni 26.02.2023 tegin ma ametlikult tööd ja tegelikult kuni märtsi lõpuni olid mul veel trennid ja koduvisiidid ( füsioteraapia ikka veel ja jälle). Nüüd täna oli viimane päev kui olid viimased kaks trenni ja saab hakata otsi nö kokku tõmbama. Päris tühi graafik muidugi mul ikka pole. Ikka mõned patsiendid ja mõned konsultatsioonid jne. 

Üks asi veel, vahepeal on mul olnud au saada ka Flight Club OÜ osanikuks. Jep. See on minu ja Sigridi hallata nüüd. Kuigi tegu on väikese ja armsa õhuakrobaatikastuudioga, siis tegemist jagub seal sellegipoolest väga palju. Puhtalt see, et meil on 10 treenerit ja kaks stuudiot tagab meile igapäevase sahmerdamise ja teemade lahkamise/lahendamise.

Ahjaa, ja enne kui mõtlesime, et äkki vaataks seda teise raseduse asja, mõtlesime, et paneks äkki oma suvila ja korteri müüki ja prooviks hoopis maja osta. Mõeldud-tehtud. Aga siis just tuli sõda Ukrainas ja majanduslangus ja kinnisvaraturu seisak... Ühesõnaga, meie kinnisvara on kõik müügis ja kui meil õnnestub, siis püüame maja endale leida. Aga see ei pruugi enam olla Tartus. Meil ei ole midagi, mis meid just siin kinni hoiaks, seega oleme avatud kõikidele pakkumistele. Mina olen otsustanud, et peale teist lapsehoolduspuhkust püüan võimalusel eriala vahetada ( ei soovi juhtida spordiklubi, anda treeninguid ega teha füsioteraapiat) ja keskkonna vahetus vaid soosiks seda. Loomulikult, kui muud üle ei jää, jätkan ikka mõnel vanal erialal, aga kui õnnestub, hakkan midagi uut tegema. Taavi klientuur on nii suur ja niikuinii sõidavad nad üle ilma tema juurde kokku, siis pole väga vahet, kus ta neid tätoveerib. Ega tal praegugi Tartu kliente hulgimalt pole. Ikka üle terve Eesti tullakse ta juurde ja päris palju ka välismaalt. Ühesõnaga nüüd juhtus, et meie pereelus on mitmed muutused korraga käsil, aga no vast saab kõik hästi lõpuks. Ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ;)

Vot. Nüüd olen hääästi lühidalt teinud kokkuvõtte oma kolmest aastast ja jätkan taaskord ( või vähemalt proovin jätkata) oma blogiga.

Olge mõnusad.