Teine sünnitus

Oh my god! I thought You´d never ask! ( pun intended: sest kõik küsisid :D)

Ma niigi tegin elu lihtsustamiseks instasse lühikokkuvõtte, aga asjaarmastajatele teen siia veidi pikema LÜHIkokkuvõtte :D

Poja tähtaeg oli 11.04.2023. Nagu mu eelmisest postitusest teise raseduse kohta lugeda sai, oli mul hädasid palju ja kõht mega. Olin ise jumala kindel, et poiss sünnib enne etteantud tähtaega. Aga tutkit. Ta otsustas sündida hoopis 17.04.2023. Päeval kell 14.03. Iga päev, mis oli peale 11.04 venis jubedalt ja stress minus kasvas. Mul oli esilekutsumise tähtaeg 20.04 ja esilekutsumist ma absoluutselt ei tahtnud. Olin selle vastu iga ihurakuga, aga loogika,aa vana kits, lükkas takka, et kindlasti peab minema 20.04 kohale, sest äkki on ta juba liiga suur seal kõhus ja kuidas ma ta siis veel välja saan? Ah? Paanikaosakond ühesõnaga. See viimane nädal mingeid plaane ka eriti teha ei saanud, pileteid ette osta vm, sest olin koguaeg valves, et nüüd on minek. 

Lõpuks siis pühapäeva õhtul oli juba kahtlane olla, aga mitte sünnitama lähen-kahtlane vaid lihtsalt jubeväsinud. Käisin vannis ja molutasin. Ema oli mul Tartus jälle valves, sest Taavi ema ei ole ikka terveks saanud ja meil oli Roosi varuvarianti vaja. Magama läksin enda arust isegi vara. Kell 01.00, sest  olin väsinud. 01.45 ärkasin üles, sest kõht valutas. Aga mitte päevade valu, nagu oli enne Roosi sünnitust, vaid mingi teine valu. Täitsa muu. Algul siis mõtlesin, et fine. Ju see laps pressib kuskile midagi. Keerasin ja pöörasin ennast, käisin vetsus, jõin vett. Läksin voodisse tagasi ja kell 2.00 hakkasid tuhud pihta. Algul suurte vahedega. Siis just laekus ka Roosi meie voodisse. Ekstra kitsas... ja Taavile ei tahtnud ka ma kohe öelda, et sünnitan. Las magab natukenegi vaeseke. Läksin siis ise magamistoast ära. Proovisin diivanil magada, aga ärevuse lõi sisse. Siis proovisin vanni minna jälle. Noup. See ei sobinud. Valutasin siis vapralt üksi neljani ja siis läksin informeerisin Taavit, et nüüd läks limakork ja tuhud on ka, et hakka parem sättima. Siis me veel vahtisime kodus ja pakkisime ja valutasime ja kuue ajal võtsime takso kliinikumi. Ma püüdsin olla kodus nii kaua kui saab, aga mul olid tuhud 4-5 minutised ( teise lapsega soovitatakse siis juba haiglasse minna)... Seal võeti meid vastu ja lasti sünnitustuppa. Vanniga. Nagu ma soovisin. Avatust oli mul ainult 4cm, aga tuhud olid aktiivsed.

Seekord oli mul ilus sünnitusplaan kirjas ja üks asjadest, mis ma soovisin oli võimaliku vähese sekkumisega sünnitus. Nii ma ka sain, kuigi vahepeal oli küll juba elu paelaga kaelas. Seekord tänu veel põhjalikumale ettevalmistusele ei tundund tuhkude osa nii hull ja imede ime oli see, et mul oli tuhkude vahel ka valuvaba aeg. See on ju maagia! Roosiga mul oli koguaeg sama tugev valu nagu tuhu ajal ka tuhude vahel. Ma peaaegu ei saanud aru, kuna oli tuhk ja kuna mitte. Seekord oli selgesti eristatav. Siinkohal arvan, et oli palju kasu sellest, et ma sukeldusin suuremahulisemalt hüpnosünnituse teemasse. Igatahes. Tagasi sünnitamise juurde. Lühidalt: kella 6-st kuni pm 13.00ni ma tuhutasin vannis ja dushi all. Vahel natuke maismaal ka. ( Sinna läksid mu varbaküüned- kes instagrami nalja teab) ja natuke enne ühte hakkasid pressid. Kokku kestsid need üle tunni, sest üllatus üllatus- jälle jäi laps nö sünnikanalisse kinni :D Vat sihukesed vaagnapõhjalihased :D Okei-okei, kes vähegi nalja mõistab, siis it is a joke. Anatoomilised eripärad ja soodumus ilmselt. Looteveed polnud mul ikka ära tulnud ja kuna mu sünniplaanis oli ju kirjas, et minimaalset sekkumist palun, siis neid ei avatud ka. Kuigi ausõna, ma vahepeal juba plaanisin seda paluda, sest kõik muudkui venis ( jep nii aeg kui mina :D), aga ämmaemand, kes meile sattus oli väga lahe. Ta oli ise lausa põnevil, et oh, äkki sünnib õnnesärgis... Et pressi aga pressi :D No ma siis pressisin. Tol momendil olin sellel järil ( või misiganes see väike sünnitustoolike on) ja pressisin kogu ihust ja hingest ja käis kõva plaks ja kogu lootekott plahvatas sõna otseses mõttes põrandale ja sealt ämmakale kuni õlgadeni :D Deem. Ma isegi vabandasin. Haha. Aga no oli see vast pauk. Ei sündinud õnnesärgis. Siis ma proovisingi vaheldumisi istudes ja käpuli sünnitada, kuni lõpuks sünnitasin käpuli. 

Kõige veidram kogemus ( mitte et terve sünnitus üks imelik värk ole) oli aga hoopis see, et kui ma poisi pea välja pressisin ja keha veel mitte, karjus ta juba :D Kuigi pressid olid järjestikused, ehk seal olulist pausi polnud. Ma reaalselt tundsin kuidas ta mu sees ja jalgevahel karjus. See oli imelik, aga ma olin õnnelik. Siis tuli kohe ka keha ja algul ma istusin maha ja sain lapse rinnale. Natuke istusin ja siis aidati mind voodisse. Kui eelmine kord platsenta ei tahtnud tulla mul ja mind piinati seal igatepidi, et ta ikka enne kirurgilist sekkumist välja saada, siis seekord sain ma voodisse ja siis tundsin, et tahan pressida ja ükskord slightly pingutasin kõhulihaseid ja väljas ta oligi. Ilus ja suur platsenta. On ikka suur elund. Jälle sain mõned ilupisted ja terminoloogiliselt 2 astme rebendid. Aga pisteid oli vähem kui Roosiga, kuigi poiss oli palju suurem. Rosana oli 3596gr aga Theon oli 4202gr. Ämmaemand ütles mulle kohe peale sünnitust, et järgmine laps tuleb väiksema mehega teha :D Haha. No thanks. Ei enam ma ei soovi.

Esimesel sünnitusel olin ise väga närvis ja pabinas ja platsenta teema ajas veel rohkem närvi ( murtesesin, et mind viiakse opile jne...) Seekord oskasin ma reaalselt palju rohkem rõõmu tunda sellest, et sain sünnitatud, sellest, et laps pandi mu rinnale, sellest, et Taavi lõikas nabanööri läbi jne. 

Kogu sünnituse käigus oli minu jaoks väga tähtis taaskord, et Taavi oli seal ja aitas mind pidevalt füüsiliselt ( andis juua, masseeris, reguleeris vett, andis oksekotti- jep, ma jälle oksendasin ja öökisin terve sünnituse jne.) ja ka vaimselt. Et siis kui ma üritasin jälle öelda, et ma enam ei jaksa, siis ta jälle ergutas. See tundub nii mõtetu kui siin seda trükkida, aga kui sa oled sünnitusvaludes ja kaaslane ergutab, siis on sellel hoopis teine tähendus ja mõju. Trust me.

Seega olen väga tänulik, et mul on nii hea kaaslane ja kes oskab mulle sellisel raskel hetkel just sellist toetust pakkuda, nagu mul vaja on. Ma jällegi ei kujuta ette, et oleksin saanud üldse ilma temata sünnitada...

Peale sünnitust olime veel sünnitustoas 2h. Laps oligi kogu selle aja mu rinnal. Ta hakkas kohe sööma rinda ja oli üldse asjalik. Alles peale seda teda kaaluti ja mõõdeti jne. Seega me algul ei teadnud kui suur ta isegi oli. Siis õnnestus meil ka peretuba õnneks saada. Mind veeretati sinna ratastoolis ja Taavi sai kõik meie sada kotti kaasa tassida ( minu sada kotti).

Üks väga kurb nüanss kõige juures oli see, et hommikul, kui läksime sünnitama, ütlesime Roosile, et õhtul näeme. Tuled meid vaatama haiglasse. Pärast perepalatis saime teada, et laps-külalised on keelatud :( Roosi ja ka meie olime väga väga kurvad. Järgmise päeva õhtul sõitsime liftiga alla ja tegime salakohtumise Roosile ja vennale naisteosakonna koridoris. Parem kui mitte-midagi.

Haiglas oli esiti plaan, et saan kolmapäeval koju, kuna on teine sünnitus. Mul olid kolmapäeva lõunaks kõik asjad pakitud ja palat puhas. Ja siis tuli välja, et Theonil on südames kahinad ja üks kõrv ei läbinud kuulmistesti. Täpselt sama mis Roosil! Oeh. Soovitati tungivalt veel üheks ööks jääda. Jäin. Enne nutsin palatis silmad peast ja pakkisin jälle kõik lahti. 

Neljapäeval olid õnneks südamekahinad kadunud ja kõrva pärast me ise niiväga ei muretsenudki. Kuu aja pärast on uus kõrvakontroll. Kokkuvõttes sain koju neljapäeval. Seekord oli raske nii kaua haiglas olla, sest igatsesin koju ja Roosit. 

Aga ellu jäime ja hakkama saime.

17.04.2023 liitus meie perega Theon Arius Unt, kes oli 53 cm pikk ja kaalus 4202 grammi. 
Koju minnes ootas meid Roosi minu emaga, olid lilled ja laud ja isegi tervitussilt korteri uksel!

Juhhei!

Teine rasedus

 Hei,

Ikka päris paljud on mult küsinud, et kuidas see teine rasedus siis ka kulgeb ja kas on sarnane esimesele. No mis seal ikka. Teeme kiire ülevaate.

Rasedus kestab teadupärast enamasti 10 kuud ehk 40 nädalat. Roosiga kestiski mul see täpselt päevapealt nii kaua, sest preili sündis täpselt 40+0 ( meditsiinis arvutatakse raseduse kulgu nädalad+päevade arv nt 36+2 on 36 nädalat plus kaks päeva). Rasedust jaotatakse kolmeks trimestriks. Esimene trimester kestab kuni 16da rasedusnädalani. Teine trimester on 16-28.nädalat ja kolmas siis 28. nädal kuni sünnituseni.

Kõigepealt, kui Roosit oodates näitasid mul hulk rasedusteste negatiivset ja ma ei teadnud kuni 7 nädalani, et rase olen, siis seekord teadsin ise juba alates esimesest nädalast. Ma isegi detekteerisin ära selle päeva kui ärkasin veidi kõrgema temperatuuriga ( munarakk kinnitub emakaseinale). Ja sealt edasi olid kindlaks indikaatoriks tundlikud rinnad ( ma ei tunne kunagi oma olematuid rindu kui trepist alla kappan, aga siis tundsin) ja muutus ka minu higi lõhn ( treenerina tean hästi, kuidas mu higi lõhnab tavaliselt ja nüüd oli see muutunud...). Seega ma kahtlustasin kohe, aga ei lubanud endale ootusi erilisi, enne kui veel veidi aega möödas ja päevad tulemata jäid. Siis tegin testi ja voila. Jälle kohe purgis see asi. Kuna olen statistikaga hästi kursis, siis ei julgenud ma midagi hõisata enne õhtut. Hoidsin rasedust salajas nii kaua kui ainult sain. Taavi isegi postitas enne mind instasse, et me ootame. 

Nii, see selge, siis saame edasi minna: esimene trimester möödus mul väga töiselt ja aktiivselt, kuigi väsimuseaste ja iiveldus olid päris suured. Ühtepidi tahaks öelda, et seekord oli isegi hullem, aga tegelikult ei olnud vist. Ma oskasin seda pigem oodata ja teine asi oli see, et ma ju ei saanud enam diivanil oksenäoga istuda, kui mul ju ka Roosi on ja tähelepanu tahab. Ehk pidin end rohkem ületama. Roosit oodates oli mul alguses verejooks ja sain riskirasedate rühma esiti. Seega muret jagus ja ma ei saanud rasedust nö nautida ( niipalju kui seda nautida saab :D), poole pealt sain normi sekka tagasi ja siis juba hullasin ( loe: treenisin ja reisisin jne) mis jaksasin oma kõhukesega. Seega oli mul hinges mingi meeletu unistuselaadne toode, et ma nüüd algusest peale naudin seda rasedust. Noh, et olen rase ja proud-of-that. Aga nagu ikka, ei läinud kõik nii nagu ma unistasin. Algul olin ise veidi ärev, enne esimest arsti kinnitamist. Siis teisel uuringul leiti, et ühte hormooni pole piisavalt, ja suunati NIPTIFY testi tegema. See on verest tehtav test, mis uurib erinevaid kromosoomhaiguse tõesnäosust ja ühtlasi annab lapse soo teada väga varakult ja 100% kindlusega. Andsin vere ära ja ootasin. Need olid mu elu hirmsamad 8 päeva ( saate aru kui kaua!!!) ja siis saime tulemused, et kõik on korras ja on POISS. Lugesin digiloos neid trükitähti häälega 4-5 x endale ette, et ikka kindel olla. Testi tulemused tulid mingil imelikul päeval, kui mina olin üksi kodus ja küürisin vannituba. Neid testi tulemusi oodates logisin ma iga päev iga täistund vähemalt 3x digilukku sisse, et otsida tulemusi... Ja kui need lõpuks olid seal, siis ma ei uskunud oma silmi. Poiss! Me mõlemad kuidagi olime vga kindlad, et on tüdruk jälle. No väga põnev. Helistasin kohe Taavile ka! Ma tavaliselt ei helista kui töötab, sest siis ta peab kõik kindad ja asjad ära võtma ja kliendiga korraks pooleli jätma, a see oli tähtis asi. See ei kannatanud. Eks me mõlemad seedisime seda omamoodi, aga samas on see ka väga huvitav, et seekord poiss on. Jälle uus kogemus ja otsast peale... Edasi kulges mõni arstivisiit normilt ja siis edasi läks teema, et poiss on liiga suur oma nädalate kohta. Okei. Las olla. Siis edasi, et lootevett on liiga palju. Suunati lisauuringule. GGT- ehk rasedusdiabeedi uuringule. Mind? Mul pole elusees suhkur kõrge olnud. Okei. Ma ise meganärvis sellest kõigest. Ootasin siis oma uuringut ja mulle rõhutas nii ämmakas kui arst, et 12h enne ei tohi süüa, ega juua. Ma veel küsisin üle, et kas tõesti vette ei või juua. Öeldi, et ei. Ma olin väga mures. Sest asi mida ma tõesti teen on vee joomine vastavalt isule  ja isu mul vee järele on. Pongestasin ära ja kui testile hommikul 7.45 jõudsin, oli mul juba pm pilt taskus veepuudusest aga no ma ikka kõva mutt. Ei vingunud, teised ju ka seal ( seda testi teevad korraga 8 naist ühes ruumis) ja saavad kuidagi hakkama. Eriti nördinud olin, sest guugeldasin ju eelnevalt testi ja sisu ja tulemusi jne ja mujal maailmas lubatakse vett juua isegi testi ajal ja Maarjamõisas siis ei lubatud juba alates õhtust. No hallooooooo. Aga ok. Läksin sinna. Võeti hommikune veresuhkur ( see oli mul nagu ikka väga madal), siis anti magus jook juua ja siis mõõdeti veresuhkrut 1 h ja 2h peale selle joomist. Tulemused pandi kirja ja öeldi, et kui midagi on halvasti võtab diabeedi ämmaemand Teiega ühedust 1 nädala jooksul ja kui ei, siis on kõik hästi. Saate aru. Mina, kelle telefon on 24/7 ja viimased 20 aastat hääletu, hoidsin siis nädal aega telefonil häält peal, et äkki keegi helistab. Noup. Ise järgmisel päeval avastasin digiloost, et 1h näidataja on 0,1 ühik üle normi st saan diagnoosiks rasedusdiabeet. Olin megaärritunud. Pealegi keegi ei helistanud mulle 7 päeva jooksul. Ss mõtlesin, et ok, äkki oli nii väike hälve, et ei läinud arvesse, aga arvuti pani mulle automaatselt siis selle diagnoosi. Fine. Paar päeva ja siis oli mul niikuinii jälle arstiaeg. Käisin arstil ära ja siis tuli välja, et mina olen patukott ja miks ma diabeediämmaka juures ei ole käinud. Mina siis, et mulle ju pole helistatud! Nemad väitsid, et on. Numbrit kontrollisin. Kõik õige. Kuhu nad helistasid, ma ei tea, aga mitte mulle. Pandi siis uus appointment rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde. Mina jälle nutsin silmad peast ja ootasin nädalakese ( igat arstiaega peab ju ootama, kohe ei saa, aga kuni ootan, kasvab ärevus...). Tuli siis see aeg ja anti mulle koju glükomeeter. Pidin iga päev 4x verd võtma ja veresuhkrut mõõtma. Oeh. Tegin seda. Ei olnud ükski näitaja üle normi, ega normi lähedanegi. Kõik olid alla. Väga tüütu ja stressirohke, aga maandas vähemalt mure kõhubeebi pärast, et minu veresuhkur talle kuidagi liiga teeks. Sama nädala ultrahelis vangutati pead ja öeldi, et loode ikka liiga suur ja pandi lisa ultraheli aeg, et kui siis ka, siis tuleb esilekutsumine. No ei!!! Raseduse nautimisest ei ole siin üldse juttugi! Kas te teete nalja? My biggest nightmare. Sekkumine sünnitusprotsessi enne kui see veel meditsiiniliselt vajalik on. Ma saan kõigest aru ja ma ei tee maha ühtegi valikut. Naised on erinevad. Aga mina väga tahaksin ise, loomulikult sünnitada, minimaalse med. sekkumisega. Pliiz? Oeh. Elasin siis jälle meganärveerides oma 2 nädalat kuni järgmise ultrahelini. Seda muret ei saa siia ridadesse panna, sest see ei kõla ratsionaalselt, aga kui sul on kõhus beebi, siis ei olegi midagi ratsionaalselt. Siis on hormoonid, intuitsioon ja mom-brain. Ja siis sa lihtsalt muretsed iga asja pärast, mille pärast üldse võimalik muretseda on. No igatahes, viimane ulraheli siis näitas, et laps ikka täitsa viks ja viisakas, üldse mitte liiga suur???? ja mingit esilekutsumist ei ole vaja. Lootevett piisavalt jne. Okei, here we are, kaks viimast rasedusnädalat: teid ma nüüd naudin! ( reedel käisin arstil ja laupäeval tabas mind kõhugripp). Ma arvasin, et suren sellesse, sest koos kolmada trimestri hädadega on kõhugripp kül surmalaadne kogemus. Ma esiti arvasin, et mul on toidumürgistus, aga siis sain aru, et ikka miski kõhugripike. Väga väga ränk. Ellu jäin. Aga jube. Kuna süüa ma ei saanud, siis pühapäeva hommikul ärgates ei tundud ma kõhubeebi liigutusi. Paanika. Läksin kohe emosse, sest ma ei tahtnud riskida ootamisega. ( Jah, ma enne sonkisin ja patsutasin ja tegin kodus igast trikke, et ta end liigutaks, nagu ta tavaliselt end nende trikkide peale liigutab). Emos läks pool tundi ja kõik oli ok. Öeldi, et üks tuhu jäi ka neile silma. Mina seda ei tundnud. St, et keha valmistub sünnituseks vaikselt ette. Nojah, see polegi oluline, tähtis oli, et kõhubeebi oli ok. Oli. No vat. Niiapalju siis sellest. Nüüd ma siin tiksun. Tähtajani on 8 päeva. Sümfüüsivalu on päris jama ja kõndida kaua ei saa, sest on selline tunne, et laps pistab pea alt välja muidu. Haha. Aga päriselt ka. Ise olen ka väga paks ja raske on siirduda ühest kohast teise. Esimese raseduse ajal ei olnud mul last ja ma põrandal üldse eriti niisama ei istunud. Nüüd on mul kogueg põrandale asja ja see on niiiiiiii raske kolmandas trimestris oma tulitava sümfüüsiga. 

Aga tagasi raseduse kulu peale triivides, siis mul iiveldas väga hullusti kuni 12/13 nädal ja siis hakkas see asi leebuma. Suurt energia juuresööstu ma aga teises trimestris ei tundnud. Ei tundnud ka esimese rasedusega. Raamatutes räägitakse küll sellest särtsu tagasi tulemisest, aga kui sa töötad alati lisaks ka treeneri/füsioterpeudina, ehk kasutad oma keha ja seda suht maksimum piiril, siis ei. Rasedana oled sa ikkagi rase ja väsid rutem, südame löögimahu ja veremahu teema on väga tuntav aeroobsetes ja tantsutundides ehk on raskem trenne anda/teha. Keha ka muutub, keharaskuskese ( nt kingadel tantsides vaja iga nädal uuesti aru saada, kus tasakaalupunkt on) jne. Aga üldiselt läks teine trimester ladusamalt. Kõht kasvas mul seekord väga palju rutem ette. Eelmine kord sain varajata oma rasedust palju kauem. Rindadest rääkides, siis ei antud mulle neid ei esimese raseduse ega Roosi imetamise ajal eriti ega ka nüüd. No lootus jääb, et saan suured tissid kui teist last rinnaga toitma hakkan ( aga ma väga kõrgele lootusi ka ei ajaks :D). Mida pole antud, seda pole. Kolmas trimester on seekord väga palju vaevalisem. Ka Roosit oodates oli mul 21.nädalast tugevad sümfüüsivalud, aga no mitte võrreldavad nendega. Seekord on ikka väga rängad. Käia ei saanud üldse vahepeal ja tegelikult ei ole ühtegi asendit, mis oleks mugav. Igatepidi on väga suur surve ja seetõttu ka valu sümfüüsi piirkonnas. Seda nii seistes, istudes, lebotades kui ka lamades. Seekord ei saa ma ka alates 23dast rasedusnädalast selili lamada. Ma reaalselt tunnen, kuidas mul kuskilt verevool kinni jääb ja hakkan uimaseks muutuma. Roosit oodates mul seda üldse polnud. Seljavalud kolmandas trimestris on mul pigem mõõdukad ja nende vastu aitab mul enamasti massaaz ( mul see massaazitool kodus) ja vann ja harjutused. Roosit oodates oli mul seljaga palju rohkem probleeme. Aga kui nüüd ise analüüsin, siis asi võis selles olla, et ma kaks kuud esimes trimestris üldse trenni ei teinud ju ( riskiraseduse tõttu) ja see võis omakorda selga mõjutada. Seekord ma ikka tegin trenni siin suht lõpuni.

Mis siis veel. Naha osas mul alguses üllatusi polnud. Roosit oodates oli mul mingi megalööve või nõgestõbi ( arst jättis lahtiseks) üle kogu keha koos väikese palavikuga. Seekord mul on hoopis nüüd otsaees üks punane kahtlane laik ja ära ka ei lähe. Nagu allergia. No olgu. Vast läheb pärast üle. 

Isusid mul ka suuri ja erilisi ei ole. Ma olen terve elu armastanud hapusid kummikomme ja hapukurke. Rasedana need ka ikka maistevad. Roosit oodates oli mul esimene trimester tugev vastumeel lihale. Seekord on suht raseduse lõpuni. Esimene trimester oli hullem ja edasi on nii, et süüa saan, aga kokata liha eriti ei taha, lõhn ebameeldiv. Selle teise rasedusega on huvitav ka see, et mul on veidi iiveldus tagasi tulnud. Mõnikord õhtul voodis juba ja vahel niisama liha lõhnale vms. Aga see läheb üle. Oksendanud ma kummagi rasedusega otseselt vist polegi. Ainult iivedas jubedalt.

Kaalu osas võtan ilmselt samapalju juurde kui esimesel korral. See vist oli 13,5 kg ja nüüd viimases kontrollis olingi 12,9kg juurde võtnud. Võib-olla tuleb veidi rohkem, aga no mis seal ikka.

Ahjaa ja liigesed. Nüüd kui ma olen vanem, siis annavad mul meeletult tunda puusaliigesed. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et eelmine rasedus sain voodis ka selili olla ja nüüd ei saa. Nüüd vaid külili. Ei tea. Igatahes iga hommik ärkan suhteliselt notise puusaliigeste valuga. Mõlemal pool. Just nende peal magamisest. Kui liigutama hakkan, siis läheb üle. Aga jah, see ka mööduv nähtus. Üks kord andis mul see katkise meniskiga põlv tunda kui kotiga trepist üles tulin. Aga Roosiga valutas mu põlv ma mäletan hoopis peale sünnitust kui ma Roosit pidevalt 4dale korrusele tassisin ( kui ta juba 8-9 kuune oli). Aga seegi oli mööduv nähtus ja taandus treeningute kasvuga ;) Randmed on mul ka kuidagi tundlikumad teise rasedusega, aga siisn näen jälle seost külili magamisega, sest külili olles hoian põrandapoolset kätte alati väga veidas rippasendis ja seegi võib seda mõjutada. Nojah.

Turseid on mul pigem mõõdukalt või vähe ja Roosit oodates ei olnud üldse. Vaid nädalake enne sünnitust. 

Seekord on mul üheks tüütuks kaebuseks ka käte suremine öösiti. Siin on ilmselt seos samuti tursetega kui kirjandust uurida. Olen leidnud enda nipiasendid, millega vere taas käima saab, aga see on väga tüütu ja harjumatu ikka. 

Ja hambakaelad. Seekord ennatlikult varusin õiget pastat. Eelmine kord ei taibanud ja sain abi hambaarstilt kohapealt, kes lausa kattis neid. Seega seekord on see mure pea olematu.
Küüneplaadid on mul mõlema rasedusega elastsemaks läinud. Ehk kui mul muidu naljalt küüned ei murdu ( geelküüned siis, mu enda küünte peal), siis mõlema rasedusega on neid murdumisi ikka tulnud ja põhjuseks, et oma küüneplaat on elastsem ja geel ju ei ole... No ühesõnaga. Aga see ei ole otseselt kaebus.

Muus osas olen ka see rasedus kokku ostnud väga palju rasedariideid, sest Roosit oodates olin kindel, et see mu ainus rasedus on ja tahan sellest maksimumi. Nüüd olen jälle kindel, mis kindel, et see mu viimane rasedus ja miks ma peaks selle veetma a la Taavi dressides. No selga pole mul niikuinii midagi panna ja kõik rasedariided on ühesugused, aga ikkagi. Endal see teadmine, et ma vähemalt üritasin.

Hetkel mul rohkem ei meenugi. Küsige otse või kommentaarides või sotsiaalmeedias julgelt, kui Teid veel miski huvitab.

Olge mõnusad!