kolmapäev, 26. aprill 2023

Teine sünnitus

Oh my god! I thought You´d never ask! ( pun intended: sest kõik küsisid :D)





Ma niigi tegin elu lihtsustamiseks instasse lühikokkuvõtte, aga asjaarmastajatele teen siia veidi pikema LÜHIkokkuvõtte :D





Poja tähtaeg oli 11.04.2023. Nagu mu eelmisest postitusest teise raseduse kohta lugeda sai, oli mul hädasid palju ja kõht mega. Olin ise jumala kindel, et poiss sünnib enne etteantud tähtaega. Aga tutkit. Ta otsustas sündida hoopis 17.04.2023. Päeval kell 14.03. Iga päev, mis oli peale 11.04 venis jubedalt ja stress minus kasvas. Mul oli esilekutsumise tähtaeg 20.04 ja esilekutsumist ma absoluutselt ei tahtnud. Olin selle vastu iga ihurakuga, aga loogika,aa vana kits, lükkas takka, et kindlasti peab minema 20.04 kohale, sest äkki on ta juba liiga suur seal kõhus ja kuidas ma ta siis veel välja saan? Ah? Paanikaosakond ühesõnaga. See viimane nädal mingeid plaane ka eriti teha ei saanud, pileteid ette osta vm, sest olin koguaeg valves, et nüüd on minek. 





Lõpuks siis pühapäeva õhtul oli juba kahtlane olla, aga mitte sünnitama lähen-kahtlane vaid lihtsalt jubeväsinud. Käisin vannis ja molutasin. Ema oli mul Tartus jälle valves, sest Taavi ema ei ole ikka terveks saanud ja meil oli Roosi varuvarianti vaja. Magama läksin enda arust isegi vara. Kell 01.00, sest  olin väsinud. 01.45 ärkasin üles, sest kõht valutas. Aga mitte päevade valu, nagu oli enne Roosi sünnitust, vaid mingi teine valu. Täitsa muu. Algul siis mõtlesin, et fine. Ju see laps pressib kuskile midagi. Keerasin ja pöörasin ennast, käisin vetsus, jõin vett. Läksin voodisse tagasi ja kell 2.00 hakkasid tuhud pihta. Algul suurte vahedega. Siis just laekus ka Roosi meie voodisse. Ekstra kitsas... ja Taavile ei tahtnud ka ma kohe öelda, et sünnitan. Las magab natukenegi vaeseke. Läksin siis ise magamistoast ära. Proovisin diivanil magada, aga ärevuse lõi sisse. Siis proovisin vanni minna jälle. Noup. See ei sobinud. Valutasin siis vapralt üksi neljani ja siis läksin informeerisin Taavit, et nüüd läks limakork ja tuhud on ka, et hakka parem sättima. Siis me veel vahtisime kodus ja pakkisime ja valutasime ja kuue ajal võtsime takso kliinikumi. Ma püüdsin olla kodus nii kaua kui saab, aga mul olid tuhud 4-5 minutised ( teise lapsega soovitatakse siis juba haiglasse minna)... Seal võeti meid vastu ja lasti sünnitustuppa. Vanniga. Nagu ma soovisin. Avatust oli mul ainult 4cm, aga tuhud olid aktiivsed.





Seekord oli mul ilus sünnitusplaan kirjas ja üks asjadest, mis ma soovisin oli võimaliku vähese sekkumisega sünnitus. Nii ma ka sain, kuigi vahepeal oli küll juba elu paelaga kaelas. Seekord tänu veel põhjalikumale ettevalmistusele ei tundund tuhkude osa nii hull ja imede ime oli see, et mul oli tuhkude vahel ka valuvaba aeg. See on ju maagia! Roosiga mul oli koguaeg sama tugev valu nagu tuhu ajal ka tuhude vahel. Ma peaaegu ei saanud aru, kuna oli tuhk ja kuna mitte. Seekord oli selgesti eristatav. Siinkohal arvan, et oli palju kasu sellest, et ma sukeldusin suuremahulisemalt hüpnosünnituse teemasse. Igatahes. Tagasi sünnitamise juurde. Lühidalt: kella 6-st kuni pm 13.00ni ma tuhutasin vannis ja dushi all. Vahel natuke maismaal ka. ( Sinna läksid mu varbaküüned- kes instagrami nalja teab) ja natuke enne ühte hakkasid pressid. Kokku kestsid need üle tunni, sest üllatus üllatus- jälle jäi laps nö sünnikanalisse kinni :D Vat sihukesed vaagnapõhjalihased :D Okei-okei, kes vähegi nalja mõistab, siis it is a joke. Anatoomilised eripärad ja soodumus ilmselt. Looteveed polnud mul ikka ära tulnud ja kuna mu sünniplaanis oli ju kirjas, et minimaalset sekkumist palun, siis neid ei avatud ka. Kuigi ausõna, ma vahepeal juba plaanisin seda paluda, sest kõik muudkui venis ( jep nii aeg kui mina :D), aga ämmaemand, kes meile sattus oli väga lahe. Ta oli ise lausa põnevil, et oh, äkki sünnib õnnesärgis... Et pressi aga pressi :D No ma siis pressisin. Tol momendil olin sellel järil ( või misiganes see väike sünnitustoolike on) ja pressisin kogu ihust ja hingest ja käis kõva plaks ja kogu lootekott plahvatas sõna otseses mõttes põrandale ja sealt ämmakale kuni õlgadeni :D Deem. Ma isegi vabandasin. Haha. Aga no oli see vast pauk. Ei sündinud õnnesärgis. Siis ma proovisingi vaheldumisi istudes ja käpuli sünnitada, kuni lõpuks sünnitasin käpuli. 





Kõige veidram kogemus ( mitte et terve sünnitus üks imelik värk ole) oli aga hoopis see, et kui ma poisi pea välja pressisin ja keha veel mitte, karjus ta juba :D Kuigi pressid olid järjestikused, ehk seal olulist pausi polnud. Ma reaalselt tundsin kuidas ta mu sees ja jalgevahel karjus. See oli imelik, aga ma olin õnnelik. Siis tuli kohe ka keha ja algul ma istusin maha ja sain lapse rinnale. Natuke istusin ja siis aidati mind voodisse. Kui eelmine kord platsenta ei tahtnud tulla mul ja mind piinati seal igatepidi, et ta ikka enne kirurgilist sekkumist välja saada, siis seekord sain ma voodisse ja siis tundsin, et tahan pressida ja ükskord slightly pingutasin kõhulihaseid ja väljas ta oligi. Ilus ja suur platsenta. On ikka suur elund. Jälle sain mõned ilupisted ja terminoloogiliselt 2 astme rebendid. Aga pisteid oli vähem kui Roosiga, kuigi poiss oli palju suurem. Rosana oli 3596gr aga Theon oli 4202gr. Ämmaemand ütles mulle kohe peale sünnitust, et järgmine laps tuleb väiksema mehega teha :D Haha. No thanks. Ei enam ma ei soovi.





Esimesel sünnitusel olin ise väga närvis ja pabinas ja platsenta teema ajas veel rohkem närvi ( murtesesin, et mind viiakse opile jne...) Seekord oskasin ma reaalselt palju rohkem rõõmu tunda sellest, et sain sünnitatud, sellest, et laps pandi mu rinnale, sellest, et Taavi lõikas nabanööri läbi jne. 






Kogu sünnituse käigus oli minu jaoks väga tähtis taaskord, et Taavi oli seal ja aitas mind pidevalt füüsiliselt ( andis juua, masseeris, reguleeris vett, andis oksekotti- jep, ma jälle oksendasin ja öökisin terve sünnituse jne.) ja ka vaimselt. Et siis kui ma üritasin jälle öelda, et ma enam ei jaksa, siis ta jälle ergutas. See tundub nii mõtetu kui siin seda trükkida, aga kui sa oled sünnitusvaludes ja kaaslane ergutab, siis on sellel hoopis teine tähendus ja mõju. Trust me.





Seega olen väga tänulik, et mul on nii hea kaaslane ja kes oskab mulle sellisel raskel hetkel just sellist toetust pakkuda, nagu mul vaja on. Ma jällegi ei kujuta ette, et oleksin saanud üldse ilma temata sünnitada...





Peale sünnitust olime veel sünnitustoas 2h. Laps oligi kogu selle aja mu rinnal. Ta hakkas kohe sööma rinda ja oli üldse asjalik. Alles peale seda teda kaaluti ja mõõdeti jne. Seega me algul ei teadnud kui suur ta isegi oli. Siis õnnestus meil ka peretuba õnneks saada. Mind veeretati sinna ratastoolis ja Taavi sai kõik meie sada kotti kaasa tassida ( minu sada kotti).







Üks väga kurb nüanss kõige juures oli see, et hommikul, kui läksime sünnitama, ütlesime Roosile, et õhtul näeme. Tuled meid vaatama haiglasse. Pärast perepalatis saime teada, et laps-külalised on keelatud :( Roosi ja ka meie olime väga väga kurvad. Järgmise päeva õhtul sõitsime liftiga alla ja tegime salakohtumise Roosile ja vennale naisteosakonna koridoris. Parem kui mitte-midagi.











Haiglas oli esiti plaan, et saan kolmapäeval koju, kuna on teine sünnitus. Mul olid kolmapäeva lõunaks kõik asjad pakitud ja palat puhas. Ja siis tuli välja, et Theonil on südames kahinad ja üks kõrv ei läbinud kuulmistesti. Täpselt sama mis Roosil! Oeh. Soovitati tungivalt veel üheks ööks jääda. Jäin. Enne nutsin palatis silmad peast ja pakkisin jälle kõik lahti. 





Neljapäeval olid õnneks südamekahinad kadunud ja kõrva pärast me ise niiväga ei muretsenudki. Kuu aja pärast on uus kõrvakontroll. Kokkuvõttes sain koju neljapäeval. Seekord oli raske nii kaua haiglas olla, sest igatsesin koju ja Roosit. 





Aga ellu jäime ja hakkama saime.

17.04.2023 liitus meie perega Theon Arius Unt, kes oli 53 cm pikk ja kaalus 4202 grammi. 
Koju minnes ootas meid Roosi minu emaga, olid lilled ja laud ja isegi tervitussilt korteri uksel!







Juhhei!



2 kommentaari:

  1. Uhhh 😍😭 nii tore lõpuks lugeda, kuidas kõik toimus 😊 mingid asjad olid nagu sarnased, aga samas meil ikka väga erinevad kogemused (hästi loogiline lause 😆). See on küll nii, et mehed on meile suurepärased "kaas-sünnitajad" juhtunud ☺️ mul ka ergutas. Naljakas erinevus oli, et sind veeretati ja Taavi tassis asju, mina pidin ise kõndima ja Martin sai veeretada asju 😆 ju vaadati muskleid 🤭
    Aga nii vahva lugemine ja no te olete ikka nii tublid ja armsad 🫶

    VastaKustuta