neljapäev, 27. aprill 2017

Mis toimub minu peas?

Hei,


Teen ühe postituse sellest, mis toimub minu peas.
Ega ma vahel ise ka täpselt ei tea, küll aga on mul kindlad arvamused ja väljavaated, millele ma truuks jään.


Näiteks, ei muretse ma palju asjade üle, mis ei ole veel käes. Ma ei muretse ette reisi või tähtsa ettekande või esinemise pärast. Mul lihtsalt ei ole selleks aega. Küll ma jõuan seda tehes juba närveerida, aga eelnevalt ma sellele aega ei kuluta.


Pildi tegi Mariko Passel


Igapäevarutiini juures ei mõtle ma üldse midagi. Kui äratuskell hommikul heliseb, siis ma ei mõtle, et äkki magaks veel. Ma ei mõtle üldse midagi sellist. Kohe planeerin peas tegevusi ja nende järjestust (kõike mida saab muuta- kassikonservi andmist ei saa muuta- kassid on hommikuti nälgas, see on mu esimene must-do asi. Hehe.) ja asun asja kallale.


Kui mind ärritab mõni olukord või mõni inimene (töötan igapäevaselt siiski paljude inimestega ja mõni neist tuleb ja karjub kohe mu peale, enne kui midagi veel öeldagi jõuan), siis oma peas ma mingeid arvustusi ei tee. Pigem püüan alati mõelda miks see inimene nii käitub. Või püüan teda oma peas kuidagi õigustada, et näiteks ju ta on suurtes valudes (patsiendid polikas mul) või on tal halb päev vms. Ma leian, et minul pole nii palju vaba aega selleks, et mõelda halvasti inimestest. Ma lihtsalt ei raatsi oma aega sellele raisata. Tundub asjatu.

Minu klõps meie grillist.


Info, mida endale salvestan. Taaskord, kuna töötan meeletu hulga inimestega (polikapäevadel on mul umb 20-30 patsienti, osad on küll rühmatunnis, aga siiski peab ju paar sõna vahetama) siis minu mälu on väga selektiivne. Teadlikult ja juba vestluse käigus fikseerin vaid tähtsaid asju (enda arust). Patsientide puhul nime ja vigastuse kindlasti ja mõne muu tähtsa faktori (kas ta kasutab karke, kas ta käib kaugelt maalt, on tal mõni eriline töögraafik, millega pean arvestama). Spordiklubi klientide puhul püüan alati meelde jätta lisaks nimele nende lemmikharjutused või vastupidi ja selle kuidas ta treenib (kas käib rühmatundides, jõusaalis jne) ning kui on, siis millised on tema vaevused. Ja ka igapäevasuhtluses sõpradega, ma küll püüan kõike meeles pidada aga no kuskil on piir. Taaskord keskendun tähtsale, nende elustiil, elukaaslased, lapsed või hobid või lemmikloomad.


Seega kohati võib tunduda, et ma olen udupea, aga tegelikult on mul meeletult infot koguaeg tallel ja ma niigi püüan kõike ja kõiki meeles pidada. Ahjaa, mu mälumaht on ka sellepärast nii täis, et ma pean koguaeg meeles pidama kõiki oma koreograafiaid ja harjutusi ja komplekse, mida oma treeneritöös ja ka füsiotöös kasutan. Ka tudengite nimed ja materjalid peavad mul endal meeles ju olema.


Iseloomult olen selline, et kui vaatan kedagi, kes on must parem ja tublim ja osavam, siis kadedust kui sellist, ma ei tunne. Küll aga vastavalt meelteseisundile ma kas saan lisamotivatsiooni juurde ehk püüan ka olla tublim ja parem ja osavam või nukrutsen ja elan edasi, et kõike ju ka ei jõua.


Ma väga tahaksin olla see inimene, kes ei otsi vabandusi. Ja pooltel juhtudel mul see ka õnnestub. Mõtlen seda just siis, kui ma näiteks ei ole midagi ära teinud või ära koristanud siis ma ei hakka end vabandustega, et oi olin väsinud ja oi oli pikk päev, lohutama, vaid nendin fakti ja püüan edaspidi vältida seda. Ja vigu samamoodi püüan tunnistada alati, on see töö või hobi või vaba aeg. Ehk võtan omaks, ja arenen edasi. Muidugi mõnikord tuleb pisar silma, et ma ju nii püüdsin. Aga no ju siis mitte piisavalt :D


Ja veel, olen ilma suuremaid pingutusi tegemata suutnud ära unustada kõik halvad asjad ja ebameeldivad seigad. Või on see minu mälu isiklik case. Igatahes, kui ma hakkan mõtlema, et mis oli viimane ebameeldivus või midagi, siis ma kohe ei mäleta. Pean tükk aega leiutama ja siis võib juhtuda, et see meenub. 


Suur erinevus Taavist on näiteks ka see, et ma küll olen väga palju lugenud ja väga palju filme näinud, aga sisusid ma küll uuesti kirjeldada ei oska. Eriti filmide puhul. Ma mäletan, et olen näinud, aga millest see rääkis? BLANK!  Haha. Raamatute osas on veidi helgem see, et enamasti ikkagi mäletan umbkaudselt milles point on. Taavi mäletab alati kõiki detaile ja nimesid ja no minu meelest ulme noh!

Pildi tegi Mariko Passel


Nonii, aga hetkel ei turgata enam midagi sellist pähe, mida oskaksin välja tuua. Küll aga võite seda teha Teie, armsad lugejad. 


Ilusat algavat kevadet! (ma sihikindlalt loodan, et sel nädalavahetusel algab lõpuks kevad)


4 kommentaari:

  1. Mis käib Sinu peas fotoshootide ajal? Nii ise poseerides, kui ise pildistades :). Mõlemas osakonnas Sa hiilgad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, vot seal ei käi ka midagi mul peas. Mul lihtsalt klapib Mariko Passeliga, tema muudkui sätib kaamerat ja vahel nats kamnadab ja mina muudkui eputan. Soovitan soojalt endalgi proovida Marikoga fotoshooti! :)

      Kustuta
  2. Mul on filmidega sama :D aga muus osas on rohkem või vähem arenemisruumi, sest tundub, et sinu taktikaga jõuab rohkem asju ära teha, kui ilma selleta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jumal tänatud, ma pole siis ainuke :D Super!

      Kustuta