Kui viisakas ma olen.

Hei,

Ma plaanisin küll esiti blogida oma suvilarallist, aga seda saab ju alati hiljem ka teha. Seda enam, et sattusin täna põneva lugemise otsa. Nimelt hakkas mulle FB uudistevoos silma selline artikkel.

See oli täitsa põnev lugeda ja pani mu mõtlema. Kui viisakas ma siis olen. Enamus punkte läbi lugedes ma noogutasin mõttes ja olin nõus, kuid nii mõnigi tuli üllatusena.

Leidsin kolm viisakat pilti ka endast. Kõik need tegi Märten Osijärv.

Ärge nüüd kõva häälega siis naerge, võibolla Teile on need kõik väga igapäevased, aga mind üllatas näiteks:

• Heade kommetega mees peaks jalutama alati naise vasakul käel. Ainuke erand kehtib sõjaväelaste kohta, sest nemad peavad parema käega saluuti andma. (ma ei tea kuidas ma sellest kuulnud pole enne :O)
• Parim istekoht limusiinis on paremal pool tagaistmel. See on koht, mille peaksite pigem oma bossile jätma. Või kellele iganes, kes on mistahes valdkonnas teist auväärsem või prominentsem. Paremuselt järgmine koht, on taga vasakul. Juunioritele jääb reeglina keskmine iste (see reegel ei kehti, kui sõidate koos õdede-vendadega). (Siinkohal saan vabanduseks tuua selle, et ega ma väga tihe limusiiniga sõitja pole :D)
• Ärge kunagi asetage laua taga istudes oma käekotti toolile selja taha. Koti õige koht on Weaveri sõnul teist paremal pool põrandal. Meie jaoks võib see tänu teatud ütlustele kohatu tunduda (kui käekott on põrandal, läheb raha perest välja), aga mujal peetakse sellisel viisil toimimist õigeks.(mulle nii meeldib koguaeg käekotti selja taha toolile panna :O Pean ümber õppima.)
• Vältimaks kokkupõrkeid õhtusöögilauas, lähenege oma toolile alati oma vasaku käe poolt ja väljuge parema käe poolt. (Absoluutselt esimest korda kuulen!)

Photo: Märten Osijärv

Ja siis olid mul ka omad lemmikud, või sellised punktid, milledele ma olen kahe käega poolt:

• Kui jalutate koos kellegagi (elukaasnale, sõber, sugulane, kolleeg jne.) ja see keegi teretab mõnda inimest, keda teie ei tea, peaksite samuti vastutulijat teretama.
• Juhul, kui keegi teid solvab, ärge mitte mingil juhul solvake teda vastu ega hakake rääkima kõrgendatud toonil. Te olete temast parem. Lihtsalt naeratage ja lahkuge stseenilt.
• Ärge unustage tänada oma lähedasi, kui nad teid millegagi aitavad. Nad tahavad teada, et oskate nende abist lugu pidada ja ei võta seda iseenesestmõistetavalt.
• Sõnumi “jään 20 minutit hiljaks” saatmine, ei ole samaväärne õigel ajal kohale jõudmisega.
• Ärge kunagi minge külla või peole tühjade kätega. Kui teid pole just täpselt nii instrueeritud, siis võtke kaasa pudel head veini, mõni dessert või lilled.
• Ärge tehke enda söömisharjumusi kõikide teiste probleemiks. Inimestel, kelledel ei ole lehmapiimatoodete söömisega probleemi, ei hoia igaks juhuks kapis kookosepiima.
• Kui hilinete kuskile koosolekule või näiteks trenni, siis ärge eeldage, et teile hoitakse kohta ega rünnake oma tavalisele kohale, kui see on hõivatud. Sellisel juhul on viisakas jääda tagumistesse ridadesse.
• Ja lõpetuseks aegumatut klassikat ühelt töötavalt emalt:

1. Näri nätsu kinnise suuga.
2. Näri ka toitu kinnise suuga.
3. Ära matsuta.
4. Ära räägi täis suuga.
5. Ära hoia söögilaua taga küünarnukke laual.
6. Pese alati käsi peale tualettruumis käimist.
7. Vabanda – kui põrkad kellelegi otsa.
8. Ära upita kellegi näo ees.
9. Ära luba oma lastel restoranis käituda nagu nad oleksid ahvid.
10. Ära katsu raseda naise kõhtu.
11. Ära puuduta naisterahvaid ilma nende loata.
12. Ära kunagi jäta kapiuksi ega sahtleid lahti – keegi võib haiget saada.
13. Ära sõida parkla värava juurde enne, kui sul pole parklapilet juba käepärast võetud.

Üldiselt kõnetas see artikkel mind ja meeldis mulle täitsa väga, sest minu meelest on tänapäevamaalimas üha vähem ja vähem common sense´i ja viisakust. Sellest peaksime rohkem rääkima ja see võiks olla rohkem hinnas. Või mis Te arvate? Endale mulle meeldivad viisakad inimesed ja ma püüan ise ka viisakas olla, nii palju kui mul see õnnestub :)

Ja muide, mul on üks mõnus Adidase käekott välja loosida, mida plaanin järgmises postituses teha. Kui Teil on häid ideid, siis andke aga teada :)

Päikest! 

Photo: Märten Osijärv

Minu GRANDE FINALE

Hei,

Teen siia postituse oma fotoringi lõputööst. Selline see sel aastal sai. Muidu oli see mul ilusti vormistatud, aga eks ma natuke lõikan ja kleebin blogi tarvis. 

Tegu on ühe konkreetse nädalaga, ja enamus pilte on tehtud hommikul (ja ma pole hommiku-inimene), seega tegelikult ei ole see elu nii hapu mul, aga tolle nädala ja piltide lõikes juhtus see nii :D

Lõputöö teemaks on ´Päevad ei ole vennad´

Miks päevad ei ole vennad?
 Valisin antud teema sel põhjusel, et minu meelest edastab see lause kõige paremini elu kaootilisust ning igapäevaelu karmi heitlust.

Iga päev on erinev ja elu ei lähe enamasti üldse nii, nagu me ise planeerime. Alati leidub takistusi, mida ületada ja rõõme mida tunda. Kõik ei ole alati halb ja isegi halb ei pruugi lõppkokkuvõttes olla muud kui hea.

Me peaksime elama hetkes, aga see on mõnikord raske. Hetkes elades ei ole kunagi mured liiga suured ja ootused liiga kõrged, kuna ei elata tulevikus, ega minevikus.

Minu päevad on tegelikult võrdlemisi sarnased, aga emotsioonid ei ole. Motivatsioon on sisemine, emotsioon tuleb ka seest. Mõni päev on sellega hästi ja mõni päev ei ole. Ilmselgelt vajab see tegelemist ja endasse vaatamist.

Põhjus, miks ma üldse otsustasin ennast pildistada oli see, et ükski mu teistest lõputöö teemadest ei olnud teostatavad aja või mõne muu piiraja tõttu, ei olnud sobilikud mulle või teistele. Ning kuna mul polnud üldse motivatsiooni seda tööd teha, siis otsustasingi sellise endassevaatava töö teha.

Enesanalüüsi tulemusena leidsin taaskord ununenud tõe. Mulle ei sobi õppetöö ja kontrollivad või tähtajalised asjad. Ma võtan kohustusi alati kui elu ja surma küsimust ning ei jäta kunagi asju tegemata. Kui see esialgu tundub hea joonena, siis tegelikult ei ole. Sellega on väga raske elada. See tähendab, et kasvõi üle laipade, aga asjad saavad tehtud. Laipadeks on siin enamasti tervis, uneaeg, närvid ja meelerahu. Vahel ka toidukorrad või midagi mud tähtsat. Ööpäevas on ju vaid 24 tundi. Meenusid pikad ülikooliaastad ja meenus ka see keev pahameel sügaval minu sees eksamite vastu. Jumal tänatud, et see möödas on. Sain aru ka sellest, et ei, ma ei ole veel valmis uuesti midagi juurde õppima (ülikooli mastaabis, mitte kursuste vms). Ma peaksin ennast muutma.

Kõik fotod tegin mustvalgeks, et värvid ei võtaks rohkem tähelepanu kui sisu. Pealegi mulle meeldivad mustvalged fotod alati palju rohkem kui värvilised.

Päev üks ehk minu esmaspäev

NikonD3000, standardobje.

Kui elu annab sidruneid… siis tuleb end vahel tühjaks karjuda ja siis natuke nutta ka. Elu ei ole lihtne, iga kahvli juurde tuleb sobilik nuga leida, iga luku jaoks õige võti. Mõnikord see ei õnnestu.

Päev kaks ehk minu teisipäev

NikonD3000, standardobje.

Ma ei ole hommikuinimene, aga mu eilsed mured said lahendatud ja nüüd algab uus päev. Täna on väga palju teha, aga veidral moel olen rõõmus ja enesekindel, et jõuan absoluutselt kõik plaanitud asjad tehtud, kuigi see on juba paberilgi ulme. Päike paistab.

Päev kolm ehk minu kolmapäev

NikonD3000, standardobje.

Päike paistab, aga väljas on külm. Pean kohe tööle minema. Ei jaksa täna. Ei taha ka. Ei taha nende inimestega üldse suhelda ja ma ei taha täna nende muresid kuulata. Ma ei taha oma töö-meilboksi isegi avada. Ei taha. Aga lähen tööle, naeratan kõigile, vastan kõik töömeilid ära ja kuulan aktiivselt ja empaatiliselt ära kõik oma patsiendid. Tere tulemast täiskasvanute maailma.

Päev neli ehk minu neljapäev

NikonD3000, standardobje.

Neljapäev oli hea päev. Ta oli teistmoodi. Teistmoodi on alati hea. Vaim puhkab. Ma tegelikult ei väsinudki tänasest päevast ära. Ma väsisin iseenda nahas olemisest ära. Side lõpp.

Päev viis ehk minu reede

NikonD3000, standardobje.

Vara ärkamine ei ole minu rida. Vaatamata sellele, et olen seda viimased 22 aastat järjest teinud. Võiks ju eeldada, et harjutamine teeb meistriks, aga ei. Siinkohal teeb harjutamine kindlasti harjutajaks. Päike paistab. See on tore, aga uni on ikkagi. Vaevaliselt vean jalg-jala ees kiirel sammul end tööle.

Päev kuus ehk minu laupäev

NikonD3000, standardobje.

Laupäev on tööpäev. Viljandi ootab. Tudengid ootavad. Täna ma lähen sama soenguga, millega magasin. Käib küll. Kleit kompenseerib. Hommikukohvi lükkan lõunasse ning lõuna ajal ilmneb fakt, et ülikooli kohvik on suletud. Järelikult pidi nii minema… Jah, ma olen üks nendest inimestest, kes püüab end ja teisi ikka lohutada sellega, et kui nii läks, ju siis pidi. Iga asi on millekski hea. Vist.

Päev seitse ehk minu pühapäev

NikonD3000, standardobje.

Jah, ma olen ikka veel haige ja mul on ikka veel nohu. Möödas on kaks nädalat. See väsitab. Pühapäev ei ole puhkepäev, pühapäeval tuleb alati rabeleda nii, nagu kaalul oleks elu, et jõuda ära teha kõik need asjad, mida nädala sees ei jõua. Poed, pesu, koristamine, külalised, väljasõidud, emadepäevalõunad ja kingitused, suvila ja väga palju muud. Pühapäeva ja esmaspäeva vahel võiks olla veel üks puhkepäev ka.

Kuidas suurendada päevast kalorikulu, ehk kuidas saada ruttu suveks veel saledamaks.

Hei,

Ma tean jah, et ma vahepeal pole bloginud. Ma luban, varsti teen ühe põneva postituse ja selgitan miks. Praegu aga mõtlesin, et teen lühikese asjaliku postituse, kuna suvi tuleb, kuidas suurendada oma päevast kalorikulu ja saada ruttu veel paremasse vormi kui Sa juba oled.

Kõigepealt:

• Ärge pikka viha pidage: söö tervislikumalt ja mõõdukates kogustes (see on väga tähtis, et sa ei sööks rohkem, kui sa kulutada jõuad)

• Väldi saia, kooke, maiustusi, šokolaade, valmislihatooteid ja valmiskastmeid. Eelista naturaalset toitu.

• Kasuta alati treppi, mitte lifti, ega eskalaatorit.

• Võimalusel liiguta end ehk kui tunned, et on janu, mine joo, kui on vaja printida, mine prindi, ära ole laisk. Iga samm, mis Sa teed põletab kaloreid.

• Käi jala või käi jalutamas või võta koer :D

• No ja kui Sa trennis ka käiksid veel 3-4x nädalas oleks väga hea.

• Korista kodu tolmuimejaga vähemalt 2x nädalas (see on ka väga hea trenn) ja üks kord nädalas tee suurpuhastust kodus.

• Tee ise süüa (kokkamine põletab ka kaloreid)

• Joo piisavalt puhast vett

• Ära söö koos telekaga ( väidetavalt sööme siis rohkem ja mälume vähem)

• Naera palju

• Ela kõrgel korrusel või leia sõber keda külastada, kes elab vähemalt 4dal korrusel ( kokkuleppel saab ka mulle külla tulla :D)

• Niida rõõmsalt muru või tee muid aiatöid

• Uju  (vee jahe temperatuur lisab Su ujumisliigutustele kalorikulu veelgi)

• Kontrastdušš!

• Saun, kuum vann

• Masseeri kedagi (massaaži tehes tõuseb pulss ja suureneb su tavapärane kalorikulu) või mine massaaži. See samuti kiirendb Su verevarustust.

• Tee õhtuse hambapesu ajal mingit harjutust (kükid, jalatõsted, puusaringid vms)

• Hommikuvõimlemine

• Kui Sa näed, et kuskil midagi vedeleb, siis võta seda kui suurepärast võimalust diivanilt püsti tõusta ja mõni kalor kulutada (seda ära pannes)

• Sopsuta märga pesu alati enne kui riputad, see samuti on tegevus kätega, mis tõstab Su pulssi ja seega Su kalorikulu

• Kasuta pulsikella või aktiivsusmonitori ja ära luba endale ühtegi päeva alla 100% päevast aktiivsust.

• Või lae alla mõni telefoniäpp ja ära luba endale ühtegi päeva alla 10000 sammu teha.

• Proovi kohvi asemel rohelist teed vahel juua

• Kui Sa kõnnid, siis kiirenda alati tempot kui võimalik.

• Käi toitu ostmas mõnes suures Prismas või muus poes, kus on suured vahemaad lettide vahel.

• Istudes autos või laua taga, proovi teha isomeetrilisi harjutusi, ehk pinguta teadlikult erinevaid lihasgruppe, 

• Parklas pargi alati uksest võimalikult kaugele ja poekäru vii alati tagasi sinna kust võtsid. Iga samm loeb!

• Kui telekat vaatad, siis olgu reklaamipausid Sulle alati märgiks, et tõuse püsti ja liiguta.

• Maga korralikult

• Venita ja ringuta tihti

• Armasta oma elukaaslast ;)

• Vähenda stressi

• Ära joo limonaade ega muud kihisevat keemiat. Mineraalvesi will do!

• Söö alati hommikust!

• Kui istud maha, pane telefon mitte enda käeulatusse, et Sa peaksid püsti tõusma kui tahad helistada või netis surfata.

• Laula ja tantsi

• Kui lähed peole, siis keskendu mitte alkoholile vaid tantsupõrandale.

• Käi teatris (plaksutamine on hea!) või plaksuta vahel niisama. See ergutab ka hästi.

Kindlasti on neid asju veel miljon. Aga siin siis seekord sellised naljakad asjad. But true!
Kirjutage siis mulle ka, kas oli midagi uut? Või kõik on juba teada?

Olge mõnusad!

By Mariko Passel/ Ärge siis raudteedel kõndige ja ärge Jacki jooge :D

Kuidas see uus Apollo kino siis oli?

Hei,

Kirjutan paari sõnaga, mis mulje mulle sellest meie uuest Lõunakeskuse Apollo kinost siis jäi.
Käisime laupäeval peale pikka puhkepäeva (terve päev ma shoppasin küll kevadlaadal ja küll Lõunakeskuses ja eriti midagi ei ostnud) vaatamas siis seda uut kino. Kuna meil kõik normaalsed filmid juba nähtud, siis pidime leppima Galaktika valvuritega. Hehe. Film polnud küll minu maitse, aga kinost sai aimu küll.

Ostsin meile päeval juba ära need staariistemega piletid, et kui juba siis juba. Eeltöö oli null, nagu minu puhul ikka juhtub vahel, ja seega ei osanud ma midagi väga ette loota.

Jõudsime siis õhtul kohale ja hakkasime valima kinokõrvast, ise, oma kätega otse letist. Kraam koos, vahtisime nõutu näoga ringi, et kus maksta saab. Kahel pool ridades iseteeninduskassad. Mitte meie lemmikud ja üks kassa prouaga, kus järjekord üldse edasi ei liikunud. Otsustasime siis iseteeninduskassa kasuks. Kena neiu abiga saime makstud. Kusjuures jubekahtlane, kas neil niimoodi iseteeninduskassades ei teki segadust ja seda, et inimesed ei maksa kõige eest või miski ei lähe läbi (nagu minu natchod ei tahtnud minna)... Ei tea. Iseteeninduskassas pidi maksma kaardiga. Sulas ei saanud. Unt ei olnud rahul :D

Edasi, leidsime mingi värava moodi värgi ja jäime sinna ootele, et kohekohe lastakse saali. Rõõmsameelne poiss teisel pool väravaid küsis, et mis filmi me vaatama läheme. Rahvast oli küll rohkem kui vaid meie, aga no eks ma vastasin et Galaktika valvureid (keegi teine ei vastanud). Tüüp naeratas ja sebis edasi. Lõpuks hakati sisse laskma. Nagu lennujaamas, skännid pileti ja lähed. Ehk siis kõik minu ees läksid ja minule ütles error. Proovisin teist korda ka, noormees tuli ja uuris ja siis teavitas, et meil on staarikohad ja sissepääs mujal. Well oh well. Vantsisime mujale. Seal polnud järjekorda, ega probleeme. Olime minutiga oma kohtadel. 

Istusime kõige taga keskel. Toole sai mõnusasti pikali lasta ja sedasi jalgu puhata. Toolid olid ka megalaiad, nii et ma mahtusin koos oma käekoti ja muude asjadega sinna mõnusasti istuma. Suur pluss minu silmis oli ka lauake, mis nina all, kuhu saad panna nii joogi, kui söögi. Sest tavakinodes on see, et ühes käes on jook, teises söök ja siis võta palun jope seljast kuidagi :D

Minule meeldib hirmsasti kinos nosida. See käib justkui asja juurde. Ilma selleta ei ole kinoelamus täielik. Saan aru, et see ei ole loogiline, ega tervislik, aga nii mu meelest on :D
Vot, ja edev oli see, et meie istmete vahel oli tahvelarvuti, mille kaudu oleksime saanud süüa/juua tellida. Seal üks neiu käis ja teenindas teisi. Meie olime enne ise juba kõikvõimalikud asjad kokku ostnud ehk end ära teenindanud :)

Film oli 3D ja minu suureks rõõmuks olid prillid normaalsed. Ekraanis nt on prillid minu näokuju jaoks nii kitsad, et ma ei näe ekraani ülemist osa kui ma pead kuklasse ei aja.
Unt jorises, et talle paistis see led-valgustus silma, mis staariridade kohal põles terve filmi ajal (ilmselt, et me süüa ja juua näeks, ja et teenindaja näeks käia). Mind see üldse ei häirinud.

Ja nii oligi. Heli ja pilt olid võimsad ja 3D efektid ägedad nagu ikka.
Seega, kindlasti kui veel sinna minna, siis ikka ja jälle sinna staarikohtadele.

Ja siin on staaritoolide staarid :D

Ciao!