Taastumine teisest sünnitusest

Nooonii, ma leidsin draftidest selle. Eksole. Imetav aju. 

Kes siis mu pea kolme kuu vanust postitust lugeda tahab, siis siin see on :D Ups noh, aga nagu öeldakse: parem hilja kui mitte kunagi :D

Hei,

Kirjutan siis lühidalt ka oma sünnitusjärgsest taastumisest seekord.

Sünnitused olid mul kestvuselt sarnased ja teine sünnitus teadupärast lausa 3h pikem kui esimene. Aga, teisel sünnitusel olid mul tuhkude vahel valuvabad ajad. Esimesel valutas koguaeg ja see mängis kindlasti asja juures suurt rolli. Et siis need valuvabad pausid on ikka väga tänuväärsed, oli minu mõte.

No igatahes, kuigi laste sünnikaalud olid väga erinevad, siis sünnituse lõpud läksid sarnaselt. Rosana oli ju ümardatult 3,6 kilo ka Theon 4,2 kg. Lõpuks sain ikka teise astme rebendid ja arstid veidi lappisid. Verekaotus oli ka mõlema sünnitusega pigem suur nagu aru sain, ehk liitri kanti. 

Aga taastumine üllatas. Kui peale esimest sünnitust ei saanud ma pea kaks kuud istuda, kaks nädalat kõndida õieti ja kaks päeva peale sünnitust seistagi, siis peale teist oli hoopis teine teema. Verekaotust ma ei tajunud seekord ise üldse. Ehk sellepärast, et mulle pandi tilka juba ennetavalt? Igatahes kohe peale sünnitust ei olnud mul seda suurt pearinglust ja minestustunnet, mis mind peale esimest sünnitust esimestel päevadel jälitas. Ettevaatlikult sain istuda suht kohe peale sünnitust, mis oli mulle üllatus. Peale Rosana sünnitust istusin esimesed kuu aega kahe tooli vahel 😅. Eks ka peale teist sünnitust väsisin kiiremini ja kaua kõndida ei jaksanud. Aga see piir oli palju suurem. Võibolla mõjutas ka see, et oli soojem ja ilusam ilm? Või mina vanem? Või keha oskas kiiremini teine kord taastuda? (Seems legit).

Igatahes ka diastaas taastus mul seekord megakiiresti. Eelmine kord oli mul tükk aega... Aga siin võib rolli ka mängida, et ilmselt olid mul teist korda sünnitama minnes palju paremad kõhulihased (eiei, näha neid väljast polnud, ärge muretsege. Aga jõudu mõtlesin. Õhuakrobaatika on ikka kõhule hea.)

Sünnitusmajas toodi mulle valuvaigisteid ja sõbrannad ka kõik ütlesid, et sünnitusjärgsed emaka kontraktsioonid on peale teist sünnitust väääääga hullud. Ole valmis. No ma olin. Eks nad olid valusad, aga neid oli nii vähe. Mul oli vast nädalake ja siis kadusid üldse ära. Rohtu ma igatahes ei võtnudki.

Seekord pidin ma ka kolm nädalat peale sünnitust olude sunnil trenni andma. Ja just posti, mis on raskem. Oli küll algajate tund, aga no mu kõht ei toiminud ju veel. Aga hakkama sain. Muud nagu ei tundud, kui et kõht oli vääääga olematu.

Seekord pole mul siiani õnnestunud ühtegi trenni ise teha. Ise enda jaoks. Küll aga on Theon alles kahe kuune ja ma olen juba andnud posti, vesiaeroobikat, oma terpeutilisi võimlemisi loengute raames ja teinud patsientidele füsioteraapiat. Uuel nädalal saan Lemonis ka saalis rühmatundi anda ( ma asendan teisi treenereid. Ise ma veel stabiilseid tunde ei võta).  Hästi sain end proovile panna ka, kui juhendasin siin just pikemat tantsutundi. Käte jõud pole mul seekord üldse kadunud ja kõht tundus ka juba ok. Küll aga on uksest läinud jälle kardiorespiratoorne võimekus. Aga sellepärast ma ei põe. Ses suhtes, et kui see mul 'läinud' on, ei tähenda, et ma ei jõua kardiot teha. See tähendab, et ma jõuan sama hästi, aga näost lähen punaseks 😂. Muidu ma ikka oma tunde juhendades ei puneta nagu tomat. Aga mis seal ikka.

Kokkuvõttes taastusin teisest sünnitusest ma kordades kiiremini ja paremini, kuigi olud olid raskemad. Et nagu peale esimest sünnitust sain ju kodus olla ja magada kui laps magab jne. Siin aga pidin tite ja turvahälliga mööda linna ja Rosana huviringe traavima suht kohe ju. Et ei saa ju puhata, kui kodus üks laps juba on.

Nii et kes küsib, siis soovitan teine kord sünnitada küll. Vähemalt taastumise aspektist vaadatuna 😅