Mis hädad raseduse ajal mind vaevavad ja mis ma nendega teen?

Hei,

Me ei saa ikka üle ega ümber faktist, et ma olen täitsa rase. Jep. Alates tänasest algas viimane ehk üheksas kuu. 

Teine trimester, pildi tegi Mariko Passel

Muidu pole üldse hullu, lihtsalt paks olen ja põrand on kaugel :D Ehk kui mul midagi maha kukub, siis esiti ma vaatan nõutult ringi, lootuses, et mõni sõber või kolleeg aitab ja siis kui kedagi ei ole, siis hakkan juba ise miskitmoodi küki-/kummardama :D No ja varbad on kaugeks jäänud :)

Hommikumantel kinni ei lähe :D

Aga nüüd mõtlesin, et räägin ausalt ära, mis mul teistmoodi on ja kuidas ma nende asjadega hakkama saan. Äkki on minu tegemistest/krijutamistest ka mõnele teisele rasedale kasu :)
Teisel trimestril kohe muutus mu seedmine aeglasemaks. Minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus, sest ma pole sellise asjaga varasemalt kokku puutunud. Ju mu aktiivne elustiil on selle eest hoolitsenud. Teisel trimestril tegin küll trenni täiel rinnal ja sõin nii nagu alati, aga vot ei seedi enam nii nagu alati. Hakkasin sööma kliisid keefiriga korralikumalt ja kuivatatud ploomid aitavad mul samuti kõhu hea hoida. Õnneks söön jogurtit (maitsestamata ja kreeka) ka sagedasti ja vajadusel veel sagedamini. Oluline on ka värske toit. Nii kui mõni päev puuvilju ei söö (ma köögivilju söön väga harva värskelt), annab keha kohe märku. 

Kohe esimesel trimestril algas mul uudne ja väga vastik närvivalu ristluu piirkonnas, mis kiirgab ühte tuharasse ja jalga. Selili olemine kõval pinnal on väga piinarikas. Olles ise füsioterpeut, tegin ikka vapralt harjutusi ja venitasin ja liigutasin end. Raseduse edenedes taandus ka ristluuvalu veidi. Mina arvan, et keha kohanes. Ma ei usu, et mu harjutused nii suurt imet tegid, sest olin neid harjutusi niikuinii terve elu enne ka teinud koos oma patsientidega polikas ja klientidega trennides.

Teise trimestri ajal tutvusin ka uut sorti seljavaluga. Tegu on lihaspingetest tuleva valuga. See on küll see koht, kus ma üldse selle teadmisega leppida ei tahtnud....sest.... MA olen ju terve elu end sümmeetriliselt treeninud ja treeninud ja nüüd valutab vaid üks pool ja nii tugevalt! See seljavalu oli mul trikiga. Kui tegin päevas paar trenni (sellist korralikumat, raskemat), siis selg üldse ei valutanud. Kui trenni ei teinud või ainult võimlesin ja venitasin, siis oli valu eriti hull. Istuda ei saa. Olen leidnud nipid, et kui istun, panen pinges lihase ja seljatoe vahele kas massaazipallikese või kui seda pole, siis kasvõi huuleläike topsiku (midagi, mida avaldab lihaskõhule survet), ja on kohe kergem. Samuti püüan käia iga nädal käsimassaažis ja õhtuti olen kasutanud Casada elektrilist massaazipatja ka seljal.

Mu liigesed, eriti mu halvem põlv, annab tunda. Eriti kui ma kükist püsti tulen. Ja seda teen ma viimasel ajal palju, sest kummardada ma ju ei saa. Temaga ei tee ma eriti midagi. Vahel harva kinesioteibin. Enamasti püüan lihtsalt lisatuge kasutada kükist püsti tulles.

Teise trimestri keskel, kui mul auto remondis oli, otsustasin ühel päeval, et liiklen jala. Kokku tuli pea 24000 sammu. Muidu oli kõik tore, aga alates järgmisest päevast sain teada, mis on sümfüüsivalu ja alates sealt annab see aegajalt tunda. Mida aeg edasi, seda rohkem. Nüüd läheb valu hullemaks kui kõnnin rohkem, kannan kontsasid või teen trenni. Selle vastu bandaaze ma ei kanna, küll aga olen oma kõhukese ära teipinud. Mulle tundub, et see veidi toestab ja aitab.

Minu megasuureks ja ilusaks läinud tättoo ja kinesioteip.

Ka õnnestusmul teisel trimestril kuskil kuukene omada nõgestõbe. Mulle tundus, et ta lõi välja peale seda, kui ma õhtusöögiks sõin suure kausi maasikaid. Ehk sain miski üledoosi :D Ise avastasin, ise diagnoosisin ja ise ravisin aloe geeliga. Hiljem rääkisin ja näitasin perearstile ja ämmaemandale. Mu diagnoos ja ravi kiideti heaks ja ma jätkasin sellega. Go Go Go Dr.Google! 

Siinkohal on ümmargune ka vorm :D

Kolmandal trimestril, sain üks kord tunda, mis on jalakrambid. Haha. See oli üks hirmus öö, kui kõigepealt läks üks jalg krampi ja hiljem teine. Pärast seda käisin kolm päeva longates, sest säärelihased olid krampidest nii valusad. Sama tunne, kui keegi oleks pesapallikurikaga täiest jõust mõlemasse säärde löönud. Hullumeelne. Kuna see ehmatas mind nii ära, siis selle vastu sõdin ma täiel rinnal laiskust tundmata. See käib nii. Iga päev söön vähemalt 1 banaani ja veidi kõrvitsaseemneid. Iga õhtu püüan juua seda kõrge kakaosisaldusega kakaod (endale teen pea ilma suhkruta) ja teen jalavanne magneesiumiga. Jah igal õhtul! Peale jalavanni määrin tallad ja säred magneesiumigeeliga kokku ja tõmban põlvikud jalga (mulle ei meeldi kui terve voodipesu on magneesiumigeelist kleepekas). Vahel määrin hommikul sääri veelkord magneesiumigeeliga. Suukaudselt ma magneesiumipreparaate ei tarvita ja tundub, et aitab. Sellliseid krampe pole olnud. Ahjaa. Iga õhtu masseerin sääri selle Casada massaazipadja peal ka, sest see parandabs ealset verevarustust.

Tegelikult püüan kanda enamasti võimalikult mugavaid jalatseid. (varem oli vaid välimus oluline jalatsi puhul)

Kogu raseduse ajal on mul suurenenud vee tarbimine. Seda täitsa iseeneslikult. Tahan juua ja joongi rohkem vett. Sellega pole mul probleeme olnud. 

Nüüd veidi enne 9da raseduskuu algust avastasin, et õhtuks lähevad sõrmed ja varbad veidi paiste. Aga ei midagi hullu. Vahel kasutan jalgadele jahutavat ja lõõgastavat geeli (miski öko), aga harva. Seda pigem siis kui olen palju kõndinud või ebamugavaid jalatseid kandnud.
Sagedane urineerimine? Mis see veel on? Ma olen terve elu niikuinii jube hernepõis olnud, seega ausalt, ma ei ole aru saanud, et see asi oleks hullemaks läinud. Lihtsalt nüüd, vahel, sõltuvalt lapse asendst, tuleb põiekas sekundiga kallale ja siis on kiire :D

Laua taga istudes, tuleb kõik läpakad ja asjad servale lähemale tõmmata, kuna käed on jäänud lühemaks :D

AGA pikk jutt lühidalt: kui hästi aus olla, siis mitte rase olles, oli mul palju rohkem vaevusi ja kaebusi. Lihtsalt siis ma ei tegelenud nendega nii põhjalikult, sest siis ma pidin vastutama vaid enda eest ja siis oli suva. Kannatasin ära ja võtsin tablette kui vaja, et ei valutaks. Nüüd aga, kui ma tean, et minu heaolust sõltub kellegi teise heaolu, siis ma oma keha nii ei piina, vaid ikka püüan probleemid lahendada. Tablette püüan ka mitte süüa. Või noh, ei söögi praegu. Seega, kui räägitakse, et rase olla on miski jube ja hirmus, siis tegelikult ei ole. Pigem on põnev ja uudne ja midagi hullu siin üldse pole. Suurim mure, on see, et mida iga päev selga panna :D Sest see, mis eelmine nädal kattis kõhu veel ära, sel nädalal seda funktsiooni enam ei täida :D

Küsimustele vastan heameelega. Olge mõnusad!

Teine trimester, pildi tegi Margit Pinnar

Vorstivabriku...MIDA? Ja AUHINNA VÕITJA!

Hei,

Tahtsin ka jagada Teiega oma muljeid sellest põnevast Vorstivabrikutuurist, kus ma 12 oktoober käisin. Vaatamata vihmasele ja jahedale ilmale ja oma suurele kõhule, oli see väga põnev ettevõtmine. Soovitan kindlasti käia, kui vähegi aega ja jaksu on.
Me plaanisime Kadriga asja juba varakult ette. Ehk registreerisime end minejateks läbi FB leitud evendi niipea kui sellega tutvusime. 

Alustuseks avastasin samal päeval, et üks armas sõbranna tuleb ka veel sinna tuurile ja kohe enne algust sain ma temalt megaarmsa kingituse, mis ta kaugelt väljamaalt tõi. Aitäh Selje! 

Awwwwwww (L)

Olen varasemalt FBs stalkinud Ronk Ronk tuure, aga just Kummitustuuride näol Toomemäel, mis tundusid ka hirmus põnevad. Korra isegi üritasin registreeruda, aga kohad olid täis.
Seetõttu olin sel korral eriti põnevil, kui Kadril õnnestus meid kohe ära regada sinna.
Start oli meil siis Tartu Turu põssa juurest. Kadri tuli veel kahe lattega- ehk eriti ideaalne algus! Jalutad, naudid sooja kohvi ja kuulad (A). 

Sõber kahe kohviga on parem kui sõber ilma kohvita :D

Olime end eriti paksult riidesse pannud ja mina eriti, sest jopehõlmad ju kinni ei ulatu :D Kaasas olid meil ka vihmavarjud, mis kulusid marjaks ära. Arvasin, et me vaikselt loivame ja muudkui räägime. Almost. Tegelikult kõndisime reipal sammul punktist A punkti B ja rääkimine toimus kohal seistes, mis on ka õige, sest siis me kuuleme ja näeme. Plus meile näidati ka pilte vahepeal :)

Enne starti selfitasime notsu juures veidi.

Enne kui ma veel edasi seletan enda versiooni asjast, lisan siia FB ürituse teksti: 

Jalutuskäigul keskendume peale II maailmasõda Tartus levinud inimvorstivabrikuga seotud kuulujuttudele. Tuuril tulevad jutuks lood kadunud inimestest, turul müüdavast kahtlasest toidukraamist ja varemetest, kus usuti tegutsevat salapärane vorstivabrik. Need lood on osa Tartu suulisest ajaloost, mida võib vanematelt inimestelt tänase päevani kuulda. Muuhulgas räägime ka muid toiduga seonduvaid linnalegende. Verdtarretavad lood on parajaks julguseprooviks õuduslugude fännidele!

Regulaarne Ronk Ronk tuur, millest osa saamiseks tuleb end registreeridawww.ronkronk.ee 

Hinnad: Täispilet 10 euriSooduspilet 7 euri (õpilane, tudeng, pensionär)

NB! Maksmine sularahas!Kestus 1,5 hNB! 

Jalutuskäik toimub välitingimustes, iga ilmaga! (Soojad riided selga, vajadusel vihmavarjud kaasa!)

Tuuri lõpus pakume sooja jooki (hinna sees)!


Aga jah. kõndimise osas oli meie trajektoor Tartu Turu notsu juurest, Emajõe kallast pidi kuni MacDonaldsini ja sealt ümber Kvartali ja Shakespeari kohvikusse. Pisike ringike. Aga juttu jätkus ja oli sellegipoolest põnev. 

Kogu tuur lõppeski kohvikus Shakespeare, kus meile oli kaetud pikk laud tee ja kohviga. Väga mõnus istumine. 

My cup of tea :)

Sain aru veel lõpus, et neid tuure saab ka oma seltskonnale tellida, mis tundub eriti põnev. Mõtle! Korraldad sünnipäeva ja selle raames on Kummitustuur Toomemäel- mõnus jalutuskäik peale salatit ja enne torti. Äge ju!

Kavatsen kindlasti Ronk Ronk tuuridest veel osa võtta kunagi. 

Seniks aga, olge mõnusad!

Ja veel: Auhinna võitis seekord: ELE!
Palju palju õnne! 

Vapiano Ladies Night+ LOOS!

Hei,

Olen vahepeal täitsa hõivatud kogu selle suure beebiootuse rahulikult võtmisega. Hehe. Ehk lühidalt: mu graafik on nüüd veel tihedam kui enne. Ulme. Ma absoluutselt ei saa aru kuidas nii läks. Plaan oli asju rahulikult võtta ja kõhtu kasvatada, aga siin ma nüüd olen. Lidun hommikust õhtuni ringi ja korraldan ühte teist ja kolmandat ja osalen igasugustel ettevõtmistel ja organiseerin veel jumalteabmida. Ohh. 

Aga ühte asja ma ütlen ausalt- mu reaalsustaju on kadunud. Rasedusega on miski hormoonivärk, et ma näen kõike natuke läbi roosade prillide. Ausalt. Kui ma reaalselt hindan asju, mis mul hetkel pooleli, siis aasta tagasi oleks mul nutt kurgus. Praegu aga mõtlen rõõmsalt, et oh, pole hullu. Elame üks päev korraga ja küll varsti elu rahulikum ja kodusem. Haha, mõtlevad raudselt need, kellel on lapsed. Aga päriselt- ma arvan, et kui ma lapse saan, siis olen rohkem kodus ja majandan ja organiseerin palju vähem, sest siis kesekendun ju temale...

Agaaaaa....

Meie (:

Kolmapäeval oli mul au käia sellisel üritusel nagu Vapiano Ladies Night. Olime kaks kuud selle neljase laua endale ette broneerinud, sest üks kuu ette olid juba kõik lauad täis. Ma pole kunagi Vapiano Ladies Night üritusel käinud ja seetõttu ei teadnud ka broneerimisest midagi. Uuritud-tehtud! Ehk siis augustis kunagi, sain broneeritud ja sh ka ülekande 60€ Vapianole tehtud. 15 eurot oli pilet per nägu. Ja see ettemakse garanteeris meile siis laua.

Selle raha sees oli siis tasuta tervitusjook (sai isegi valida, kas alkoholiga või ilma- nii tore!), kontsert/musikaalne meelelahtuslik osa+ 12euro väärtuses menüüd. Ehk sisenedes saime kõik Vapiano kaardid ja seal oli justkui 12 eurot peal. Lõpus maksime vaid selle summa, mis üle läks :)

Meie saime 15 minutit enne algust omavahel kokku ja läksimegi kohe sisse. Seal võeti meid kenasti vastu, anti tervitusjook ja juhatati lauda. Iga tooli peal ootas meid pakike, mis koosnes Tradehouse ajakirjast, Vapiano pasta pakist, juukseotsaseerumi testrist ja väikesest vahuveini pudelist. Võibolla oli midagi veel, aga ma ei mäleta :D Kohapeal tutvusime ka Katy Perry lõhnaga. Ajasime veidi juttu ja siis läksime kohe toidu järjekorda. Meil vedas. Saime võrdlemisi kenasti ja kiiresti oma pastad kätte. Me proovisime mingit Vapiano uut pastat. Täitsa ok oli. Põnev nüanss uue roa juures oli see, et see oli kaunistatud viigimarjadega.

Minu tervitusjook (alkoholivaba muidugi) ja laua peal ootas igat külastajat pakike kummikomme.

Kui meie oma pastat nautisime, tulid vahepeal massid ja nemad pidid ootama küll sissesaamisel, küll tervistusjooki ja lauda juhatamisel ja siis lõpuks veel pikas toidujärjekorras. No lühidalt- meil ikka vedas. Õhtut juhtis jutukas noormees, kes vahepeal rääkis ja kui ta ei rääkinud, siis oli muusikaline vahepala. Väga mõnus.

See oli see uus pasta Vapiano menüüs 

Õhtune suurem põnevust pakkuv osa oli see, kui igaüks sai ühe numbri ja hiljem loositi auhindu. Neid oli päris palju, aga meie lauast keegi kahjuks ei võitnud. Ju meil veab armastuses :D

Siin oli loosimine alles ees ja meie optimismi täis, et me nüüd hakkame muudkui võitma :D

Otsustasime magustoidu asemel võtta alkoholivabad mohitod naistega. Respect, et nad nii vapralt olid alkovabad koos minuga. No peaaegu ;) Väga hea valik. Mohitod polnud üldse magusad ja see meile väga meeldis! Peab teine kordki proovima, kas nad tõesti teevad nii vähese suhkruga või meil lihtsalt tookord vedas.

Meie alkoholivabad mohitod :)

Kella 21 ajal oligi pidu läbi. Õhtujuht ja muusikud lahkusid. Ja rahvas samuti. Nii ka meie. 2 tundi oli täitsa piisav ja mõnus aeg. Mina jäin väga rahule. Väike vaheldus ja midagi uut. Sõbrannad mul ka keegi otseselt ei kaevanud, et hirmus oleks olnud :D Ju siis: teine kordki! Soovitan Teil proovida!

Aaa, ja ma lubasin loosida! Ma pole ammu midagi loosinud. 

Seekord läheb loosirattasse üks mu lemmikuid meigieemaldajaid Oriflame´i poolt ning väga hea patsikumm, mis ei kahjusta Su juukseid nii, nagu teevad seda tavalised patsikummid. Ta on mugav, pehme pealispinnaga, jäljetu ja ei tekita survet peanahale. Ta on vetthülgav ja ei kisu. Peale pikka kasutamist, pista ta korraks sooja vee alla ja ta on jälle nagu uus!  ( Ma räägin juba nagu topshop jah? Haha)

Loosimine on toimub juba sel teisipäeva õhtul,17.10.2017 kell 21.00.

Selleks, et loosis osaleda, jäta oma kommentaar siia blogikeskkonda :)

STING

Hei,

Mõtlesin, et kirjutan paari sõnaga ka oma muljetest, mis mulle Stingi kontserdist jäid.Käisin siis 29dal septembril Tallinnas Stingi kontserdil. Stingi fännasin ma täitsa ausalt puberteedieas. Lemmikud olid tollal Roxanne ja Desert Rose. Kui juutuubida, siis kindlasti leiate need lood. Aga ka palju muid häid lugusid on mul tema repertuaarist hinge läinud.

Igaks juhuks startisin Tartust juba kell 15.00, sest mind oli ära hirmutatud, et Tallinnas on miskid delegatsioonide liikumised ja pool Tallinna on kinni jnejne. 

Sellega läks kenasti. Ummikus ootamistega koos jõudsin kella 18ks Roccasse. Plaan oli seal enne mõnusasti söömas käia emaga ja siis kontserdile. Meil oli selline naistekas plaanis, et kahekesi lähme, sest meestele Sting väga huvi ei pakkunud ja meie minemata ka ei raatsinud jätta. Ema oli mul õnneks piletid kohe alguses ära ostnud, nii et meil olid mõnusad istekohad. (muidugi sai ka nendega nalja)

Aga, Rocca Al Mares käisime siis miskis hiinakas söömas, kus ootasime oma toitu pea tund aega. Aga õnneks lõpuks saime kätte ja söödud ja 19.45 saime alles liikuma. 20.00 algas juba soojendusesineja, ehk Stingi poeg- Joe Sumner. 

Reipal sammul jõudsime mõne minutiga Sakusse, saime sisse ja oma sektori juurde ja siis alles läks huvitavaks. Iga sektori juures oli neiu, kes kontrollis veelkord pileteid, et kas oled ikka õiges kohas. Tahtsime juba istuma pääseda, ja siis see töötajaneiu suunas, et eiei, minge teisele poole, Teie kohad on sealpool. No me läksime teisele poole, sealt suunas teine neiu, et eiei, minge tagasi kust tulite, Teie kohad on sealpool (nad suunasid meid edasi tagasi üksteise vahel), käisime paar korda ja juba läksin närvi. Lõpuks oli suva kummalt poolt minna, sest meie kohad olid seal keskel ja sektori keskel. 

Vaatamata fenomenile, et numbrid olid 3 ja 4 (mu armas ema ostis pileteid selle mõttega, et kui ma juba 8 kuud rase, siis otsakohad head, on õhku ja saab vajadusel pissipausi teha) asusime me absoluutselt sektori keskel. Nii kui pepud maha toetasime alustas Joe Sumner. Mina pole temast enne eriti midagi kuulnud, aga täitsa muhe oli. Ta tegi täpselt 30 min ja siis oli 20 minutit pausi. Sting pidi alustama kell 21.00, aga alustas juba 20.50, mis oli tore üllatus. Tema kontsert oli üdini aus ja ta laulis peaaegu koguaeg järjest. Mulle väga meeldis. Teine asi, mis sobis suurepäraselt tema kontserdiga kokku oli valgusshow. See oli tõesti väga tasemel ja hästi tehtud ja suurepäraselt kooskõlastatud. Ma väga palju ei filminud ega pildistanud, aga mõne klõpsu ikka tegin :) 

Kontsert sai läbi 22.30, nagu lubatud. Välja tulles oli ka mõnus, et ukse ees mängisid väljas ka mingid muusikud ja oli selline lahe. Optimistlikult otsustasime emaga hästi aeglaselt jalutada autoni ja autos veel veidi õuna süüa ja jutustada, et las teised autod sõidavad parklast välja... Aga kui kell juba 23 sai, siis otsustasime, et ka meil on aeg ikkagi parklast välja suunduda. Seoses autoteede remondiga oli parklatest väljasaamine aeglustatud ja see oli veits tüütu. Saime vast 23.30 paiku parklast välja. 

Pikas perspektiivis see parklavärk kogu kogemust ei rikkunud ja mina jäin selle kontserdiga väga rahule. Lihtsalt mõned tähelepanekud mulle endale: rasedana ei tasu sellisesse kohta seeliku ja kontsadega minna, sest kõndisime palju ja pimedas mööda neid järske treppe (Sakus sees) ja istekohad on ka nii suure tõusuga, et seelikus mis on põlvini või lühem, on äärmiselt ebamugav. Seega püksid jalga ja kontserdile!

Oktoober on minul kultuurikuu. Sest alates Stingist (ma saan aru küll, et see oli september, aga siiski juba peaaegu oktoober), käisin juba ka Normanni uut etendust vaatamas `Kraaniga hunt Bangkokist` ja esmaspäeval lähme Taaviga seda Moskva balletti vaatama `Cafe Idiot` ja laupäeval `Minu järel seltsimees`. Plaanin ka esmakordselt käia sel kuul Vapianos Ladies Nightil ja proovida seda jalutuskäiku ´Vorstivabrikutuur´, kus jalutatakse mööda Tartut ja räägitakse sellest põnevaid lugusid. No ja kinos käime me niikuinii jooksvalt koguaeg. Kes teab palju ma pärast kultuurirallit teha saan, igaks juhuks võtan viimast :D

Kui Teil on häid soovitusi, mida veel peaks nägema/tegema, andke aga julgesti teada.

Seniks olge mõnusad ja käige ikka teatris ja kontserdil ka, ehk kandke oma hinge eest hoolt :D

Babyshower

Aga minu sõbrad on ägedamad kui Sinu omad!!! :)

Tegelikult, usun, et Sinu sõbrad on ka megaägedad, aga no minu omad... 

Täna oli siis see päev, kui ma olin loetud päevd tagasi saanud oma postkasti kahtlase kutse, et täna kell 12 toimub midagi ja selga tuleb panna midagi roosat ja muud infot polnud.

Kõik oli UDUPEEN :)

Nii põnev. Kimasime suvilast linna ja loetud minutite jooksul proovisin selga kõiki roosasid asju, mis mul kapis olid (ma isegi ostsin kaks extra roosat pluusi, aga need ei kõlvanud mitte kuhugi täna), käisin kiirelt peegli eest läbi ja valmis.

Kell 12 seisin kodus, valmis ja ootasin. Taavi üritas mind veenda, et oodaku ma kodus. Ma ise kahtlustasin, et pean ikka maja ette minema. 12.03 ei pidanud mu närv vastu ja läksin alla.
Seal ootas mind maja juures Mirell oma roosade lipsudega kaunistatud autoga. Nii armas!

Kui autosse sain, siis kästi mul silmaklapid pähe panna ja siis me tiirutasime tükk aega autoga kuskil ringi. Lõpuks kui auto pargitud, pidin silmaklappidega autost välja saama Mirelli abiga ja veidi kõndima, kuni jõudsime... KOHALE!

Need roosad lipsud (A)

Silmaklapid pähe ja minek!

Minu armsad roosad naised :*

Laud oli hullult kenasti kaetud, aga ma ei taibanud seda eemalt pildistada :D

Ütleme nii, et magusast puudu ei olnud :D

Mirell meisterdas uskumatult häid pulgakooke.

Ma võtsin silmaklapid eest ja seal nad kõik seisid! Kõik tantsutüdrukud ja Kadri!  Pokaalidega ja roosad ja rõõmsad! Tuba oli kaunistatud ja laud megakenasti kaetud. Kohal oli ka fotograaf Sävelin Siida. Megaarmas ja ilus üllatus. Lõime kokku ja siis ma ei osanud olla. Mul pole enne sellist asja tehtud. Mulle pole üldse üllatuspidu tehtud. Ju ma ikka tsipa nagu tukunui seal olin, kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen... :D Aga õnneks olid kõik omad :D 

Jane tegi supermaitsvaid vahvleid.

Edasi tegime kõigiga sõbrapilte ja veel pilte ja siis Sävelin lahkus ja meie mõnus olemine jätkus. Laud oli head paremat täis ja mina sain oma elu esimese mähkmetordi ja minu kõhubeebi sai oma esimesed mähkmed :D Need juba ootavad teda. 

Vast ikka on kindlasti tüdruk :D

Pildistamiseks oli meil erinevat edevat atribuutikat :)

Vahepeal tegime igasuguseid lõbusaid mänge ja jutustasime niisama. No nii super!

Perla võttis ka tublisti peost osa ja väsis lõpupoole täitsa ära :)

Kogu see ettevõtmine oli nii armas ja nii paljud olid kohale saanud tulla (kes kaugemalt, kes lähemalt :*). Ja kes kohale ei saanud tulla, saatis kingituse- mis oli ka megaarmas! Aitäh.  

Kadri aitas mul kõik ilusa ja magusa koju tassida ja kodus üles riputada :)

Voila!

See oli mulle suur au, ja ma olen hirmus tänulik, et te viitsisite orgunnida ja tulla ja olla. Megaarmas pärastlõuna ja ma sain sellest nii palju positiivseid emotsioone, et viimased kolm magamata ööd polnud meeleski.

Kassidele pakkusid uued asjad väga palju põnevust.

Ja põhiline, siin siis minu pildid sellest ettevõtmistest. Sävelini tehtud ´päris pilte´ jagan Teiega kunagi, kui need kätte saan :)

Ühesõnaga, kuigi ma vist välja ei osanud oma rõõmu näidata, siis vähemasti nüüd (tagantjärgi, aeglase eestlasena) tahan Teid kõiki tänada ja lihtsalt öelda, et aitäh, et Te olemas olete :*