Mis hädad raseduse ajal mind vaevavad ja mis ma nendega teen?

Hei,

Me ei saa ikka üle ega ümber faktist, et ma olen täitsa rase. Jep. Alates tänasest algas viimane ehk üheksas kuu. 

Teine trimester, pildi tegi Mariko Passel

Muidu pole üldse hullu, lihtsalt paks olen ja põrand on kaugel :D Ehk kui mul midagi maha kukub, siis esiti ma vaatan nõutult ringi, lootuses, et mõni sõber või kolleeg aitab ja siis kui kedagi ei ole, siis hakkan juba ise miskitmoodi küki-/kummardama :D No ja varbad on kaugeks jäänud :)

Hommikumantel kinni ei lähe :D

Aga nüüd mõtlesin, et räägin ausalt ära, mis mul teistmoodi on ja kuidas ma nende asjadega hakkama saan. Äkki on minu tegemistest/krijutamistest ka mõnele teisele rasedale kasu :)
Teisel trimestril kohe muutus mu seedmine aeglasemaks. Minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus, sest ma pole sellise asjaga varasemalt kokku puutunud. Ju mu aktiivne elustiil on selle eest hoolitsenud. Teisel trimestril tegin küll trenni täiel rinnal ja sõin nii nagu alati, aga vot ei seedi enam nii nagu alati. Hakkasin sööma kliisid keefiriga korralikumalt ja kuivatatud ploomid aitavad mul samuti kõhu hea hoida. Õnneks söön jogurtit (maitsestamata ja kreeka) ka sagedasti ja vajadusel veel sagedamini. Oluline on ka värske toit. Nii kui mõni päev puuvilju ei söö (ma köögivilju söön väga harva värskelt), annab keha kohe märku. 

Kohe esimesel trimestril algas mul uudne ja väga vastik närvivalu ristluu piirkonnas, mis kiirgab ühte tuharasse ja jalga. Selili olemine kõval pinnal on väga piinarikas. Olles ise füsioterpeut, tegin ikka vapralt harjutusi ja venitasin ja liigutasin end. Raseduse edenedes taandus ka ristluuvalu veidi. Mina arvan, et keha kohanes. Ma ei usu, et mu harjutused nii suurt imet tegid, sest olin neid harjutusi niikuinii terve elu enne ka teinud koos oma patsientidega polikas ja klientidega trennides.

Teise trimestri ajal tutvusin ka uut sorti seljavaluga. Tegu on lihaspingetest tuleva valuga. See on küll see koht, kus ma üldse selle teadmisega leppida ei tahtnud....sest.... MA olen ju terve elu end sümmeetriliselt treeninud ja treeninud ja nüüd valutab vaid üks pool ja nii tugevalt! See seljavalu oli mul trikiga. Kui tegin päevas paar trenni (sellist korralikumat, raskemat), siis selg üldse ei valutanud. Kui trenni ei teinud või ainult võimlesin ja venitasin, siis oli valu eriti hull. Istuda ei saa. Olen leidnud nipid, et kui istun, panen pinges lihase ja seljatoe vahele kas massaazipallikese või kui seda pole, siis kasvõi huuleläike topsiku (midagi, mida avaldab lihaskõhule survet), ja on kohe kergem. Samuti püüan käia iga nädal käsimassaažis ja õhtuti olen kasutanud Casada elektrilist massaazipatja ka seljal.

Mu liigesed, eriti mu halvem põlv, annab tunda. Eriti kui ma kükist püsti tulen. Ja seda teen ma viimasel ajal palju, sest kummardada ma ju ei saa. Temaga ei tee ma eriti midagi. Vahel harva kinesioteibin. Enamasti püüan lihtsalt lisatuge kasutada kükist püsti tulles.

Teise trimestri keskel, kui mul auto remondis oli, otsustasin ühel päeval, et liiklen jala. Kokku tuli pea 24000 sammu. Muidu oli kõik tore, aga alates järgmisest päevast sain teada, mis on sümfüüsivalu ja alates sealt annab see aegajalt tunda. Mida aeg edasi, seda rohkem. Nüüd läheb valu hullemaks kui kõnnin rohkem, kannan kontsasid või teen trenni. Selle vastu bandaaze ma ei kanna, küll aga olen oma kõhukese ära teipinud. Mulle tundub, et see veidi toestab ja aitab.

Minu megasuureks ja ilusaks läinud tättoo ja kinesioteip.

Ka õnnestusmul teisel trimestril kuskil kuukene omada nõgestõbe. Mulle tundus, et ta lõi välja peale seda, kui ma õhtusöögiks sõin suure kausi maasikaid. Ehk sain miski üledoosi :D Ise avastasin, ise diagnoosisin ja ise ravisin aloe geeliga. Hiljem rääkisin ja näitasin perearstile ja ämmaemandale. Mu diagnoos ja ravi kiideti heaks ja ma jätkasin sellega. Go Go Go Dr.Google! 

Siinkohal on ümmargune ka vorm :D

Kolmandal trimestril, sain üks kord tunda, mis on jalakrambid. Haha. See oli üks hirmus öö, kui kõigepealt läks üks jalg krampi ja hiljem teine. Pärast seda käisin kolm päeva longates, sest säärelihased olid krampidest nii valusad. Sama tunne, kui keegi oleks pesapallikurikaga täiest jõust mõlemasse säärde löönud. Hullumeelne. Kuna see ehmatas mind nii ära, siis selle vastu sõdin ma täiel rinnal laiskust tundmata. See käib nii. Iga päev söön vähemalt 1 banaani ja veidi kõrvitsaseemneid. Iga õhtu püüan juua seda kõrge kakaosisaldusega kakaod (endale teen pea ilma suhkruta) ja teen jalavanne magneesiumiga. Jah igal õhtul! Peale jalavanni määrin tallad ja säred magneesiumigeeliga kokku ja tõmban põlvikud jalga (mulle ei meeldi kui terve voodipesu on magneesiumigeelist kleepekas). Vahel määrin hommikul sääri veelkord magneesiumigeeliga. Suukaudselt ma magneesiumipreparaate ei tarvita ja tundub, et aitab. Sellliseid krampe pole olnud. Ahjaa. Iga õhtu masseerin sääri selle Casada massaazipadja peal ka, sest see parandabs ealset verevarustust.

Tegelikult püüan kanda enamasti võimalikult mugavaid jalatseid. (varem oli vaid välimus oluline jalatsi puhul)

Kogu raseduse ajal on mul suurenenud vee tarbimine. Seda täitsa iseeneslikult. Tahan juua ja joongi rohkem vett. Sellega pole mul probleeme olnud. 

Nüüd veidi enne 9da raseduskuu algust avastasin, et õhtuks lähevad sõrmed ja varbad veidi paiste. Aga ei midagi hullu. Vahel kasutan jalgadele jahutavat ja lõõgastavat geeli (miski öko), aga harva. Seda pigem siis kui olen palju kõndinud või ebamugavaid jalatseid kandnud.
Sagedane urineerimine? Mis see veel on? Ma olen terve elu niikuinii jube hernepõis olnud, seega ausalt, ma ei ole aru saanud, et see asi oleks hullemaks läinud. Lihtsalt nüüd, vahel, sõltuvalt lapse asendst, tuleb põiekas sekundiga kallale ja siis on kiire :D

Laua taga istudes, tuleb kõik läpakad ja asjad servale lähemale tõmmata, kuna käed on jäänud lühemaks :D

AGA pikk jutt lühidalt: kui hästi aus olla, siis mitte rase olles, oli mul palju rohkem vaevusi ja kaebusi. Lihtsalt siis ma ei tegelenud nendega nii põhjalikult, sest siis ma pidin vastutama vaid enda eest ja siis oli suva. Kannatasin ära ja võtsin tablette kui vaja, et ei valutaks. Nüüd aga, kui ma tean, et minu heaolust sõltub kellegi teise heaolu, siis ma oma keha nii ei piina, vaid ikka püüan probleemid lahendada. Tablette püüan ka mitte süüa. Või noh, ei söögi praegu. Seega, kui räägitakse, et rase olla on miski jube ja hirmus, siis tegelikult ei ole. Pigem on põnev ja uudne ja midagi hullu siin üldse pole. Suurim mure, on see, et mida iga päev selga panna :D Sest see, mis eelmine nädal kattis kõhu veel ära, sel nädalal seda funktsiooni enam ei täida :D

Küsimustele vastan heameelega. Olge mõnusad!

Teine trimester, pildi tegi Margit Pinnar