Mis tunne on olla värske ema?

Hei,

Paljud sõbrannad uurivad mu käest, et noh, mis tunne siis on?
Siiamaani täitsa tore. Ma ütlen ausalt, et arvasin, et on hullem. Valmistusin spartakiaadiks, aga tegelikult on lihtsalt nii, et päevad ei ole vennad. Mõni päev on kõik väga mõnus ja aega palju ja laps rahulik ja mõni päev vaevavad pisikest rohkem beebimured ja kisa on rohkem ja meil und vähem.

Ja nagu inimese psühholoogia ikka: kui olen rohkem kui 4h magada saanud, siis on elu lill ja kui vähem, siis on endal ka veidi väsinud ja närtsinud olla. Näiteks täna, kui preili kasutas oma häälepaelu kuni kella 5.30ni hommikul. Üldiselt on meil õhtuti aktiivne periood 22-02 ja siis edasi oleme maganud kuskil 2-3 tunni kaupa ja vahepeal Rosana sööb ja saab kuiva mähkme. Aga nagu ma mainisin, siis päevad ei ole vennad ja meil on hunnik erandeid, mis kinnitavad reeglit.

Jalutamise ajal Roosi magab. Isegi kui alguses jonnib, siis loksumise peale tuleb kiire uni.

Laps ise on tubli ja häält teeb vaid siis, kui teda midagi vaevab. Muidugi, nii väikesed lapsed ei jonnigi veel, aga endale tundub, et meie laps on kohe väga tubli :D Tema vajadused on lihtsad: süüa, mähkmevahetus, gaasivalud ehk loksuta ja hoia mind käes. Muid eritellimusi ta ei esita meile. Vot selline tagasihoidlik preili. Meie omalt poolt jalutame temaga vahel õues ja vannitame õhtuti.

Sel kolmapäeval läksime Roosiga vaid kahekesi jalutama ja hakkama saime! (see käru komplekteerimine tundub hirmutav)

Seda, et tolmurullid mööda kodu ringi veereks ja mina pidzaamas ja sassis peaga kuskil diivanil vedeleks. Seda ka väga nagu pole. Ses suhtes, eks ma hommikuti olen sassis peaga ja meie hommikud on 11-12 vahel, aga siis leian need 5 minutit, kus teen ikkagi kerge meigi ja patsi pähe. Puhtalt enesetunde pärast. Ma leian, et see on oluline. Kui ma olen ise pestud ja kammitud, siis olen ka rõõmsam ja peeglist mööda minnes tunnen end paremini ja kui mina tunnen end paremini, suudan ka kõigi teiste jaoks olla rõõmsam ja parem. Ehk siis Roosi ja Taavi jaoks näiteks.

Kodu koristamiseks leian ka aega. Küll aga olen ma avastanud, et kodu on vaja rohkem koristada nüüd, kus ma ise koguaeg kodus olen. Samuti olen leidnud aega, et kokata asju, mida ma muidu väga harva tegin. Nagu näiteks trühvlid, makaronisalatid ja lavašid ja kartulisalatid ja igasugused muud asjad, mis vajavad kokkamist või hakkmist või muudmoodi aega :D

Uus kohanemiskoht on minu jaoks see, et plaanida ei saa midagi. See on minu jaoks raske. Sest kõiki asju saan teha siis, kui Roosi lubab ja kui tema leiab, et nüüd on sobiv aeg. Ehk minu arvamine ei loe :D Nagu täna näiteks, kui pidin kella 11se sõbrannade visiidi tühistama, sest me polnud absoluutselt magada saanud. Bad luck. Teine kord paremini.

Pildiallkirja lisamine

Minu sisemaailma osas. Ma ei teagi. Midagi väga palju muutunud pole. Kõik tundub kuidagi normaalne ja tavaline. Roosi on väga armas, ja öösiti kui ta järjest kisab, siis on pigem tast kahju kui see, et me ärrituks vms. Ja siis kui ta jälle kogemata naeratab või magab megaarmsalt- ohh, siis on kõik muu ununenud. Ta on lihtsalt niiiiii armas, et see kompenseeribki kõik ta kisa- ja kakasaagad :D

Ja neid hetki on ikka ka väga palju, kui imetlen Roosit ja mõtlen, et see sündimise ja lapse tekkimise värk on ikka miski magic. Kuidas ta niimoodi mittemillestki tekib? (no ma tean tegelikult kust lapsed tulevad) Ja nii armas ja oeh. Need on vist need rasedusjärgsed hormoonid. :D

Vot, aga siis kokkuvõtteks ütleksingi, et mingit erilist tunnet ei ole. Kõik on kuidagi nii nagu olema peab. Midagi väga uudset ma enda sisemaailmas ei ole avastanud, kuigi ise ma ootasin, et äkki midagi toimub või kuidagi midagi mu sees muutub... Roosi on täisõiguslik pereliige ja vahel on selline tunne, et ta on meil koguaeg olnud, kuigi me oleme koos kuival maal veetnud vaid 22 päeva :)

Ma arvan, et lapsevanemaks kasvatakse koos lapsega, mitte et saadakse kohe lapse sündides. Seega loodan kasvada ja areneda veel tubliks emmeks koos Rosanaga.

Või mis Teie arvate?