Hei,
Mul tuli nüüd jälle meelde, et mul on ju tegelikult blogi. Ja seda võiks ju täitsa kasutada. Kui mitte millegi muu jaoks, siis kasvõi endale nö päevikuna.
Igatahes. Oleme elus. Viimane postitus on mul veel koroonakarantiini ajal tehtud nagu ma näen. Heh.
Recap: Elame ikka veel Tartus. Mina ja Taavi ja meie Rosana Jasmine, kes on nüüd viieaastane. Elus on ka meie mõlemad kassid Viski ja Arturo. Vahepeal oleme Roosile ka merisea võtnud. Ilus beež rosett-merisiga, kes sai endale nimeks Latte. Vaatamata sellele, et kui me Taaviga kokku läksime, arvasime algul, et me üldse lapsi ei taha ja sealt ka kesklinna korter ja suvila Konguta vallas jne. Siis hakkas meil igav ja meiega otsustas liituda 2017 aasta novembris Rosana Jasmine.
Covidi elasin mina väga raskelt üle. Mõjus vaimsele tervisele väga halvasti. Esimese hooga ju pandi ka poliliinik kinni ja kõik spordiklubid. Kaotasin kõik tööd korraga ja püüdsin online'is teenust pakkuda, mis ka mul isa abiga õnnestus. Lõime lehe www.kristamajak.com , mille kaudu olen erinevaid põnevaid töid ja pakkumisi saanud ja ka päris paraja portsu patsiente ära teenindanud. Aga online ei ole minu rida. Ma olen siiski retromutt ja mulle meeldivad inimesed ja päris kontakt. No ühesõnaga. Mis ma ikka halan. Ellu jäin. Hea, et nüüd enam mingeid tobedaid piiranguid pole.
2021 sain ootamatu tööpakkumise, millest ma keelduda ei raatsinud, kuigi kaine mõistus ütles kohe, et Krista, see on liiga suur amps... Mulle pakuti nimelt spordiklubi juhi kohta nii Impulsis kui ka Lemonis. Mõlemad on suured spordiklubid, suure kliendibaasiga. Aju ütles ei, süda ütles jah, sest ma poleks endale elu lõpuni seda andestanud, kui oleksin sellise pakkumise tagasi lükanud. Mõeldud tehtud. Töö Leedu kollektiivis ja Leedu juhtide all on aga hoopis midagi muud, kui ma ette kujutasin. Viimati fitess-juhina Eesti firmas töötades, olid mul soojad mälestused kõigest. Nüüd aga olin visatud külma vette, võõra metoodika ja juhtkonnaga, ja ütleme, et päris juhikogemust ju mul ka polnud. Õnneks olin fitness-juhina väga paljude asjadega eelnevalt kokku puutunud ja see lihtsustas seda ametit, aga no juhtimine on ikka raske. Vastutus on suur, kohustused on 24/7, mured on 24/7 ja siis kui ma alustasin, olid veel iga nädal spordiklubidele mingid uued covidi piirangud ka, mis omakorda tekitasid pingeid klientides, töötajates ja kogu valdkonnas. Ma ütlesin jah väga keerulisele ametile, ilma erialase taustata ja veel äärmiselt keerulisel ajal. Ma ei kahetse midagi. Ma õppisin selle pooleteise aastaga väga palju. Rohkem kui ülikoolis kuue aastaga kindlasti. Aga stressi tase oli laes 24/7, ühtegi vaba päeva ei olnud ja vastasin kirjadele ja kõnedele 24/7. Peen ametinimetus ei päästnud, tööd pidi tegema nagu hull. Ma küll oskan väga hästi oma aega planeerida, delegeerida ja süstematiseerida, aga siiski kindlasti kannatas selle minu ameti all eelkõige mu perekond ja minu enda vaimne ja füüsiline tervis, kuna ma jätnud ju Roosiga midagi tegemata, vaid ikka pigem jätsin end taas magamata vms. Prioriteedid I say. Kahjuks läks olude sunnil suvel Impuls pankroti ja lahkusin ka Lemoni juhi kohalt. Pankrotiga tegelemine oli ka minu jaoks täiesti uus kogemus. Meenutan veelkord, et mul pole ei majanduslikku ega juriidilist kõrgharidust. Sain jälle palju targemaks ja lahkusin nende kollektiivist. Süda sai küll haiget aga aju oli rahul, et need 1,5 aastat õpetasid mulle palju nii juhtimise, majanduse, turunduse, juriidiliste aspektide kui ka enda kohta. Ma pole ammu nii lühikese ajaga nii palju arengut tundnud ( endas).
Enne kui aga kogu see pankroti teema ootamatult lahti rullus, juhtus meil järsku selline mõte Taaviga, et äkki me ikka tahaks teist last. Ja ei jõudnud mõtet lõpuni mõelda, kui juba kaks triipu testil vastu vaatas. Seega langes kokku kõik see suur stress ja esimene trimester. That was so bad. Aga jällegi. Ellu jäin noh.
Hetkel olen 9 kuud rase ja tähtaeg on pakutud 11.04.2023. Eks näis, millal noormees tegelikult välja soovib tulla.
Mu teine rasedus kulges esimesed 4/5 kuud väga kenasti ja täpselt samamoodi nagu Roosiga. Algul iiveldas ja oli tugev vastumeelsus lihale. Edasi oli ok. Kõht kasvas kiiremini ette. Varjata oli raskem. Alates 20dast nädalast hakkas mind aga kimbutama sümfüüsivalu ja kiirgav valu jalga, mis oli ka Roosiga. Kehv uudis oli aga see, et mida rasedus edasi, seda hullemaks see läks. Praegu on juba suht talumatu olemine. Roosiga mul nii hull see asi üldse polnud. Üldiselt on kaalu juure tulnud sarnaselt. Roosiga võtsin kokku 13,5 kg juurde ja hetkel selle noormehega võtsin 12,5 kg ( samas on veel aega ka 3 nädalat justkui). Roosiga oli mul alguses riskirasedus, sest mul oli verejooks. Ravimitega sai asja kontrolli alla ja raseduse teine pool sain juba normraseduse tiitli ja võisin trenne teha jne. ( Alguses ma 1,5 kuud ei teinud üldse midagi). Seekord suunati mind aga raseduse alguses kohe NIPTIFY testi tegema, sest mul oli mingid näitajad nihkes. Õnneks olid need korras ja saime soo teada juba õige vara. Me ise Taaviga arvasime, et on KINDLASTI tüdruk, aga kujutate pilti, vereanalüüs kirjutas digiloos trükitähtedega POISS. Täitsa jahmatav ja ootamatu. Minu jaoks vähemalt. Kuni 26.02.2023 tegin ma ametlikult tööd ja tegelikult kuni märtsi lõpuni olid mul veel trennid ja koduvisiidid ( füsioteraapia ikka veel ja jälle). Nüüd täna oli viimane päev kui olid viimased kaks trenni ja saab hakata otsi nö kokku tõmbama. Päris tühi graafik muidugi mul ikka pole. Ikka mõned patsiendid ja mõned konsultatsioonid jne.
Üks asi veel, vahepeal on mul olnud au saada ka Flight Club OÜ osanikuks. Jep. See on minu ja Sigridi hallata nüüd. Kuigi tegu on väikese ja armsa õhuakrobaatikastuudioga, siis tegemist jagub seal sellegipoolest väga palju. Puhtalt see, et meil on 10 treenerit ja kaks stuudiot tagab meile igapäevase sahmerdamise ja teemade lahkamise/lahendamise.
Ahjaa, ja enne kui mõtlesime, et äkki vaataks seda teise raseduse asja, mõtlesime, et paneks äkki oma suvila ja korteri müüki ja prooviks hoopis maja osta. Mõeldud-tehtud. Aga siis just tuli sõda Ukrainas ja majanduslangus ja kinnisvaraturu seisak... Ühesõnaga, meie kinnisvara on kõik müügis ja kui meil õnnestub, siis püüame maja endale leida. Aga see ei pruugi enam olla Tartus. Meil ei ole midagi, mis meid just siin kinni hoiaks, seega oleme avatud kõikidele pakkumistele. Mina olen otsustanud, et peale teist lapsehoolduspuhkust püüan võimalusel eriala vahetada ( ei soovi juhtida spordiklubi, anda treeninguid ega teha füsioteraapiat) ja keskkonna vahetus vaid soosiks seda. Loomulikult, kui muud üle ei jää, jätkan ikka mõnel vanal erialal, aga kui õnnestub, hakkan midagi uut tegema. Taavi klientuur on nii suur ja niikuinii sõidavad nad üle ilma tema juurde kokku, siis pole väga vahet, kus ta neid tätoveerib. Ega tal praegugi Tartu kliente hulgimalt pole. Ikka üle terve Eesti tullakse ta juurde ja päris palju ka välismaalt. Ühesõnaga nüüd juhtus, et meie pereelus on mitmed muutused korraga käsil, aga no vast saab kõik hästi lõpuks. Ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ;)
Vot. Nüüd olen hääästi lühidalt teinud kokkuvõtte oma kolmest aastast ja jätkan taaskord ( või vähemalt proovin jätkata) oma blogiga.
Olge mõnusad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar