teisipäev, 17. aprill 2018

Endaga võidu

Hei,


No aeglane ma olen, aga lõpuks panen oma seiklused kirja.





Meie



Nimelt, pakkus Kadri mulle tükk aega tagasi läbi FB, et lähme Sinilille jooksule. Ilma sekunditki mõtlemata vastasin viisakalt, et ma ei jookse. Ehk siis ei aitäh ja mingu kellegi teisega.


Ja siis mul hakkas kripeldama. Mis mul viga on? Ise ma koguaeg püüan inimesi motiveerida, et liikumine on hea ja tehke trenni ja proovige erinevaid treeningstiile ja siis ise... like what the hell?


Kriipis, mis ta kriipis. Paari tunni pärast kirjutasin Kadrile, et mul jäi see EI hinge vaevama ja et teeme ära selle jama. Kiirelt sai sinna Sinilille jooksule registreeritud ja osalustasu makstud.
Tegu oli heategevusliku jooksuga. See oli tore. 




Mina minemas jooksule, väga kahtlev kogu ettevõtmises...


Kadri hakkas kohe peale registreerimist ilusti jooksmist harjutama ja muretses omale jooksutossud ja puha. Mina siis rõõmustasin kõrvalt ja kiitsin takka seni kuni.... Seni kuni avastasin, et halloo, ma pean ju ka jooksma. Mõned päevad enne, otsisin siis Arcticu kapist ka omale jooksutossud ja jooksuriided välja ( jah, mul on jooksuriided, kuigi ma ei jookse, sest Adidasel on vahel ka jooksuriided kenad ja jooksutossuga on hea vesiaeroobikat anda). Üks päev enne hakkasin mõtlema, et kurja! Ma jooksin viimati miski 16 aastat tagasi :D Oleks võinud nädala alguses kasvõi ühe sörgigi teha :D Aga no laupäeval oli ilmselgelt hilja seda teha, kui jooks pühapäeval oli.




Jooksma? Mida ma ometi mõtlesin???


Okei. Nats põnev juba oli. Pühapäeval ärkasin vara ja magasin vähe, sest Rosana arvas, et võiks iga tunni tagant süüa küsida. :D No suva. Kohv on mulle tuttav jook. Hommikul hakkasin mõtlema ka seda, et ei tea mis tunne on imetava ema rindadega joosta? Ah? Oleks võinud ju enne proovida. Kilplane! Okei. Panin siis ennetavalt nii spordirinnahoidja kui ka maika koos spordirinnahoidjaga. Topelttugi kulub ära. See oli hea mõte ja selles osas oli väga mugav.


Ilm oli sompus ja saime Kadri ja tema sõbrannaga juba 11.15 kokku. Linna jõudes meenus, et unustasin enne midagi ampsata. Ostsin Caffeine kohvikust miski Nuts tahvlikese ja minek. Kuna me nii vara kokku saime, jõudsime enne veel palju pilte teha ja jutustada. 




Number oli ilus. Kõik mu lemmikud koos. 7 ja 13.


Enne starti tehti ühissoojendust, aga ega me eriti midagi ei näinud, sest treener oli meiega samal tasndil ja meie kõik lühikesed ja rahva keskel. No umbes me midagi seal liigutasime. Ja siis oli start.


Minu ja Kadri sõbranna eesmärk oli Kadriga joosta. Kadri küll muudkui rääkis, et jookske ikka ise, aga ei. No milleks. Ise ma poleks sinna üldse läinud. Kui siis vaid Kadri ergutamiseks. Kogu jooksu ( ainult 3,2km) olimegi vapralt kolmekesi koos ja vajadusel ergutasime Kadrit, kes vaatamata meie suurtele püüdlustele kõndis vahepeal. 


Tegelikult oli Kadri väga tubli ja ma olin ta üle uhke. Kadri on muide see, kes kunagi võitis Arcticus selle treeni koos personaaltreeneriga 3 kuud tasuta ja kes kaotas 13 kilo. No see tubli treenitav. Nüüdseks oleme muidugi juba sõbranjed ka. Läks kuidagi nii. 


Aga minu juurde tagasi. Teate mis oli suur üllatus? Joosta on lihtne. Ma arvasin, et annan otsad, aga ei. Lippasin seal nägu ees ja selg ees ja kisasin kogu selle aja Kadri peale ja ei olnudki hullu. Pärast lippasin üle Toomemäe kojugi. See oli see ükskord elus, kui ma tundsin, et terve elu treenimine has payed off. Hahaha. Ei samal päeval ega järgnevatel ei tundnud ma kuskil mingit lihasvalu ega midagi. Perfecto.


Aga räägin Teile natuke karmast ka. Narrisin Kadrit, et ta sai jooksult villi. (norisin, et kuidas ta nii kapsapea ja uute tossudega jooksma läks). Jooksma ja võistlema tuleb ju minna ALATI sissekantud tossuga. 


Läksin mina siis õhtul lapsega kärutama. Jalga panin kevadised ketsid, mida ma pole terve talv kandnud ja guess what? Ma sain suure villi kanna peale :D Jepjep. Kadri- sa võid vastu norida. :D


Aga pikk jutt lühidalt. Jooksmine polegi nii hull nagu ma viimati mäletasin :D Haha, see oli ikka üle 10 aasta tagasi ju. Minge proovige ka !


Mina aga ilmselt jätkan teemakohaste naljadega sellest, kuidas ma siiski EI jookse.




Nii mina :D


Ps. rohkem ma küll joosta ei taha. Sain oma positiivse emotsiooni kätte ja nüüd mulle sellest piisab umbes 15ks aastaks või nii :D


Good night!

5 kommentaari:

  1. :D ei nori ma midagi... villid on koledad. tänud, et te mind sinna ikka üksi ei jätnud.. sa unustasid lisada, et hoolimata sellest, et teie meie tiimist ainsatena koguaeg rõõmsalt kablutasite, astusin mina esimesena üle finishijoone. vot see on nali alles :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, selle unustasin ma päris ära, kuna see üle finishi minek polnud suuremat sorti põnev mulle :D

      Kustuta
  2. :) mina ka ei jooksnud... Aga kui Tannul oli vanust aasta ja poolteist kuud, läbisin ilma ühegi kõnnisammuta poolmaratoni... jah, olin enda üle uhke... jah, olin elu parimas vormis... kärutamisest...

    VastaKustuta
  3. Aga enam ma muidugi ei jookse ja kooli ajal oli minu laeks 30 meetrit... keskkooli ajal kui teised jooksid, siis mulle ütles õpetaja: "Kui tahad, siis kõnni... kui tahad, mine vaheta riided ära...". Jah, see oli kõik need aastad pärast seda, kui ma olin 10. klassis korra keka tunnis pildi taskusse pannud...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näed! Kärutamisest kasu ka! Aga sa kärutasid palju. Ma vegeteerin käruga ainult kohvikute vahel. Ma sellist tublit kõndimist sellega ei harrasta kahjuks. :D Laisk nagu ma olen. Hehe.

      Kustuta