Taastumine teisest sünnitusest

Nooonii, ma leidsin draftidest selle. Eksole. Imetav aju. 

Kes siis mu pea kolme kuu vanust postitust lugeda tahab, siis siin see on :D Ups noh, aga nagu öeldakse: parem hilja kui mitte kunagi :D

Hei,

Kirjutan siis lühidalt ka oma sünnitusjärgsest taastumisest seekord.

Sünnitused olid mul kestvuselt sarnased ja teine sünnitus teadupärast lausa 3h pikem kui esimene. Aga, teisel sünnitusel olid mul tuhkude vahel valuvabad ajad. Esimesel valutas koguaeg ja see mängis kindlasti asja juures suurt rolli. Et siis need valuvabad pausid on ikka väga tänuväärsed, oli minu mõte.

No igatahes, kuigi laste sünnikaalud olid väga erinevad, siis sünnituse lõpud läksid sarnaselt. Rosana oli ju ümardatult 3,6 kilo ka Theon 4,2 kg. Lõpuks sain ikka teise astme rebendid ja arstid veidi lappisid. Verekaotus oli ka mõlema sünnitusega pigem suur nagu aru sain, ehk liitri kanti. 

Aga taastumine üllatas. Kui peale esimest sünnitust ei saanud ma pea kaks kuud istuda, kaks nädalat kõndida õieti ja kaks päeva peale sünnitust seistagi, siis peale teist oli hoopis teine teema. Verekaotust ma ei tajunud seekord ise üldse. Ehk sellepärast, et mulle pandi tilka juba ennetavalt? Igatahes kohe peale sünnitust ei olnud mul seda suurt pearinglust ja minestustunnet, mis mind peale esimest sünnitust esimestel päevadel jälitas. Ettevaatlikult sain istuda suht kohe peale sünnitust, mis oli mulle üllatus. Peale Rosana sünnitust istusin esimesed kuu aega kahe tooli vahel 😅. Eks ka peale teist sünnitust väsisin kiiremini ja kaua kõndida ei jaksanud. Aga see piir oli palju suurem. Võibolla mõjutas ka see, et oli soojem ja ilusam ilm? Või mina vanem? Või keha oskas kiiremini teine kord taastuda? (Seems legit).

Igatahes ka diastaas taastus mul seekord megakiiresti. Eelmine kord oli mul tükk aega... Aga siin võib rolli ka mängida, et ilmselt olid mul teist korda sünnitama minnes palju paremad kõhulihased (eiei, näha neid väljast polnud, ärge muretsege. Aga jõudu mõtlesin. Õhuakrobaatika on ikka kõhule hea.)

Sünnitusmajas toodi mulle valuvaigisteid ja sõbrannad ka kõik ütlesid, et sünnitusjärgsed emaka kontraktsioonid on peale teist sünnitust väääääga hullud. Ole valmis. No ma olin. Eks nad olid valusad, aga neid oli nii vähe. Mul oli vast nädalake ja siis kadusid üldse ära. Rohtu ma igatahes ei võtnudki.

Seekord pidin ma ka kolm nädalat peale sünnitust olude sunnil trenni andma. Ja just posti, mis on raskem. Oli küll algajate tund, aga no mu kõht ei toiminud ju veel. Aga hakkama sain. Muud nagu ei tundud, kui et kõht oli vääääga olematu.

Seekord pole mul siiani õnnestunud ühtegi trenni ise teha. Ise enda jaoks. Küll aga on Theon alles kahe kuune ja ma olen juba andnud posti, vesiaeroobikat, oma terpeutilisi võimlemisi loengute raames ja teinud patsientidele füsioteraapiat. Uuel nädalal saan Lemonis ka saalis rühmatundi anda ( ma asendan teisi treenereid. Ise ma veel stabiilseid tunde ei võta).  Hästi sain end proovile panna ka, kui juhendasin siin just pikemat tantsutundi. Käte jõud pole mul seekord üldse kadunud ja kõht tundus ka juba ok. Küll aga on uksest läinud jälle kardiorespiratoorne võimekus. Aga sellepärast ma ei põe. Ses suhtes, et kui see mul 'läinud' on, ei tähenda, et ma ei jõua kardiot teha. See tähendab, et ma jõuan sama hästi, aga näost lähen punaseks 😂. Muidu ma ikka oma tunde juhendades ei puneta nagu tomat. Aga mis seal ikka.

Kokkuvõttes taastusin teisest sünnitusest ma kordades kiiremini ja paremini, kuigi olud olid raskemad. Et nagu peale esimest sünnitust sain ju kodus olla ja magada kui laps magab jne. Siin aga pidin tite ja turvahälliga mööda linna ja Rosana huviringe traavima suht kohe ju. Et ei saa ju puhata, kui kodus üks laps juba on.

Nii et kes küsib, siis soovitan teine kord sünnitada küll. Vähemalt taastumise aspektist vaadatuna 😅

Mis on kõhuvaakum ja miks seda üldse tehakse?

Kõigepealt räägime ausalt ära, miks ma selleni üldse jõudsin.

Ei ole mingi saladus, et peale teist rasedust on mu kõht veel rohkem oma vormi kaotanud ja muutunud. Ja ma isegi ei hakka nurisema, sest startisin oma rasedustega ikka suht kena kõhu pealt.

Hästi, nüüdseks olen leppinud sellega, et Theon tekitas mulle viimastel raseduspäevadel kõhule naba ümber venitusarmid :( Mul läks sellega leppimiseks ikka mitu head kuud. Aga midagi pole teha. Theon on äge ja ma oleks isegi suurema hulga armidega nõus, kui vaja oleks, sest no kuulge!

Aga, ülakõht on mul peaaegu sama. Seekord on mul nahka rohkem ja rasvkudet ka ilmselt, mis ei jaotu ühtlase rõngana vaid on peamiselt ees keskel, 15 cm laiusel alal, ehk ma näen pm välja nagu rase kui ma korsetti ei kanna või kõhtu sees ei hoia. No anyways. Trenni ma juba teen ja sööki hakkasin ka viimase nädala jooksul rohkem jälgima. Imetan ju ka. Möödas on veidi üle nädala, aga juba on kehas õnneks väikesed muutused. Thank God! Ma juba kartsin, et vanus ja ihu ei tee enam koostööd and I will be fat forever. Millega ma ka ilmselt harjuks, aga ma ei taha. Vähemalt mitte nii fat, veits vähem fat tahaks olla.

Ps. Kallid kliendid, see jutt käib eranditult minu kohta. Ausalt ja otse, nii nagu ma endast mõtlen ja ennast näen. Teisi inimesi ma ei judge´i ja iial ei hinda ma oma kliente sedasi. Kõigeks on põhjus ja selleks, kui inimene laseb oma füüsilise vormi nt käest on ka alati põhjused. Neid me alati ka koos personaalkliendiga mul otsime ja püüame lahendada, sest ainult trenn ja toitumiskava pikaaegset ja jäävat tulemust teadupärast ei anna kui vaimse poole pealt on midagi lahendamata ja inimene langeb ikka ja jälle tagasi vanade mugavuste küüsi.

Agaaaaaa. Kõhuvaakum.

Otsustasin seda ka tegema hakata, sest... ( pamparamparaaaa- tuleb maailma lollim põhjus as usual Krista puhul) tegin kodus suvalist ringtrenni endale ja puhkuse ajal tegin kõhu sirglihaste puhkamiseks kõhuvaakumit. Ja siis miski mu kõrvade vahel liigutas end. Et oo, aga ma ju oskasin seda ammu teha ja oskan, miks ma seda stabiilselt ei rakenda oma vatsa vähendamiseks. Eriti nüüd, kui olen lastega kodus ja aega justkui on :D ( Jah, kõik emmed naerame nüüd koos, sest tööl käies on obvioosselt rohkem aega kõigeks kui kodus oleva emana aga khmkhm. Liigume edasi).

Nii ma siis nüüd teen kolmandat päeva ja mõtlesin, et ma küll tean, miks see hea on jne, aga et uuriks veidi selle tausta. Ja kui ma juba seda suurt tööd teen ( Haha, need kolma artiklit ja kaks saiti vm), siis jagan ka teiega veidi saadud infot.

Üldiselt on kõhuvaakum siis kõhu ristilihaste ( transversus abdominis) pingutamine ( mis asuvad sügavamal) ja pinge hoidmine. Seda tehakse üldiselt peenema kere keskosa nimel ja kasutatakse näiteks palju ka kulturismis V-kujulise figuuri saavutamise ühe abimehena.

Algselt on kõhuvaakum joogaasana, mida nimetatakse `uddiyana bandha`. Tegelikult on see aga hingamisharjutus, mis seisneb hinge kinni hoidmises ja samal ajal kõhu sisse tõmbamises. Ning kõhu ristilihase anatoomiast lähtuvalt ( asetsevad korsetina ümber keskkoha), mõjutab see ka harrastaja vöökoha kuju ja suurust.

Kindlasti peaks silmas pidama, et ainult kõhuvaakumit tehes saledaks ei saa ja rasvaprotsenti vaid seda tehes ka ei põleta. Küll aga täiustab ta aktiivse eluviisiga inimest ning sobib peaaegu kõigile tegemiseks. Ainuke vastunäidustus on kõrge vererõhk, millega siis peaks hingepeetusi ja sedasorti pingutust eelnevalt arstiga konsulteerima. 

Aga. Kuidas seda siis teha? Ma ise seda kirjeldaks nii, et ülejäänud kõhulihased tuleks lõdvaks lasta ja siis hing ekinni hoides tuleks proovida kõht sisse tõmmata. Ma on suhteliselt hea kehatunnetusega ning ma pole kunagi seda õppinud õpetuse järgi. Iseenesest olen seda teinud ning hiljem teada saanud, et oh näed, see ongi kõhuvaakum. Kui aga lugeda peeneid kirjeldusi, siis need on teistsugused. Kõige loogilisemad, minu aju arvates, leiad siit.

Kui palju peaks kõhuvaakumit tegema?
See on individuaalne. Kõige enam soovitatakse alustada 10-15sek 3x per päev. Kuna vastunäidustusi peaaegu et pole, siis võib neid iga päev teha. Reddit soovitas aga näiteks 10-60 sek kokku 5-15 min. No mina alustan ikka pigem sellest esimesest klassikalisest soovitusest. Näis kuhu jõuan.

Aga mis on vaakum twistid? Jah, needki popid. Tegu on siis kõht vaakumis tehtavate kerepööretega. Ühks lihtsasti jälgitav leht ja videod selle kohta on leitav siin.
Vot. eks selle kohta võib veel surfata ja kui Teil on midagi head ja tarka selle kohta jagada, siis olen üks suur kõrv. 

Ja nüüd eraldi pildid!

Vat see oli 2013, ehk kõvasti enne Roosit:

See oli samuti 2013 pildistatud:

Ning see ka ( 2013):

See on aastast 2015 ( Rosana sündis 2017):

Ja siin olen mina aastal 2019, ehk 2 aastat  PEaLE Roosi sündi:

Eks me siis näeme, kuhu ma jälle jõuan. Ma vahel püüan ja vahel ei püüa. Vahel jõuan ja vahel ei jõua. Vahel tahan ja vahel ei taha. Nii ongi. Või ei ole ka :D

Ciao!

Rastalokid ja muud patsid ka

Heihoo,

Mõtlesin, et kirjutan ühe postituse rastalokkidest ja natuke räägin ka oma kogemustest erinevate afropatsidega ja punutistega. 

Kõigepealt nagu minu elus ikka, saatis mind tohutu õnn...sest... ühel ilusal suvepäeval istusin järve ääres ja scrollisin oma telefoni ning mulle turgatas pähe mõte, et tahaksin afropatse või mingeidki ägedaid punutisi. Arvasin, et kõik juuksurid teevad. Little did i know. Kuna olime suvilas ( Konguta vald) ja panin google otsingusse asukohapõhised tulemused, siis mulle jäi sõelale paar tegijat. Lappasin nende IG profiile. Kahel olid ikka patsid lohakad ja koledad ja ühel hirmus ilusad. No ega ma pikalt mõelnud. Kohe kirjutasin ja sealt algaski kõik mu patside ja lokkide lugu.

Sain tuttavaks imelise Karinaga aka @kara_braids, kes on ülimalt armas inimene ja absoluutselt kuldsete kätega. Ta teeb punutisi südamega ja korrektselt, valib ja valmistab materjalid ette hoolega, suhtleb eelnevalt alati üle ning on igas asjas nii mõistev ja vastutulelik. Imeline! 

Alguses proovisin tavapunutisi ( kaks ja neli  jne patsi). Need olid üliilusad, aga need püsisid nii lühikest aega ( mu beebikarvad tulid pm teisel päeval juba välja). Siis katsetasime afropatse paar korda ja neid nii box braidsidena kui ka nii, et patsi esimene pool on ligi pead ( sorry profid, mul oma keel selleks :D). Kõik Karina tehtud patsid on lihtsalt sõna otseses mõttes veatud. Ta teeb sulle mingi 100 patsi pähe ja nad kõik on ühesuured, ühelaiad, ühepikkused jne. No ideaalsed! Ma ei tea, mis võlukunst see on, aga minu jaoks on see müstika. Linna peal olen näinud küll ja küll erinevaid patse, mida on kaugelt hea vaadata ja lähemalt hakkab hulgaliselt vigu silma... Mina küll nii ei taha. Lisaks korralikult punudes ei kahjustu ka oma juus üldse ja vastupidi, pigem kasvab rutem ja paremini patsi sees, sest sa ei väntsuta ja ei pese pead nii palju ja patside kandmine on nagu pidev peamassaaž ( ergutab verevarustust, soodustab juuksekasvu).

Igatahes. Juba nendesse patsidesse ja afropatsidesse ma armusin. Nendega on nii mugav! Ei mingit soengudraamat 7 x päevas ( mul oma juuksed megalibedad, ja pean päevas palju palju kordi soengut uuesti ja uuesti tegema ja ikka näen välja nagu kodutu). Enamasti trehvasid mul patsid talvisele perioodile, kui ka mu nahk kehvem on ( mul on atoopiline dermatiit) ja siis lõpuks kuivas ka peanahk. Brünetina, nagu võite aimata, on see päris kole lugu. Seetõttu olen patse kandud enamasti 1-1,5 kuud. Peanaha kuivuse tõttu. Nüüd uurisin, et oleks võinud ikka õlisid kasutada peanaha tarbeks, aga tollal ma ei riskinud. Kartsin, et soodustan kinnituskohtadesse oma juuste rastastumist ( rastapatsiks muutumist). Suvel püsisid mul punutised kauem ja peanahaga probleeme polnud. 

Mida võiks veel teada afropatsidest ? 

- nende punumine võtab aega 7-12h
- mina pesin neid lahjendatud shampooniga 1x nädalas ( kuivasid kauem ehk nirisesid kuivaks, seega eelistasin pesta pead vaba päeva hommikul)
-esimesed päevad peale punumist on peanahk hell ja õpid patsidega magama
-nendega on väga mighty tunne :)

Aga siis hakkas Karina ka laialdasemalt afrolokke panema/punuma. OMG! Neid oli mul nagu KOHEEEEEE vaja, sest need on nii vinged. Vot see on feeling, kui selline lokk lendab. Mul on terve elu väga nirud juuksed. Peaaegu olematud. Ja punutiste abiga sellised lokid. No see on tõeline dream come true. Plus on afrolokkidega palju kergem olla. Nad on pehmed ja kergemad kui patsid. Neid on kergem pesta ja nendega saab rohkem soenguid teha. Nende paigaldus on palju kiirem kliendi jaoks, sest punuja peab materjali kodus nö ette valmistama ja siis punub sulle selle kiirelt pähe ( 4-5h).

Aga afrolokid siis:

- kergemad, kiirem paigaldus
-hoolduseks ikka 1x nädalas lahjendatud shampooniga pea pesemine ja (tähtis koht)
- IGA PÄEV salkude üksteisest lahti harutamine sõrmedega ( et ülesse, peanaha juurde, kus on patsid, ei tekiks linnupesa).
-rohkem soenguvõimalusi
-vääääga VINGE enesetunne

Minul õnnestus viimased afrolokke kanda veidi üle 2 kuu. Ja idee poolest oleks võinud veelgi kanda, aga mul oli juba väljakasv näha ( oma juuksed). Kuna on suvi, siis mu nahk ei ole ka nii pirtsakas ja sellega lisamuresid polnud. Uus materjal on mul igatahes tellitud juba neile. Olen elevil, aga veidi elan tavaliste juustega ka. Vahelduse mõttes :D
Patside ja lokkide hinnad sõltuvad kliendi juustest ja soovist, mida ta saada tahab. Karina puhul kui me räägime afrokatest ja rastadest siis 200-300€ peaks olema kindlasti tagataskust võtta. ( see ei ole kivisse raiutud, see on minu kogemus, hinnad tõusevad ja langevad ja ajad muutuvad). Konkreetse hinna teada saamiseks kirjutage otse talle IGsse või Facebooki.

Ahjaa, ma unustasin Karina puhul KÕIGE parema asja ütlemata- ta tuleb punuma sinna, kuhu te ta kutsute ehk reeglina teie koju( ülimugav). Kõik varustus on tal endal kaasas ja teie poolt on võimalusel paigalduseks tarvis vaid pesuresti ( ta kinnitab sinna juuksesalgud valmis, et saaks kiiresti ja mugavalt punuda).

Aga nüüd eemaldusest ka paari sõnaga. Esimesed patside eemdaldamise kogemused olid mul nutused. Afropatsid just. Neid oli palju. Ma hakkasin üksi pihta, lõikasin liiga vähe otsast maha ja lõppuks eemaldasin neid mingi 9h. Jube. Edasi sain aru, et minu juuksed on palju kõrgemal. Kõik järgmised eemaldused olen teinud juba neljal käel ( kutsusin ema appi) ja seda enamasti 2-3h. Rastalokkide eemaldamisega  on suht sama ajakulu, kuna minu arust on neid veits raskem lahti punuda. Aga ei midagi keerulist. Karina jagas mulle esiti isegi õpetusvideot, kuidas afrolokke lahti punuda. Patse eemaldades on minu juuste puhul mugavam kohe peale eemaldamist juukseid mitte kammida.( Kuigi ametlikult on soovitatav iga pats lahti punudes niisutada vee või keratiinispreiga ja lahti kammida ja siis alles pesemise juurde liikuda...) Esialgu eemaldad patsid, teed palju pilte ( sest sonks on äge peale seda), siis pesed pead ja kasutad palsamit ja hakkad esialgu sõrmedega juukseid kammima. Tuleb ära hästi palju juukseid, sest kõik see patsiaeg pole ju sul ühtegi karva tulnud. Nii et ära ehmata. Edasi võtad laiapiidalise kammi ja jätkad sellega. Kui vaja pesed ja kasutad jälle palsamit. Veits kuivatad ja kui juuksed enam märjad pole lähed üle harjale. Minu juuksed on kuivad ja nö näljased peale patse. Teen neile 6-8 tunnise õlimaski. Peale seda pesen veelkord pead ja kasutan palsamit vms. Ja voila!

Vot. Kui teil on küsimusi, siis küsige julgesti :)

Kaks last ja mees

 Hei,

Kirjutan natuke ka sellest, et kuidas me kohanesime neljaliikmeliseks pereks. 
Kui nüüd väga lühidalt öelda, siis suhteliselt hästi. Minu arust vähemalt. Eks me omavahel naljatame siin ikka Taaviga, et meil polnud meeles, et need tited nii palju kisavad ja nendega nii palju jama on :D Aga tegelikult me ikka teadsime seda ja saame hakkama. Vähemalt siiani oleme saanud.

Rosana võttis oma venna suurepäraselt vastu. Mul on juba tööst ( füsioteraapiast seekord räägin siis) sees tugev arusaam, et see, kuidas sa inimesele midagi presenteerid, määrab kõik järgneva. Ehk kui ma suudan patsiendile eos selgeks teha, et tuleb võimelda ja et see on väga vajalik talle, siis ta selle füsioteraapia mul ka läbib. Roosiga samamoodi. Nii kui kaks triipu tuli, hakkasime teda ette valmistama. Rääkima, lugema, arutlema. Kaasasin teda plaanidesse ja teemadesse, et ta tunneks, et ta on ka osaline asjast. Tema ju saab väikese venna. Kui vend on koju tulnud, siis on Rosana siiamaani vähemalt ainult heatahtlik tema suhtes olnud. Käib, vaatab, hoolitseb, toob, osaleb, lauluab ja mängib Theoniga. Ta isegi tahaks veel rohkem temaga tegeleda, aga mingeid asju me lihtsalt ei luba tal teha, sest... sest parem karta kui kahteseda ja eks me sellised ettevaatlikud oleme. ( Nt ei lase me Rosanal Theoni mööda tuba tassida, kuigi jõudu tal selleks loomulikult oleks).

Alates Theoni kojutulekust on Taavi nö koormus tõusnud vanemana :D Muidu jäid talle vaid lustlikud tegemised Roskaga, aga nüüd viib ta teda ka hommikuti aeda ja paneb iga õhtu magama. Varem tegime neid asju kordamööda. Üks kord nädalas püüan ka mina Rosanat ikka ka nüüd magama panna, aga eks see tsirkus ole... ( kes teab, siis Roosil läheb minuga 3x kauem aega magamaminemisega kui Taaviga).

Kui sünnitusmajast tulin, siis esimesed korrad kahe lapsega autoga sõita ja poodi minna jne tundusid nii hirmsad :D Kuigi Rosanat ju üldiselt assisteerima millegagi ei pea. Aga no jälgima ikka. Aga see pinge läks esimese paari käiguga üle. Edasi tuli arusaam, et vähemalt alguses pean palju rohkem aega varuma hommikuti, et kahega kuhugi jõuda üldse. Hommikuti ikkagi Taavi aitab ka ja mängib/hoiab Theoni kuni ma pesen end ja kasin Rosanat. Näiteks teen soengut talle. ( see on reeglina ikka minu töö).

Kodus magab Theon meie magamistoas ja ise ta ruumi ei võta. Küll aga teisel päeval sünnitusmajast tulles läksime uut kummutit ostma, sest Theoni riideid ei ole kuhugi panna ! ( Põhjus : mulle on sõbrannad andnud kottide viisi riideid kuni poisi aastaseks sirgumiseni ja neid kotte peab ju kuskil hoidma, kuni riided Theonile parjaks saavad). Ka on tekkinud vannituppa mähkimisaluse tõttu rohkem träni ja elutuppa beebi lamamistool ja mänguasjakorvid... Ühesõnaga kola muudkui tuleb :D Plus, meile jäi meie Audi A8 ka kitsaks. Seal on äärmiselt väike pagasnik ja kui taga on kaks turvatooli, siis tegelikult midagi enamat sinna ei mahu. Plus mu kallis Audikene oli megasuure läbisõiduga ja hakkas juba vanaks jääma. Siit ka meie autovahetus suht koht nädal peale Theoni sündi. Nüüd on meil 7 kohaline Dodge ja saame vajadusel suvilasse ka vanaemasid ja aiakärusid viia. Kõik mahub ära. 

Loomulikult oli Roosiga see beebiiga midagi muud. Täitsa teiselt planeedilt midagi muud. Oli esiteks talv ja teiseks oli mul aega. Kõik käis mul siis Rosana graafiku järgi ja ma jaksasin lugeda ja teha igasugu isetegevust ja olla alguses isegi ökoemme. ( Jep, see on minu pandud termin :D Seda päriselt olemas ei ole, aga teate küll. Lugesin iga asja koostist ja katsetasin ise eridieete, et Roosi gaasivalusid esimestel kuudel vähendada jne). 

Theon sündis kevadel. Ja pidi eos leppima minu ja Rosana tiheda kevadgraafikuga ja kohe igal pool kaasa hängima. Näiteks: olles alles 5 päevane, käisime me juba Rosana sõbranna sünnipäeval. No elu ei saa ju seisma jääda kui teine laps sünnib :D Ma kindlasti ei tahtnud, et Rosana tunneks, et ta jääb asjadest kõrvale Theoni pärast. Ma ei ütleks, et ma Theoniga ei püüaks. Aga mingeid asju ma juba tean ( tatradieet ei aita beebi gaasivalude vastu ) ja mingid asjad teen käigu pealt. Ma ju ikka ka Theoniga kasutan vaid naturaalseid pesuvahendeid ( pesu pesemiseks) ja ise ei kasuta eriti keemiat imetamise ajal ( kosmeetika ja pesuvahendid), teen talle ikka võimlemist ja Montessorit ja püüan neisse tegevustesse pidevalt ka Rosanat kaasata. Roskale see meeldib enamasti.

Ma ise olen hiiglama rahul, et lastel on selline vanusevahe. Sest ma ei kujuta ette, kui lisaks Theonile oleks teine laps, kes oleks ka nõudlik ja häälekas ehk nt vanuses 2-3. Oi ei. Siis läheks ma küll hulluks. Mõned on emadeks loodud, ma ei ole. Ma püüan ja õpin selleks. Ja järjest lapsi ma üle ei elaks. Mu vaimne tervis annaks otsad ( ma tean millest räägin).Enamikel mu sõpradel on lapsed siiski järjest ja eks sellel on palju positiivseid külgi. Aga vanemate vaimne tervis ei ole selles loetelus kohe kindlasti mitte. Roosi on nagu abiline mulle ja suur hoolitsev õde Theonile. Nad ka mängivad ja ilmselt ka tulevikus, aga lihtsalt veidi teistmoodi, kui kaks sarnases vanusegrupis last.

Kokkuvõttes: minu arust me kohanesime päris hästi. Roosi võttis Theoni superhästi vastu. Meie igapäevane logistika nihkus veidi, aga see kõik läks kenasti toimima ja kuidagi vaikides. Ilmselt ka sellepärast, et Taavi on väga tähelepanelik ja võttis üle need asjad, mis ta nägi, et vajavad üle võtmist. Kindlasti saaks ju kuidagi ka nii, et ikka kõiki asju teeks mina ( mul ju on ju ka selliseid sõpru, kelledel mees laste kasvatamise osas eriti kaasa ei löö), aga no see oleks puhas crap ja nii elada ei saa. Plus lapsed saaksid ka siis ju mõlemad poolviduselt tähelepanu emalt. Eks nüüd sel aastal ongi Rosanal põnev hooaeg issiga tulemas. Issiga kinno ja issiga teatrisse ja issiga tsirkusse. Muidu käisin mina tavaliselt, või käisime kolmekesi. Tuleb aastane paus teha ja siis saame jälle :)

Ps. ma unustasin kirjutada, et Roosile meeldib Theon, AGA Theonile meeldib ka Roosi. Enamasti naeratab ta kohe Rosanale, kui ta tema juurde tuleb. Plus, Rosana oskab teda hästi rahustada lutiga ja teab kõiki salanippe. Ja kõige suurem saladus: Roosil on üks kindel laul, mida ta Theonile laulab, kui too nutab, et teda rahustada. Ja kui Theoni häda vähegi kannatab, siis ta Rosana laulu peale ka rahuneb.  

Mu ploomikook sai valmis, Ciao!

PPS. Kõik pildid tegi Helena Kukk aka Kukeke Klõpsutab

Teine sünnitus

Oh my god! I thought You´d never ask! ( pun intended: sest kõik küsisid :D)

Ma niigi tegin elu lihtsustamiseks instasse lühikokkuvõtte, aga asjaarmastajatele teen siia veidi pikema LÜHIkokkuvõtte :D

Poja tähtaeg oli 11.04.2023. Nagu mu eelmisest postitusest teise raseduse kohta lugeda sai, oli mul hädasid palju ja kõht mega. Olin ise jumala kindel, et poiss sünnib enne etteantud tähtaega. Aga tutkit. Ta otsustas sündida hoopis 17.04.2023. Päeval kell 14.03. Iga päev, mis oli peale 11.04 venis jubedalt ja stress minus kasvas. Mul oli esilekutsumise tähtaeg 20.04 ja esilekutsumist ma absoluutselt ei tahtnud. Olin selle vastu iga ihurakuga, aga loogika,aa vana kits, lükkas takka, et kindlasti peab minema 20.04 kohale, sest äkki on ta juba liiga suur seal kõhus ja kuidas ma ta siis veel välja saan? Ah? Paanikaosakond ühesõnaga. See viimane nädal mingeid plaane ka eriti teha ei saanud, pileteid ette osta vm, sest olin koguaeg valves, et nüüd on minek. 

Lõpuks siis pühapäeva õhtul oli juba kahtlane olla, aga mitte sünnitama lähen-kahtlane vaid lihtsalt jubeväsinud. Käisin vannis ja molutasin. Ema oli mul Tartus jälle valves, sest Taavi ema ei ole ikka terveks saanud ja meil oli Roosi varuvarianti vaja. Magama läksin enda arust isegi vara. Kell 01.00, sest  olin väsinud. 01.45 ärkasin üles, sest kõht valutas. Aga mitte päevade valu, nagu oli enne Roosi sünnitust, vaid mingi teine valu. Täitsa muu. Algul siis mõtlesin, et fine. Ju see laps pressib kuskile midagi. Keerasin ja pöörasin ennast, käisin vetsus, jõin vett. Läksin voodisse tagasi ja kell 2.00 hakkasid tuhud pihta. Algul suurte vahedega. Siis just laekus ka Roosi meie voodisse. Ekstra kitsas... ja Taavile ei tahtnud ka ma kohe öelda, et sünnitan. Las magab natukenegi vaeseke. Läksin siis ise magamistoast ära. Proovisin diivanil magada, aga ärevuse lõi sisse. Siis proovisin vanni minna jälle. Noup. See ei sobinud. Valutasin siis vapralt üksi neljani ja siis läksin informeerisin Taavit, et nüüd läks limakork ja tuhud on ka, et hakka parem sättima. Siis me veel vahtisime kodus ja pakkisime ja valutasime ja kuue ajal võtsime takso kliinikumi. Ma püüdsin olla kodus nii kaua kui saab, aga mul olid tuhud 4-5 minutised ( teise lapsega soovitatakse siis juba haiglasse minna)... Seal võeti meid vastu ja lasti sünnitustuppa. Vanniga. Nagu ma soovisin. Avatust oli mul ainult 4cm, aga tuhud olid aktiivsed.

Seekord oli mul ilus sünnitusplaan kirjas ja üks asjadest, mis ma soovisin oli võimaliku vähese sekkumisega sünnitus. Nii ma ka sain, kuigi vahepeal oli küll juba elu paelaga kaelas. Seekord tänu veel põhjalikumale ettevalmistusele ei tundund tuhkude osa nii hull ja imede ime oli see, et mul oli tuhkude vahel ka valuvaba aeg. See on ju maagia! Roosiga mul oli koguaeg sama tugev valu nagu tuhu ajal ka tuhude vahel. Ma peaaegu ei saanud aru, kuna oli tuhk ja kuna mitte. Seekord oli selgesti eristatav. Siinkohal arvan, et oli palju kasu sellest, et ma sukeldusin suuremahulisemalt hüpnosünnituse teemasse. Igatahes. Tagasi sünnitamise juurde. Lühidalt: kella 6-st kuni pm 13.00ni ma tuhutasin vannis ja dushi all. Vahel natuke maismaal ka. ( Sinna läksid mu varbaküüned- kes instagrami nalja teab) ja natuke enne ühte hakkasid pressid. Kokku kestsid need üle tunni, sest üllatus üllatus- jälle jäi laps nö sünnikanalisse kinni :D Vat sihukesed vaagnapõhjalihased :D Okei-okei, kes vähegi nalja mõistab, siis it is a joke. Anatoomilised eripärad ja soodumus ilmselt. Looteveed polnud mul ikka ära tulnud ja kuna mu sünniplaanis oli ju kirjas, et minimaalset sekkumist palun, siis neid ei avatud ka. Kuigi ausõna, ma vahepeal juba plaanisin seda paluda, sest kõik muudkui venis ( jep nii aeg kui mina :D), aga ämmaemand, kes meile sattus oli väga lahe. Ta oli ise lausa põnevil, et oh, äkki sünnib õnnesärgis... Et pressi aga pressi :D No ma siis pressisin. Tol momendil olin sellel järil ( või misiganes see väike sünnitustoolike on) ja pressisin kogu ihust ja hingest ja käis kõva plaks ja kogu lootekott plahvatas sõna otseses mõttes põrandale ja sealt ämmakale kuni õlgadeni :D Deem. Ma isegi vabandasin. Haha. Aga no oli see vast pauk. Ei sündinud õnnesärgis. Siis ma proovisingi vaheldumisi istudes ja käpuli sünnitada, kuni lõpuks sünnitasin käpuli. 

Kõige veidram kogemus ( mitte et terve sünnitus üks imelik värk ole) oli aga hoopis see, et kui ma poisi pea välja pressisin ja keha veel mitte, karjus ta juba :D Kuigi pressid olid järjestikused, ehk seal olulist pausi polnud. Ma reaalselt tundsin kuidas ta mu sees ja jalgevahel karjus. See oli imelik, aga ma olin õnnelik. Siis tuli kohe ka keha ja algul ma istusin maha ja sain lapse rinnale. Natuke istusin ja siis aidati mind voodisse. Kui eelmine kord platsenta ei tahtnud tulla mul ja mind piinati seal igatepidi, et ta ikka enne kirurgilist sekkumist välja saada, siis seekord sain ma voodisse ja siis tundsin, et tahan pressida ja ükskord slightly pingutasin kõhulihaseid ja väljas ta oligi. Ilus ja suur platsenta. On ikka suur elund. Jälle sain mõned ilupisted ja terminoloogiliselt 2 astme rebendid. Aga pisteid oli vähem kui Roosiga, kuigi poiss oli palju suurem. Rosana oli 3596gr aga Theon oli 4202gr. Ämmaemand ütles mulle kohe peale sünnitust, et järgmine laps tuleb väiksema mehega teha :D Haha. No thanks. Ei enam ma ei soovi.

Esimesel sünnitusel olin ise väga närvis ja pabinas ja platsenta teema ajas veel rohkem närvi ( murtesesin, et mind viiakse opile jne...) Seekord oskasin ma reaalselt palju rohkem rõõmu tunda sellest, et sain sünnitatud, sellest, et laps pandi mu rinnale, sellest, et Taavi lõikas nabanööri läbi jne. 

Kogu sünnituse käigus oli minu jaoks väga tähtis taaskord, et Taavi oli seal ja aitas mind pidevalt füüsiliselt ( andis juua, masseeris, reguleeris vett, andis oksekotti- jep, ma jälle oksendasin ja öökisin terve sünnituse jne.) ja ka vaimselt. Et siis kui ma üritasin jälle öelda, et ma enam ei jaksa, siis ta jälle ergutas. See tundub nii mõtetu kui siin seda trükkida, aga kui sa oled sünnitusvaludes ja kaaslane ergutab, siis on sellel hoopis teine tähendus ja mõju. Trust me.

Seega olen väga tänulik, et mul on nii hea kaaslane ja kes oskab mulle sellisel raskel hetkel just sellist toetust pakkuda, nagu mul vaja on. Ma jällegi ei kujuta ette, et oleksin saanud üldse ilma temata sünnitada...

Peale sünnitust olime veel sünnitustoas 2h. Laps oligi kogu selle aja mu rinnal. Ta hakkas kohe sööma rinda ja oli üldse asjalik. Alles peale seda teda kaaluti ja mõõdeti jne. Seega me algul ei teadnud kui suur ta isegi oli. Siis õnnestus meil ka peretuba õnneks saada. Mind veeretati sinna ratastoolis ja Taavi sai kõik meie sada kotti kaasa tassida ( minu sada kotti).

Üks väga kurb nüanss kõige juures oli see, et hommikul, kui läksime sünnitama, ütlesime Roosile, et õhtul näeme. Tuled meid vaatama haiglasse. Pärast perepalatis saime teada, et laps-külalised on keelatud :( Roosi ja ka meie olime väga väga kurvad. Järgmise päeva õhtul sõitsime liftiga alla ja tegime salakohtumise Roosile ja vennale naisteosakonna koridoris. Parem kui mitte-midagi.

Haiglas oli esiti plaan, et saan kolmapäeval koju, kuna on teine sünnitus. Mul olid kolmapäeva lõunaks kõik asjad pakitud ja palat puhas. Ja siis tuli välja, et Theonil on südames kahinad ja üks kõrv ei läbinud kuulmistesti. Täpselt sama mis Roosil! Oeh. Soovitati tungivalt veel üheks ööks jääda. Jäin. Enne nutsin palatis silmad peast ja pakkisin jälle kõik lahti. 

Neljapäeval olid õnneks südamekahinad kadunud ja kõrva pärast me ise niiväga ei muretsenudki. Kuu aja pärast on uus kõrvakontroll. Kokkuvõttes sain koju neljapäeval. Seekord oli raske nii kaua haiglas olla, sest igatsesin koju ja Roosit. 

Aga ellu jäime ja hakkama saime.

17.04.2023 liitus meie perega Theon Arius Unt, kes oli 53 cm pikk ja kaalus 4202 grammi. 
Koju minnes ootas meid Roosi minu emaga, olid lilled ja laud ja isegi tervitussilt korteri uksel!

Juhhei!

Teine rasedus

 Hei,

Ikka päris paljud on mult küsinud, et kuidas see teine rasedus siis ka kulgeb ja kas on sarnane esimesele. No mis seal ikka. Teeme kiire ülevaate.

Rasedus kestab teadupärast enamasti 10 kuud ehk 40 nädalat. Roosiga kestiski mul see täpselt päevapealt nii kaua, sest preili sündis täpselt 40+0 ( meditsiinis arvutatakse raseduse kulgu nädalad+päevade arv nt 36+2 on 36 nädalat plus kaks päeva). Rasedust jaotatakse kolmeks trimestriks. Esimene trimester kestab kuni 16da rasedusnädalani. Teine trimester on 16-28.nädalat ja kolmas siis 28. nädal kuni sünnituseni.

Kõigepealt, kui Roosit oodates näitasid mul hulk rasedusteste negatiivset ja ma ei teadnud kuni 7 nädalani, et rase olen, siis seekord teadsin ise juba alates esimesest nädalast. Ma isegi detekteerisin ära selle päeva kui ärkasin veidi kõrgema temperatuuriga ( munarakk kinnitub emakaseinale). Ja sealt edasi olid kindlaks indikaatoriks tundlikud rinnad ( ma ei tunne kunagi oma olematuid rindu kui trepist alla kappan, aga siis tundsin) ja muutus ka minu higi lõhn ( treenerina tean hästi, kuidas mu higi lõhnab tavaliselt ja nüüd oli see muutunud...). Seega ma kahtlustasin kohe, aga ei lubanud endale ootusi erilisi, enne kui veel veidi aega möödas ja päevad tulemata jäid. Siis tegin testi ja voila. Jälle kohe purgis see asi. Kuna olen statistikaga hästi kursis, siis ei julgenud ma midagi hõisata enne õhtut. Hoidsin rasedust salajas nii kaua kui ainult sain. Taavi isegi postitas enne mind instasse, et me ootame. 

Nii, see selge, siis saame edasi minna: esimene trimester möödus mul väga töiselt ja aktiivselt, kuigi väsimuseaste ja iiveldus olid päris suured. Ühtepidi tahaks öelda, et seekord oli isegi hullem, aga tegelikult ei olnud vist. Ma oskasin seda pigem oodata ja teine asi oli see, et ma ju ei saanud enam diivanil oksenäoga istuda, kui mul ju ka Roosi on ja tähelepanu tahab. Ehk pidin end rohkem ületama. Roosit oodates oli mul alguses verejooks ja sain riskirasedate rühma esiti. Seega muret jagus ja ma ei saanud rasedust nö nautida ( niipalju kui seda nautida saab :D), poole pealt sain normi sekka tagasi ja siis juba hullasin ( loe: treenisin ja reisisin jne) mis jaksasin oma kõhukesega. Seega oli mul hinges mingi meeletu unistuselaadne toode, et ma nüüd algusest peale naudin seda rasedust. Noh, et olen rase ja proud-of-that. Aga nagu ikka, ei läinud kõik nii nagu ma unistasin. Algul olin ise veidi ärev, enne esimest arsti kinnitamist. Siis teisel uuringul leiti, et ühte hormooni pole piisavalt, ja suunati NIPTIFY testi tegema. See on verest tehtav test, mis uurib erinevaid kromosoomhaiguse tõesnäosust ja ühtlasi annab lapse soo teada väga varakult ja 100% kindlusega. Andsin vere ära ja ootasin. Need olid mu elu hirmsamad 8 päeva ( saate aru kui kaua!!!) ja siis saime tulemused, et kõik on korras ja on POISS. Lugesin digiloos neid trükitähti häälega 4-5 x endale ette, et ikka kindel olla. Testi tulemused tulid mingil imelikul päeval, kui mina olin üksi kodus ja küürisin vannituba. Neid testi tulemusi oodates logisin ma iga päev iga täistund vähemalt 3x digilukku sisse, et otsida tulemusi... Ja kui need lõpuks olid seal, siis ma ei uskunud oma silmi. Poiss! Me mõlemad kuidagi olime vga kindlad, et on tüdruk jälle. No väga põnev. Helistasin kohe Taavile ka! Ma tavaliselt ei helista kui töötab, sest siis ta peab kõik kindad ja asjad ära võtma ja kliendiga korraks pooleli jätma, a see oli tähtis asi. See ei kannatanud. Eks me mõlemad seedisime seda omamoodi, aga samas on see ka väga huvitav, et seekord poiss on. Jälle uus kogemus ja otsast peale... Edasi kulges mõni arstivisiit normilt ja siis edasi läks teema, et poiss on liiga suur oma nädalate kohta. Okei. Las olla. Siis edasi, et lootevett on liiga palju. Suunati lisauuringule. GGT- ehk rasedusdiabeedi uuringule. Mind? Mul pole elusees suhkur kõrge olnud. Okei. Ma ise meganärvis sellest kõigest. Ootasin siis oma uuringut ja mulle rõhutas nii ämmakas kui arst, et 12h enne ei tohi süüa, ega juua. Ma veel küsisin üle, et kas tõesti vette ei või juua. Öeldi, et ei. Ma olin väga mures. Sest asi mida ma tõesti teen on vee joomine vastavalt isule  ja isu mul vee järele on. Pongestasin ära ja kui testile hommikul 7.45 jõudsin, oli mul juba pm pilt taskus veepuudusest aga no ma ikka kõva mutt. Ei vingunud, teised ju ka seal ( seda testi teevad korraga 8 naist ühes ruumis) ja saavad kuidagi hakkama. Eriti nördinud olin, sest guugeldasin ju eelnevalt testi ja sisu ja tulemusi jne ja mujal maailmas lubatakse vett juua isegi testi ajal ja Maarjamõisas siis ei lubatud juba alates õhtust. No hallooooooo. Aga ok. Läksin sinna. Võeti hommikune veresuhkur ( see oli mul nagu ikka väga madal), siis anti magus jook juua ja siis mõõdeti veresuhkrut 1 h ja 2h peale selle joomist. Tulemused pandi kirja ja öeldi, et kui midagi on halvasti võtab diabeedi ämmaemand Teiega ühedust 1 nädala jooksul ja kui ei, siis on kõik hästi. Saate aru. Mina, kelle telefon on 24/7 ja viimased 20 aastat hääletu, hoidsin siis nädal aega telefonil häält peal, et äkki keegi helistab. Noup. Ise järgmisel päeval avastasin digiloost, et 1h näidataja on 0,1 ühik üle normi st saan diagnoosiks rasedusdiabeet. Olin megaärritunud. Pealegi keegi ei helistanud mulle 7 päeva jooksul. Ss mõtlesin, et ok, äkki oli nii väike hälve, et ei läinud arvesse, aga arvuti pani mulle automaatselt siis selle diagnoosi. Fine. Paar päeva ja siis oli mul niikuinii jälle arstiaeg. Käisin arstil ära ja siis tuli välja, et mina olen patukott ja miks ma diabeediämmaka juures ei ole käinud. Mina siis, et mulle ju pole helistatud! Nemad väitsid, et on. Numbrit kontrollisin. Kõik õige. Kuhu nad helistasid, ma ei tea, aga mitte mulle. Pandi siis uus appointment rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde. Mina jälle nutsin silmad peast ja ootasin nädalakese ( igat arstiaega peab ju ootama, kohe ei saa, aga kuni ootan, kasvab ärevus...). Tuli siis see aeg ja anti mulle koju glükomeeter. Pidin iga päev 4x verd võtma ja veresuhkrut mõõtma. Oeh. Tegin seda. Ei olnud ükski näitaja üle normi, ega normi lähedanegi. Kõik olid alla. Väga tüütu ja stressirohke, aga maandas vähemalt mure kõhubeebi pärast, et minu veresuhkur talle kuidagi liiga teeks. Sama nädala ultrahelis vangutati pead ja öeldi, et loode ikka liiga suur ja pandi lisa ultraheli aeg, et kui siis ka, siis tuleb esilekutsumine. No ei!!! Raseduse nautimisest ei ole siin üldse juttugi! Kas te teete nalja? My biggest nightmare. Sekkumine sünnitusprotsessi enne kui see veel meditsiiniliselt vajalik on. Ma saan kõigest aru ja ma ei tee maha ühtegi valikut. Naised on erinevad. Aga mina väga tahaksin ise, loomulikult sünnitada, minimaalse med. sekkumisega. Pliiz? Oeh. Elasin siis jälle meganärveerides oma 2 nädalat kuni järgmise ultrahelini. Seda muret ei saa siia ridadesse panna, sest see ei kõla ratsionaalselt, aga kui sul on kõhus beebi, siis ei olegi midagi ratsionaalselt. Siis on hormoonid, intuitsioon ja mom-brain. Ja siis sa lihtsalt muretsed iga asja pärast, mille pärast üldse võimalik muretseda on. No igatahes, viimane ulraheli siis näitas, et laps ikka täitsa viks ja viisakas, üldse mitte liiga suur???? ja mingit esilekutsumist ei ole vaja. Lootevett piisavalt jne. Okei, here we are, kaks viimast rasedusnädalat: teid ma nüüd naudin! ( reedel käisin arstil ja laupäeval tabas mind kõhugripp). Ma arvasin, et suren sellesse, sest koos kolmada trimestri hädadega on kõhugripp kül surmalaadne kogemus. Ma esiti arvasin, et mul on toidumürgistus, aga siis sain aru, et ikka miski kõhugripike. Väga väga ränk. Ellu jäin. Aga jube. Kuna süüa ma ei saanud, siis pühapäeva hommikul ärgates ei tundud ma kõhubeebi liigutusi. Paanika. Läksin kohe emosse, sest ma ei tahtnud riskida ootamisega. ( Jah, ma enne sonkisin ja patsutasin ja tegin kodus igast trikke, et ta end liigutaks, nagu ta tavaliselt end nende trikkide peale liigutab). Emos läks pool tundi ja kõik oli ok. Öeldi, et üks tuhu jäi ka neile silma. Mina seda ei tundnud. St, et keha valmistub sünnituseks vaikselt ette. Nojah, see polegi oluline, tähtis oli, et kõhubeebi oli ok. Oli. No vat. Niiapalju siis sellest. Nüüd ma siin tiksun. Tähtajani on 8 päeva. Sümfüüsivalu on päris jama ja kõndida kaua ei saa, sest on selline tunne, et laps pistab pea alt välja muidu. Haha. Aga päriselt ka. Ise olen ka väga paks ja raske on siirduda ühest kohast teise. Esimese raseduse ajal ei olnud mul last ja ma põrandal üldse eriti niisama ei istunud. Nüüd on mul kogueg põrandale asja ja see on niiiiiiii raske kolmandas trimestris oma tulitava sümfüüsiga. 

Aga tagasi raseduse kulu peale triivides, siis mul iiveldas väga hullusti kuni 12/13 nädal ja siis hakkas see asi leebuma. Suurt energia juuresööstu ma aga teises trimestris ei tundnud. Ei tundnud ka esimese rasedusega. Raamatutes räägitakse küll sellest särtsu tagasi tulemisest, aga kui sa töötad alati lisaks ka treeneri/füsioterpeudina, ehk kasutad oma keha ja seda suht maksimum piiril, siis ei. Rasedana oled sa ikkagi rase ja väsid rutem, südame löögimahu ja veremahu teema on väga tuntav aeroobsetes ja tantsutundides ehk on raskem trenne anda/teha. Keha ka muutub, keharaskuskese ( nt kingadel tantsides vaja iga nädal uuesti aru saada, kus tasakaalupunkt on) jne. Aga üldiselt läks teine trimester ladusamalt. Kõht kasvas mul seekord väga palju rutem ette. Eelmine kord sain varajata oma rasedust palju kauem. Rindadest rääkides, siis ei antud mulle neid ei esimese raseduse ega Roosi imetamise ajal eriti ega ka nüüd. No lootus jääb, et saan suured tissid kui teist last rinnaga toitma hakkan ( aga ma väga kõrgele lootusi ka ei ajaks :D). Mida pole antud, seda pole. Kolmas trimester on seekord väga palju vaevalisem. Ka Roosit oodates oli mul 21.nädalast tugevad sümfüüsivalud, aga no mitte võrreldavad nendega. Seekord on ikka väga rängad. Käia ei saanud üldse vahepeal ja tegelikult ei ole ühtegi asendit, mis oleks mugav. Igatepidi on väga suur surve ja seetõttu ka valu sümfüüsi piirkonnas. Seda nii seistes, istudes, lebotades kui ka lamades. Seekord ei saa ma ka alates 23dast rasedusnädalast selili lamada. Ma reaalselt tunnen, kuidas mul kuskilt verevool kinni jääb ja hakkan uimaseks muutuma. Roosit oodates mul seda üldse polnud. Seljavalud kolmandas trimestris on mul pigem mõõdukad ja nende vastu aitab mul enamasti massaaz ( mul see massaazitool kodus) ja vann ja harjutused. Roosit oodates oli mul seljaga palju rohkem probleeme. Aga kui nüüd ise analüüsin, siis asi võis selles olla, et ma kaks kuud esimes trimestris üldse trenni ei teinud ju ( riskiraseduse tõttu) ja see võis omakorda selga mõjutada. Seekord ma ikka tegin trenni siin suht lõpuni.

Mis siis veel. Naha osas mul alguses üllatusi polnud. Roosit oodates oli mul mingi megalööve või nõgestõbi ( arst jättis lahtiseks) üle kogu keha koos väikese palavikuga. Seekord mul on hoopis nüüd otsaees üks punane kahtlane laik ja ära ka ei lähe. Nagu allergia. No olgu. Vast läheb pärast üle. 

Isusid mul ka suuri ja erilisi ei ole. Ma olen terve elu armastanud hapusid kummikomme ja hapukurke. Rasedana need ka ikka maistevad. Roosit oodates oli mul esimene trimester tugev vastumeel lihale. Seekord on suht raseduse lõpuni. Esimene trimester oli hullem ja edasi on nii, et süüa saan, aga kokata liha eriti ei taha, lõhn ebameeldiv. Selle teise rasedusega on huvitav ka see, et mul on veidi iiveldus tagasi tulnud. Mõnikord õhtul voodis juba ja vahel niisama liha lõhnale vms. Aga see läheb üle. Oksendanud ma kummagi rasedusega otseselt vist polegi. Ainult iivedas jubedalt.

Kaalu osas võtan ilmselt samapalju juurde kui esimesel korral. See vist oli 13,5 kg ja nüüd viimases kontrollis olingi 12,9kg juurde võtnud. Võib-olla tuleb veidi rohkem, aga no mis seal ikka.

Ahjaa ja liigesed. Nüüd kui ma olen vanem, siis annavad mul meeletult tunda puusaliigesed. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et eelmine rasedus sain voodis ka selili olla ja nüüd ei saa. Nüüd vaid külili. Ei tea. Igatahes iga hommik ärkan suhteliselt notise puusaliigeste valuga. Mõlemal pool. Just nende peal magamisest. Kui liigutama hakkan, siis läheb üle. Aga jah, see ka mööduv nähtus. Üks kord andis mul see katkise meniskiga põlv tunda kui kotiga trepist üles tulin. Aga Roosiga valutas mu põlv ma mäletan hoopis peale sünnitust kui ma Roosit pidevalt 4dale korrusele tassisin ( kui ta juba 8-9 kuune oli). Aga seegi oli mööduv nähtus ja taandus treeningute kasvuga ;) Randmed on mul ka kuidagi tundlikumad teise rasedusega, aga siisn näen jälle seost külili magamisega, sest külili olles hoian põrandapoolset kätte alati väga veidas rippasendis ja seegi võib seda mõjutada. Nojah.

Turseid on mul pigem mõõdukalt või vähe ja Roosit oodates ei olnud üldse. Vaid nädalake enne sünnitust. 

Seekord on mul üheks tüütuks kaebuseks ka käte suremine öösiti. Siin on ilmselt seos samuti tursetega kui kirjandust uurida. Olen leidnud enda nipiasendid, millega vere taas käima saab, aga see on väga tüütu ja harjumatu ikka. 

Ja hambakaelad. Seekord ennatlikult varusin õiget pastat. Eelmine kord ei taibanud ja sain abi hambaarstilt kohapealt, kes lausa kattis neid. Seega seekord on see mure pea olematu.
Küüneplaadid on mul mõlema rasedusega elastsemaks läinud. Ehk kui mul muidu naljalt küüned ei murdu ( geelküüned siis, mu enda küünte peal), siis mõlema rasedusega on neid murdumisi ikka tulnud ja põhjuseks, et oma küüneplaat on elastsem ja geel ju ei ole... No ühesõnaga. Aga see ei ole otseselt kaebus.

Muus osas olen ka see rasedus kokku ostnud väga palju rasedariideid, sest Roosit oodates olin kindel, et see mu ainus rasedus on ja tahan sellest maksimumi. Nüüd olen jälle kindel, mis kindel, et see mu viimane rasedus ja miks ma peaks selle veetma a la Taavi dressides. No selga pole mul niikuinii midagi panna ja kõik rasedariided on ühesugused, aga ikkagi. Endal see teadmine, et ma vähemalt üritasin.

Hetkel mul rohkem ei meenugi. Küsige otse või kommentaarides või sotsiaalmeedias julgelt, kui Teid veel miski huvitab.

Olge mõnusad!